Keskerakond tuli tänavuse valimishooaja esimeses reklaamikampaanias välja põhimõtteliselt õige loosungiga „Vajame vahetust”.

Ainult et tänane Keskerakond ise küll see vahetus pole, mida Eesti vajaks.

Loosung, jah, töötab! Vastupidist väita oleks kummaline – see on ju täpne copy-paste Barack Obama toetajate edukast Bushi-kriitilisest sõnumist „Change we need”.

Praeguse valitsuse hädad on teada. Peaminister Andrus Ansip on ammu muutunud Reformierakonnale poliitiliseks koormaks. Ansip näib paljudele kui kivinenud tüüp, kes suudab küll teatud tõdesid korralikult välja hääldada, aga tänases Eestis oleks tarvis juba midagi enamat.

Ansip ei juhi ka valitsust sellise kindla käega, mida eeldaks peaministrilt keerulises majandusolukorras. Ei saa aru miks, aga Ansip pole tahtnud valitseda. Eelmise aasta kõige olulisema töö – segastes oludes 2009. aasta eelarve kokkupaneku – veeretas ta kõigepealt Riigikogu poliitikutele. Seejärel pidi jamadega tegelema hoopis Ivari Padar, eelkõige tema õnneks kompetentsed alluvad ministeeriumis.

Jah, muidugi on eelarve rahandusministri asi. Aga kui on praeguse sarnane kriisiolukord, siis muutub see kogu valitsuse ja eelkõige ka peaministri asjaks.

Kes ujub, kes upub

Raske aeg selgitabki välja need, kes ujuvad ja need, kes upuvad. Eestis aga ei kerkinud 2008. aasta raskuste keskel esile eriti uusi nimesid, kes oleks teinud selgelt rohkem kui tema otsene kohus. Kui, siis mina nimetaksin Jürgen Ligi, kes on inimesena teinekord keeruline, ent seda tööhulka, mis Ligi on ära teinud, on vähestel vastu panna.

Pole mõtet vaielda valitsuse õigustatud kriitikaga. Aga peab ka ütlema, et tänase - ning ilmselt ka mõne eelmise valitsuse - teene on Eestis, et meie olukord on siiski veel suhteliselt talutav, erinevalt näiteks Lätist.

Kui isegi Contra teeb ETV satiirilise Erisaate jaoks laulusõnad „Eestil vist jäänud veel reservi”, siis tundub, et see oluline tõik on jõudnud kogu rahvani.

Reservide kogumine ajal, mil see oli võimalik, on tänases seisus väga oluline. Need poliitikud, kes pidevalt tahtsid reserve huugama panna, on praegu selle koha pealt väga-väga vait…

Kõik Eesti tänased probleemid ei ole vaid ülemaailmse kriisi süü. Mulli on puhutud ka kohapeal. Aga niisamuti ei ole kõik tänase Eesti positiivsed küljed üksnes Euroopa Liidu abi teene. Vaid oma osa on selles ka võimulolnud poliitikutel. Mitmest erinevast parteist, sh praegusest valitsusest.

Maret Maripuu-nimeline sotsiaaltoetuste jama on muidugi suur ja täiesti ebavajalik. Eriti sellepärast, et puudutas niigi haavatavaid inimesi. Laiemalt vaadatuna on tegu riigi haldussuutmatusega, milline pidanuks olema Eestis likvideeritud hiljemalt Euroopa Liidu täisliikmeks saamisega. Kas keegi mäletab, et EL korrutas seda haldussuutlikkuse asja enne meie sisselubamist nagu mantrat?

Kuid jällegi – kui 2008. aasta lõpu Eesti suurim päevakohane jama oli üks administreerimisprobleem, siis minu meelest räägib see, et palju suuremad hädad on suudetud esialgu ära hoida. Või vähemalt veidi edasi lükata.

Kes määrab agenda?

Arvan küll, et Maripuu tegi selge poliitilise vea, kui ei astunud juba enne aastavahetust tagasi. Ei temal ega Reformierakonnal pole mingit kasu sellest, et sotsiaalministrit saab parlamendis ja ajakirjanduses nädalate kaupa loputada ning teemat üleval hoida.

Poliitikas on alati väga oluline mitte sündmustel nööripidi järel loksuda, vaid olla oma käikudega üks samm vastastest ees. Tagasiastumine on ministri jaoks sama vältimatu saatus kui ametisse astumine. Sama loomulik. Pealegi on Maripuul koht Riigikogus, ta ei peaks hakkama endale töökohta otsima. Sotsiaalne kindlustatus tipptasemel.

Keskerakond harilikult tabab seda närvi suurepäraselt ja üritab ise agendat määrata. Ükskõik, kui tobedad ja populistlikud need avangud ka ei tunduks, on nemad sellega määranud teema, ning aja, mil asi välja tuuakse. Kui üks teema otsa saab, viskab tsentristide ajutrust järgmise kondi ajakirjanikele närida. Ning pole midagi teha – jälle kõik räägivad Keskerakonnast ning Kesk tundub rahvale tegija. Nii oli K-kohukesega, nii on ka praeguse tumerohelise reklaamikampaaniaga.

Keskerakond väidab kampaanias end tahtvat, et praegune valitsus koha vabastaks.

Kuid valimised on alles 2011! Tänavu ei valita Eestis mingit Riigikogu, erakorralisi valimisi aga ei ole Eesti poliitiline süsteem võimaldanud veel kunagi esile kutsuda.

Kuidas tahakski nõustuda mitme protest2009.eu aadressil valitsust kritiseeriva loosungiga, siis ikkagi ei tahaks seda teha keskerakondlikult platvormilt.

Minu meelest sarnanevad need loosungid seisva kellaga. See kell näitab kaks korda päevas õiget aega – kuid kes tahaks siiski seisvat kella uskuda?

Ning Keskerakonna kell on seisma jäänud kusagile 2003. aasta ja Tartu Kongressi kanti. Siis oli parteis viimati tunda uuenduste hõngu, ning reaalset diskussiooni sellest, kuidas edasi võiks minna.

Väärime ka paremat opositsiooni

Olgugi, et Edgar Savisaar on hetkel ka Eesti poliitika tänane päev, on tema meetodid ja stiil ikkagi üha rohkem eilne päev. Eesti vajab vastandina Reformierakonnale kindlasti ühte tugevat sotsiaalselt tundlikumat parteid. Aga Keskerakonnal tuleks sellele kohale astumiseks enne läbi teha tõsine seesmine uuenemine.

Kui temast kunagi saaks partei, kus ei ole enam kohta Kesknädala ja protest2009.eu sarnasel madalalaubalisel populismil, ning kus juhid ei kandideeri isiklikult kõigile saadaolevatele kohtadele, võiksid ju paljud senised vastased Keskerakonna rohkem omaks võtta.

Tsentripartei kampaaniad on määratud palavikuliselt hääli koguma. Aga Keskerakonna suurim probleem ei ole mitte häälte vähesus, vaid räige vastutustundetu populism. See tõukab normaalseid inimesi eemale ega lase tsentriparteiga koostööd teha.

Nii, nagu Edgar Savisaar mängis 2003. aastal enne Euroopa Liidu referendumit Eesti riigi ja rahva saatusega, üks vastutustundlik poliitik ei tee mitte kunagi. Kõrvutagem seda Arnold Rüütliga, kes osutus presidendina vastutustundlikumaks, kui paljud arvasid või julgesid loota.

Ka täna ei käitu Savisaar ühe lääne-Euroopa riigi kõrgel kohal riigitegelasena aastal 2009. Kui kaitsepolitsei kahtlustab Tallinna linnavalitsuses tõsist korruptsiooni, siis millist käitumist peaks rahvas eeldama ühelt linnapealt? Loomulikult seda, et Eesti Vabariigi seadusliku võimuga tehtaks koostööd selliste juhtumite likvideerimiseks.

Nagu Maripuult nõutakse puuetega inimestest hoolimist ja toetuste normaalset väljamaksmist, tuleb Savisaarelt nõuda aru, mida tema on teinud, et Tallinna linnavalitsuse süsteemis korruptsiooni ennetada?

Valitsusel on lihtne oma poliitikaga rappa joosta, kui tema vastas seisab nii ebatõsiseltvõetav opositsioon, nagu Eestis. Opositsioon, kes alternatiivide asemel pakub populistlikke loosungeid. Nad võivad oma kriitikaga teinekord õigesse kohta tabada. Kuid isegi nii olulises kohas, kui Riigikogu rahanduskomisjon, puuduvad neil arvamusliidrid. Nende majanduspoliitika guru on kohtus karistatud Jaan Õmblus, nende esimene avalikustatud linnapeakandidaat on Võsa-Pets. Nende Euroopa Parlamendi valimiste nimekirja esinumber on Edgar Savisaar, kes tegutseb 1990ndate algusest pärit foobiate keskel.

Change we need – but not this kind of change, thank you very much.

(Pildil on paar ilmekat skulptuuri Euroopa Komisjoni hoonetekompleksi juures Brüsselis, kes näevad välja, nagu ootaksid ka nemad mingit vahetust. Foto Argo Ideon).