Jaan Ruus soovitab: “Eine murul”, kolmapäeval,  4. novembril kl 22.15 ETV 2

P ärna trikivõttestik põhineb ootamatustel, paradoksidel, loogikavastandusel. “Naljapildiaabitsas” näiteks tõmmatakse lõõtspill lahti, auto aga sõidab vastu posti lõõtspilliks. (“Auto”) Banaan kooritakse lahti, kuid osutub taevasse tõusnud kuuks. Jne.

See on viljakas võttestik, eeldab aga joonistajalt pingsat ja terast tähelepanu. Ning paljud noored tollase N Liidu mehed lasid ühiskonna pihta oma pilkenooled Pärna metoodika alusel ja üldse tema eeskujul, vahel lähedale jõudes tema kopeerimisele. “Eine murul” ajaks, 1987, oli Pärn tõsinenud, tema naljadesse ilmus valu ja kurbust.

Edouard Manet’ kuulsast maalist ärgitust saanud film näitab nelja peategelase kaudu kehva ja ahistatud elu, mille kõrgeks juhtijaks on silmnäota kõikvõimas Riik, politsei ja kõikide inimeste ühenäoliseks tegemise surve. Välismaal sai see 9 rahvusvahelist auhinda, tollal hulgaks ajaks enam kui ükski teine eesti film, ja tegi Pärna maailmakuulsaks.

Paljud, et mitte öelda enamik, nägid filmitoimingutes puhast absurdi, nagu omal ajal poola kirjaniku Slavomir Mrožeki puhul, kuid õieti oli tegemist puhtakujulise sotsialistliku tegelikkusega. “Eine murul” on küll meie ajakirjanduses saanud arvukalt kajastusi (kirjutasin seda aastal 1992), kuid – kummaline – mitte ühtegi õiget retsensiooni. Ometi on see peaaegu geniaalne film ja võimalik, et arvustusi just sellepärast polegi – on raske hästi läbikomponeeritud geniaalsust analüüsida matemaatiliste meetoditega, nagu kriitikud olid harjunud (alles 2006. aastal ilmus Mari Laaniste käsitlus filmist (Kunsti- teaduslikke Uurimusi, kd 15).

Ja veel. “Eines murul” saab vaataja end peategelastega identifitseerida, nende süngeid elamusi ise läbi elada, see pole filmi vastuvõtuks just vähetähtis. Karikatuurist lähtuv joone ja figuuriga mäng portreteerib visuaalse huumoriga tänast Euroopat. “Ärgem unustagem, et Federico Fellini oli karikaturist!” tähendas kunagi 45aastane Priit Pärn.

Maria Ulfsak- Šeripova hoolib äsja Sõpruse kino ekraanile jõudnud Hispaania klassiku uuest filmist.

Tänavu Cannes’i võistlusprogrammi valitud “Murtud embused” veteranlavastaja Pedro Almodóvarilt jäi napilt ilma Hispaania Oscari-kandidaadi tiitlist. Mnjaa, eks hispaanlased mõistavad, et “Detsembrikuumusega” tuleb rinda pistma saata vaid parimatest parimad. (Varem on Almodóvar Oscarile kandideerinud filmiga “Naised närvivapustuse äärel” ja selle võitnud filmiga “Kõik minu emast”.)
Nagu ikka Almodóvari tööd, on ka “Murtud embused” autorifilm – vanameistri ilmeksimatult äratuntava käekirjaga kirjutatud-lavastatud värvist ja kirest pungil seebiooper. Meile räägitakse lugu pimedast stsenaristist, kes nimetab end Harry Caine’ks. Ohtrate voiceover’ite, flashback’ide ja meenutuste varal saame teada, et mehe tõeline nimi on Mateo Blanco. Ta võttis endale sellise bravuurika pseudonüümi, kuna ühest elust talle ei piisanud. Kui varem olid Harry ja Mateo jaganud ühte keha, siis pärast autoavariis nägemise kaotamist jäi alles vaid Harry – väljamõeldud inimene, kes elab oma looja kehas.
Teine peategelane on Magdalena (Penélope Cruz), kes aastal 1992 on sekretär ja poole kohaga prostituut (mõistagi põhjusel, et oma haige isa põetamiseks raha teenida), kuid aastal 1994 juba oma vanaldase miljonärist bossi Ernesto Marteli armuke. Näitleja-ambitsioonidega Magdalena saab peaosa toona veel filme lavastanud Mateo Blanco komöödias “Tüdrukud ja kohvrid” (selge viide filmile “Naised närviva- pustuse äärel” – kaks linateost on teineteisega nii sarnased, et isegi klassikaline rahustitega tembitud gazpacho-stseen kordub), naise kiivas omanik Martel hullub armukadedusest ja lugu hakkab üha dramaatilisemaid pöördeid võtma.

 Siin on film noir’i, komöödiat ja melodraamat, tegevustik rullub edasi- tagasi 1990ndate ja 2008. aasta vahel. Penélope Cruz on endiselt nii ebanormaalselt ilus, et kui teda liiga kaua vahtida, võib ka vaataja pimedaks jääda, aga kuna Magdalena on killustatud mitme süžeeliini ja “filmi filmis” vahel, on tema tuumani raske jõuda. Lluís Homari mängitud Harry/Mateo on aga lahendatud värskendavalt rahulikult – ei armastatu ega silmanägemise kaotamine pole röövinud temalt elujõudu, töötahet ega võimet rinnakaid blondiine rajalt maha võtta.

Pime režissöör peaks ju kõikjal mujal kui Woody Alleni “Hollywood Endingus” tähendama ülimat tragöödiat, kuid nagu ikka vaatab Almodóvar siingi ilmselgetest valikutest mööda ja tõstab esiplaanile midagi palju ebaharilikumat, olgu see siis ootamatud cameo’d oma klassikaliselt näitlejaansamblilt või lugu Arthur Milleri Downi sündroomiga pojast. Almodóvari varasemates filmides on palju radikaalsust, ülemeelikust, kõvahäälset manifesteerimist, rõhutatud seksuaalset vabameelsust. Praeguseks on see noore mehe bravuur arusaadavatel põhjustel vähenenud, kuid alles on särav loojutustamisoskus, huumorimeel ja südamlikkus, samuti kerge mäng hea ja halva maitse piiril.

Jälle üha uusi tema filme vaadates on tunne, nagu eksleksid mingis sõgedas armulabürindis, kus sa juba olnud oled, aga väljapääsu ikka ei tea. See ei ole mitte painajalik öine labürint, vaid päikeseküllane, eksootiline ja ohtlik paik, kirev nagu kõige edevam papagoi. Tuttavad näitlejad, ootamised haiglakoridorides, sarnased korterid ja trepikojad, naljakad vanamutid, geid ja transseksuaalid, kadunud vanemad ja leitud pojad, koledad naised ja imeilus Penélope, öistel tänavatel akende taga luuramine, kohati absurdimaigulised, ent kohati ootamatult filosoofilised dialoogid – iseenda mänguline kordamine on Almodóvari puhul loomulik, ta lood lausa nõuavad seda.

Üks, mis aga kõikides filmides esiplaanile tõuseb, on sallivus ja inimlikkus, igasuguse tüütu õpetlikkuse ja moraalitsemise puudumine. Hoolimata dramaatilistest sündmustest, on tema töödes ka väike lõbu, sest vaatajale tehakse jõuliselt selgeks – see on mäng, see on film, Tuhkatriinu-muinasjutt, kus rotist saab üheks ööks kutsar ja kaltsust brokaat.

Enamik Almodóvari filme (erandiks ehk rahulikum “Volver” ja isiklikum “Halb haridus”) on rõhutatult ebaelulised ja jaburad, justkui vaataks iga paari aasta tagant uut osa ühest seebiooperist, mis muutub ajapikku ilusamaks ja kallimaks, ent samas paratamatult ka tuimemaks ja maneerlikumaks. Seebiooper muidugi vaid ebareaalsete süžeepöörete ja armupundarde mõttes, sest vaevalt et mõnest “Naise aroomist” või “Aromaatsest Lucindast” iial nii head tempot, meisterlikku montaaži, hingematvat koloriiti ja teravat dialoogi leiab.

Linna peal liigub anekdoot – “Pangarööv” on tõesti Eesti aasta halvim film, sest see on tänavustest Eesti filmidest ainuke, mis pole sündinud mõne teise riigiga koostöös.

“Pangaröövi” vaatas avanädalavahetusel 2074 inimest. See on aasta parim tulemus Eesti filmide seas.  Nimetagem seda taska-efektiks. (Mäletatavasti järgnes  “Täna öösel me ei maga” nimelise filmi esilinastuse järgsele pahameeletormile meedias keskmisest suurem publikuhuvi – inimesed tahtsid seda imet oma silmaga näha – ei ole ju võimalik, et film on nii halb nagu kriitikud räägivad.)

Vaata  siit, mida arvab Margit Adorf negatiivse kriitika mõjust vaatajanumbritele.  Siit näed, mida arvab möllust filmi režissöör, juba hellitavalt filmijõmmiks ristitud Andrus Tuisk (pildil paremal).

*Sri Lankal sündinud, Norra kodanik ja BFMis filmi õppinud Sutharsan “Sui” Bala “Krantsid”, mis juba paaril lühifilmide festivalil žüriide äramärkimist leidnud, käib temaatiliselt sama rada nagu näiteks näiteks Fatih Akin – indiviidi vabaduse teema traditsioonilises ühiskonnas. Nazeeya (Jekaterina Novosjolova) on valmis esimesele eest- lasele mehele minema, et ometi pääseda saatusest, mis vanaisal tema jaoks valitud on. Tema väikevend (Paulo Kulešov), keda kohalikud kuked kiusavad, on vanaisa plaani poolt, sest tunneb füüsiliselt, et siin võõrastega ei lepita. Kaunid kaadrid palvetavast vanaisast ja poisist väärivad vaid kiidusõnu (operaator Meelis Veeremets).

 Poeetilise filmikeelega külma koloriiti keeratud lugu jookseb ladusalt kuni stseenideni potentsiaal- se päästerõngaga. Abivalmis konduktor (Ago Soots, kelle rollinimistu saab lisaks “Soovide puu” nukrale turvamehele veel ühe “amatöörmehe” linnukese kirja – amatöörmees kui tossike, kes ei saa hak- kama sellega, mida temalt oodatakse) koos Nazeeyaga põgenemisplaani arutamas – neis kaadreis pööratakse draama absurdikomöödia võtmesse, kuigi selleks pole justkui mingisugust vajadust. Produtsent Marianne Ostrat on tabanud hästi, et vana Euroopa vaataja on praegu ikka veel valmis masendavat idaeuroopalikkust ostma. Ulrich Seidl kasutas seda ära oma viimases filmis “Im- port/Export”, Lukas Moodyssoni “Lilja4Ever” trampis sama rada pidi porisesse Paldiskisse, kõlekalk Lasnamägi aitas kaasa “Sügisballi” eduloole, auhinnatud Rumeenia lavastajatest rääkimata. “Krantsides” ei puudu Balti jaama nukrus, magalarajooni isikupäratus, ärapääseda tahtmise soov ja selle automaatne välistamine. Kõle keskkond, kus kehtivad vaid ostan-müün-vahetan suh- ted, ja ei midagi isiklikku.

“Krantsid”

Režissöör ja stsenarist Sutharsan “Sui” Bala. Osades Jekaterina Novosjolova, Ago Soots, Paulo Kulešov jt. Operaator Meelis Veeremets.  Produtsent Marianne Ostrat

*Mehelikkuse kriisist on kantud ka Mihkel Ulki “Pihv”, stsenaristiks Triin Sinissaar. Samuti BFMi koolitusega tandem. Tehniliselt pole filmile Midagi ette heita. Tugev režii, üle Eesti keskmise dialoogid, kohati häiriv flegmaa- tilisus näitlejatöödes töötab lõpuks siiski tunnetus- likult filmi kui terviku kasuks. Selgitades nii, miks meeleheide on saanud märkamatult kasvada. Tegevuspaigaks väike alevik, kus peamine tööandja suur sigala. Ühes tiivas poegivad emised ja teises tiivas raiutakse rümpa. Ema (Mari Abel) on veterinaar ja isa (Andres Mähar) seatapja. Determineeritus ja väljapääsmatus selles mikromaailmas kasvab terve inimese elu võimsaks metafooriks. Tüüpiline perekond, kahe lapsega, on töö-kodu- töö rattas, unistatakse, aga lükatakse homse peale. Naine võtab õhtul pitsi konjakit ja kahetseb. Miks neil ei lähe nii hästi kui teistel? Nad on ju ometi head lapsevanemad, miks nende laste lootused paremale elule samamoodi päev-päevalt tuhmuvad?

“Pihv” on nukker pilt väga suurest osast Eesti ühiskonnast, kus mälestus sellest, et pilve tagant paistis päike, aitab veel pisut reaalsust taluda, kuid kannatuse katkemine on juba väga lähedal. Ulk ja Sinissaar näitavad üht väljapääsuteed. Õige valiku teeb õrnem sugupool.

“Pihv”

Režissöör Mihkel Ulk Osades Mari Abel, Andres Mähar, Tõnu Tanel, Ove Leišovnieks jt. Stsenarist Triin Sinissaar.  Operaator Mihkel Soe.  Produtsent Piret Tibbo-Hudgins

Mõlemad filmid linastuvad novembris kinos Artis ja PÖFFi tudengifilmide festivali Sleepwalkers võistlusprogrammi.

Filmilood huvitavad niigi üsna väikest hulka inimesi, aga artikkel filmidest, mida 99% lugejatest ei ole näinud ega hakka ka kunagi vaatama, ei huvita mitte kedagi. Seetõttu  kirjutaksin siinkohal vaid nendest “Armastusel ja anarhial” nähtud teostest, mis tänavu ka PÖFFile või kohalikku kinolevisse jõuavad. 

Alustame avafilmist.  Steven Soderbergh, kes festivali programmis kahe filmiga üles astus, on erakordselt produktiivne mees, kusjuures ta kombineerib edukalt kommertsi ja kunsti, noppides oma tähelennul auhindu sama metsikutes kogustes nagu trendirahvas vihmasel sügisel riisikaid (“Narkoäri”, “Erin Brockovich”). ‘

Peagi meie kinodesse jõudev Soderberghi “The Informant!” on põnevuskomöödia, kusjuures mitte eriti põnev, mitte eriti naljakas, aga samas kokkuvõtteks üllatavalt hea film, pugedes vaatajale põue just oma inimlikkuse ja jaburusega. Lõpuks ometi kivinäoga Bourne’i rollist vabanenud Matt Damon mängib tõsielul põhinevas loos Mark Whitacre’d, kes FBI-le oma tööandjatest kahtlast infot lubab ette kanda, kuid… ütleme nii, et tema näol pole tegu just James Bondiga. Teine festivalil linastunud Soderberghi film, PÖFFilegi jõudev “The Girlfriend Experience” on aga 2008. aastal USA presidendivalimiste ajal aset leidev draama, mis paistab silma eelkõige selle tõttu, et peaosalist Chelsead mängib äärmusilike huvidega hardcore-pornostaar Sasha Grey. Ta kehastab 2000 dollarit tunnist saavat New Yorgi eskorttüdrukut, kelle suhteid peika, klientide ja sõbrannadega Soderbergh delikaatselt lahkab. Pornot filmis küll ei näe, aga ilus Grey saab oma rolliga hakkama täiesti veenvalt. Ta on vist ainus nendest kümnetest tuhandetest tüdrukutest, kes pornotööstusesse sisenevad, lootuses saada “päris” näitlejaks, ja juba paar aastat hiljem poseeribki The Rollig Stone’i kaanel ja mängib Oscari-lavastaja filmis. Sellest hoolimata on ta armastus porno vastu nii suur, et seda karjääri ta jätta ei kavatse. 

Samal teemal jätkates, PÖFFI korraldajad lubavad Eestisse tuua ka USA indie-hiti “Humpday”, mis räägib kahest sõbrast, kes seisavad silmitsi purjus peaga antud lubadusega hetero- meeste vahelise homoporno video filmimisest. Režissöör Lynn Shelton võttis kümne päevaga Seattle’is loo üles üliväikese eelarvega ja nii, et kogu dialoog on improviseeritud. Kui uurisin filmi operaatorilt Benjamin Kasulkelt, kas võttemeeskond siis tõesti ei teadnud, kas peaosalised lõpuks oma lubaduse ellu viivad või ei, vastas ta naerdes, et tõepoolest ei teadnud (filmi tegijad olevat enne viimast võttepäeva kihlvedusid sõlminud). Igatahes on seda heteropaanikat lõbus jälgida. 

Ja lõpetuseks jõuame režissöörini, kelle igas filmis on nii armastust kui anarhiat nende sõnade kõige vastikumates tähendustes. Catherine Breillat’ uus film “Sinihabe” (pildil)on adaptsioon Charles Perrault’ legendaarsest naistetapja- muinasjutust. Taotluslikult visandlik-võltsi stilistika ja mängulaadiga filmi eesmärgid jäävad hägusaks, kuna Breillat ei suuda hoiduda oma kirest muutuda kohati põhjendamatult sadistlikuks. Kindlasti on filmi üks keskseid ideid käsitleda kriitiliselt meeste fantaasiaid laps-naisesse, keda kehastab Sinihabeme noorukest kaasat mängiv sarmikas Lola Creton. Arvata võib, et “Sinihabe” lööb publiku pooleks – see mõistujutt võib oma ebareaal- suses tunduda erutava Juuditi ja Olovernese loona või igava paigaltammuva teleteatrina, kusjuures mõlemad arvamused tunduvad olevat täiesti adekvaatsed.

Just sellist nime kandis tänavu septembris toimunud Helsingi julge ja omanäolise filmifestivali, 22. “Armastus ja anarhia” raames toimunud Eesti filmi eriprogramm. Festivali direktori Pekka Lanerva suust kõlas Eesti filme toetav seisukoht sellisena, et kui Soome filmikunstis on selgelt võimalik välja tuua ühisosa ehk teatud “soomelikkus”, siis Eesti filmikunsti plussiks pidi olema just mitmekesisus – iga film on otsekui aaria eri ooperist.
Tuleb rõõmuga nentida, et varem Eesti filmi vastu üsna leiget huvi üles näidanud Helsingi festival on oma väiksed naabrid nüüd üles leidnud ja viimasel kolmel aastal on Eesti filmid olnud järjekindlalt festivali programmis. Nüüd siis lausa meie riigile pühendatud fookusega “Tere, Eesti!”, mille raames oli külalistel võimalik näha mitut mängufilmi (“Soovide puu”, “Vasha”, “Pangarööv”) ja Soome televisiooni tagamaid lahkavat dokki “Disko ja tuumasõda” (pildil).  Lisaks Eesti animatsiooni eriprogramm “Armastus ja anarhia Eestist” filmidega “Krokodill”, “Elu ilma Gabriella Ferrita”, “Kaasasündinud kohustused” ja “Köögi dimensioonid”.
Kõige enam kumu tekitas arusaadavatel põhjustel “Disko ja tuumasõda”. Helsingi doku- mentaalfilmifestivali “Docpoint” programmijuhi Erkko Lyytineni sõnul sai ta sel seansil aru, et eestlastel on Soomest alati olnud üsna hea ülevaade, aga soomlased on Eestit tihti tänu poliitilisele häbitundele lausa maha salanud. Samuti nägi Lyytinen tihedamas filmivahetusprogrammis omavahelise infosulu lõppu. Täiesti väljamüüdud seansil tundusid soomlased naervat samade kohtade peal kui eestlased – ehk pisut tõsisemalt mõjusidki Soome segast poliitilist minevikku materdavad episoodid.
Filmile järgnes ka vestluspaneel, mille käigus selgus järjekordne kummastav tõsiasi: soomlased teadsid küll, et Soome televisiooni Eestis vaadatakse, aga sellest, et “Knight Rideril” ja “Emmanuelle’il” meie väiksele rahvale selline sotsiaalne (ja teisel juhul ka demograafiline) mõju oli, sellest polnud neil vähimatki aimu.

Popimate filmide hulka kuulus kindlasti ka Liina Paakspuu “Soovide puu”, mille seansside tarbeks pidi samuti teistest saalidest toole juurde laenama. Filmi kargevõitu must huumor ilmselt sobis hästi Soome natuuriga. Kuna eestlased ei saa kuskil läbi ilma laulupeota, siis oli võimalik ürituse “Kultuur Radiatsioon” käigus vaadata ka Soomes kultusstaatusesse tõusnud punkbändi JMKE kontserti. Read internatsidest ja Kremlist mõjusid soomlastele nagu annus kibemagusat sotsnostalgiat keset uinutavat heaolu, ja loodetavasti oskasid osalised Eesti muuta Soome jaoks maaks, mida tasub ikka ja jälle taasavastada – seda ehk ka järgmise aasta filmifestivali programmis.

Üritasime Riina Sildosega üheksakümnendate algul, kui PÖFF oli alles sündimata, Tallinnas korraldada “Armastuse ja anarhiaga” kaksikfestivali. Olime vaesed manulised, kuid soomlased polnud vastu. Sõpruse kino direktriss Ene Kask nõustus festivali kolimisega tema katuse alla. Siiski jäi enneaegne lapsuke sündimata, puudu jäi üks miljon krooni. Miljon oli sel teisel kroonituleku aastal suurem kui praegu, näiteks haigekassadele kanti riigieelarvest 1993. a 1,4 miljonit.

Kuuenda “Armastuse ja anarhia” korraldajad leidsid siiski efektse võimaluse Tallinna tulla. 1993. a septembri lõpul ühel esmaspäeval toimus festivali “väljasõiduistung” kinos Eha (Tartu maantee ja Jakobsoni tänava nurgal, praegu arvukate kaupmeeste käes). Festival presenteerus kolme filmiga: ameeriklase Abel Ferrara “Drellimõrvari” (Driller killer, 1979) ning sakslase Jörg Buttgereiti lavastustega “Nekromantik” (1987) ja “Nekromantik 2” (1991, pildil). Kirjutasin tollal: “Need esitavad inimlikust tegevusest võõrandunud vaatepunkti. Esimeses toob mees surnukuurist koju kehaosi ja laipu, teises püütakse nekrofiiliat edasi anda naise vaatepunktist. Naine loob mehe pea ja genitaalide abil romantilise suhte surnud mehega. Kindlasti on nekrofiile kaduvväike protsent inimkonnast, ent marginaalsed rühmad on moes.”

Saksa filmid olid tollal kättesaadava informatsiooni põhjal keelatud Saksamaal ja Rootsis. Buttgereit, blond sakslane mustis nahkrõivais, tuli ise Tallinna. Kino Eha ees protesteerisid nunnarõivais üliõpilased, küünlad käes. Nende protesti ei ajendanud mitte puritaanlus, vaid see, et – kuna levisid kõvad kuuldused “Armastuse ja anarhia” korraldajate probleemidest omamaise tsensuuriga, eeltsensuur Soomes veel toimis – meie maile sõidetakse näitama seda, mis oma kodus jälk ja vaadata ei kõlba. Lähtepunkt oli igatahes õilis.

Nekrofiilia varju jäi John Woo, siis veel alles tõusva tähe, külas- käik. Tema värske film “Hard boiled” oli andnud Helsingi festivalile aasta deviisi “Hard boiled festival”. Täheldasin tollal EEs, et “Hiinast Taivanile põgenenud Nanseni passi omanikul Wool, õrnal mehel, kes teeb julmi filme, on raskusi Eestisse tulekuga”. EV Soome saatkonna pressi- ja kultuurinõunik Kulle Raig pidas vajalikuks järgmises EE numbris selgitada: “Kuigi asjadele on omane korralduda, ei korraldu nad siiski paugupealt. Kogu lugu oleks lihtsam, kui John Wool oleks muu passi puudumisel tõesti olnud Jaan Ruusi poolt mainitud nn Nanseni pass, mida aga polnud. Nii või teisiti – filmi- festivali vaat et märkimisväärseim külaline oli siiski kohal.”

Raig jätab, nagu diplomaadile kohane, delikaatsed üksikasjad (kas passi üldse oli?) enda teada. Kino Eha kohvilauas küllalt hubases fuajees (1980. aastate mööbel polnud selleks ajaks veel luitunud) oli ümaranäoline Woo meeldivalt malbe ja sõbralikult uje. Sellest ajast on Woole iga järgmine film lisanud kuulsust. Tallinna pole ta enam külastanud.  “Nekromantikut” näidati neliteist aastat hiljem (2007) HÖFFil. Üliõpilaste “rahvusväärikuse demonstratsioon” peaks AK arhiivis vististi alles olema.

Kathryn Bigelow’ nimi ei ole teravaid elamusi janunevale filmisõbrale võõras. Ta on meile kinkinud stiilse politseidraama “Blue Steel”, vampiirifilmi ja road-movie hübriidi “Near Dark”, briljantse märulidraama “Point Break” ja ulmepärli “Strange Days”. Ükskõik mis žanri see naisterahvas ei lavastaks, on tulemus üllatav ja piiretestiv. Vähe on maailmas mehi, kes temaga sammu peavad.

Kathryn Bigelow’ actionkeerises tegutsevad usutavad luust ja lihast karakterid, tema märuli sügavam tähendus on tõeliselt puudutav inimtraagika. Ei tee halba, et need stseenid nii neetult ilusad välja näevad. Kathryn Bigelow’ filme peaks lausa uurima filmikoolides. Ehk oleks meil siis vähem kaamerat värista- vaid ja montaažiga plõksivaid idioote à la Paul W.S. Anderson või Uwe Boll. On mitut tüüpi sõjafilme. Need, mis üritavad ülistada kangelastegusid ja pakkuda märulit, jäävad tavaliselt sisututeks või lõpetavad verevalamise imetlemisega. Kriitilised ja sügavamat draamat pakkuvad, nagu Oliver Stone’i “Platoon” (1986), Stanley Kubricku “Full Metal Jacket” (1987) ja Brian De Palma “Casualties of War” (1989) väl- divad haaravat vaatemängu. Kath- ryn Bigelow tõestab, et neid poolusi on võimalik ühendada kompromisse tegemata.

Film jälgib kolmest mehest koosnevat armeeüksust, kelle ülesandeks on pommide kahjutuks tegemine Bagdadi tänavail, otsese vaenutegevuse tingimustes. Peale rühma- liidri (Guy Pearce) hukkumist saavad Sanborn (Anthony Mackie) ja Eldridge (Brian Geraghty) uueks ülemuseks seersant William Jamesi (Jeremy Renner). Pommiekspert peab olema mees raudsete närvidega, kuid Jamesi surmapõlglikkus ja reeglite eiramine on midagi, millega paljunäinud mehed pole varem kokku puutunud. See lükkab teenistusaja lõpuni jäänud päevi lugevad mehed hetkeks tasakaalust nii välja, et nad kaaluvad uue ülemuse õhkulaskmist ning juhtunu õnnetuseks maskee- rimist. Ühise ohu ja suure hulga alkoholi abil aga vennastutakse ning lõpuks ei suuda ka Sanborn ja Eldridge enam selgelt mõelda ja sööstavad oma juhi kannul ohtudesse. Jamesi ei suuda põrgulike elamuste ahvatlusest eemal hoida ka imeilus naine (Evangeline Lilly) ning isa vajav pisipoeg.

“Piinakamber” ei ürita pakkuda poliitilist hinnangut. Seal pole sõnagi, kas vägede viibimine Iraagis on õigustatud jne. Kuid raske on vastu vaielda sellele, et inimesed, kes mõrvavad lapse selleks, et tema laip mineerida ja vaenlastele lõksuks jätta, tuleb peatada. Loo põhirõhk on meeste vaimsel tervisel ja selles toimuvatel muudatustel, koos lakkamatu jõena voolavate märulistseenidena. Filmist käib läbi mitmeid nimekaid näitlejaid nagu Guy Pearce, Ralph Fiennes ja David Morse, kuid nad on vaid kõrvalosades. Samas on need põgused osatäitmised äärmiselt meeldejäävad ning loo seisukohalt olulised. Oma karjääri alles alustavad Anthony Mackie ja Brian Geraghty teevad mõ- lemad suurepärase rolli, kuid Jeremy Renneri puhul võib suisa väita, et siin on sündimas Robert De Niro või Edward Nortoni kaliibriga staar, kelle edasistel ettevõtmistel tasub silma peal hoida. 

23. oktoobrist Tallinnas CC Plazas ja Tartus Cinamonis.

“Pangarööv”. Režissöör Andrus Tuisk. Osades Hannes Kaljujärv, Henri Kuus (pildil), Marilyn Jurman, Karin Tammaru, Indrek Taalmaa, Marika Barabanštšikova. Kinodes 23. oktoobrist.  

Ma tahaksin seekord teha väga lühidalt ja öelda kohe ära, et “Pangarööv” on väga, väga, väga halb film. See on igav, jubedate näitlejatöödega, masendavalt lameda dialoogiga. Filmi vaadates hakkab kahju, et sellele raha anti ja tekib küsimus, kas tegijad tõesti ise aru ei saa, et see on halb film. Oleks võinud juba stsenaariumi lugedes sellest aru saada, sest see on NÕRK. Paremaks ei muuda asja, et näitlejad esinevad lausa nii kehvasti, et piinlik on vaadata. Okei, isa rolli teinud Indrek Taalmaa oli ainus, kes oli oma rolli kõrgusel ja selle ka nii ära mängis, et talle pole midagi ette heita, kuid kõik teised olid nördimapanevalt amatöörlikud. Isegi Hannes Kaljujärv, kellel küll oli helgemaid hetki, oli kohati okseleajavalt mannetu.
Iseenesest võiks ju nagu kõik olemas olla: endine vang, kaks väikest halba seksistseeni, veri, püstol, nooruki surm… Ah jah, ja siis pangarööv muidugi. See oli nii halb, et kui poleks ise näinud, siis ei usuks. Lõpupoole, kui asi aina kehvemaks kisub, on film kohati juba nii vilets, et ajab naerma. Uskumatu! Uskumatu! Uskumatu! Ma vaatasin ja mõtlesin, et no nüüd enam halvemaks minna ei saa, aga “Pangarööv” suutis mind selles osas üllatada – eriti tusklikud ja piinarikkad olid lõpuminutid, nii-öelda kulminatsioon – pangarööv. Mannetu, nõrk, lame, küündimatu, saast…
Võite seda halbade omadussõnade nimekirja omalt poolt täiendada, kui olete piisavalt rumalad, et seda filmi tõepoolest vaatama minna. Ma pole kunagi arvanud, et sitast saab saia teha, ja see film on ere näide, et ei saa tõesti, sest nagu öeldud, see film oli halb juba stsenaariumi kujul. Kiita saab ilmselt produtsente, kes mingi imenipiga sellele filmile rahastajad leidsid, kuuldavasti kulus sellele koguni üle kuue miljoni krooni, kahjuks on iga kroon sellest rahast raisatud, iga minut sellest filmist on raisatud raha ja aeg, sest film üllatab tõesti vaid sellega, kui halb üks film olla saab.
Nalja selles filmis ei saa, väikeste mööndustega võib öelda, et Rain Tolgi mängitud panga- teller oli kergelt koomiline, aga kahjuks mõjus ka see üks nali kistuna. Kogu filmis ei olnud mingit loomulikkust ega loogikat, kuigi pretendeerib ilmselt tiitlile “põhjamaine road-movie”. Põhjamaine tähendab siinkohal seda, et film venib ja on haigutamapanevalt igav. Road-movie tähendab seda, et pool filmi tegevusest toimub autos, teel olles. Kahjuks ei jõuta kuskile välja ja jääb ka arusaamatuks, milleks see teekond üldse ette võetakse. Jah, ma saan aru küll, et vaene noormees tahab teha midagi “änksat”, sest teda ahistatakse nii koolis kui ka puhkehetkel, aga mingit veenvust selles noormehes küll ei ole. Henri Kuus võiks näitlemist veel harjutada või veel parem – mõelda mõne muu eriala valimisele. (Henri Kuus ei ole Lavakunstikooli ega Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejatudeng, vaid tavaline koolipoiss, toim) Marilyn Jurman teeb jälle sama rolli, mida võis näha filmis “Soovide puu” (“Soovide puu” võtted toimusid tegelikult hiljem kui “Pangaröövi” võtted, toim). Oli nüüd seda siis vaja uuesti teha? Filmi kunstnikku ja operaatorit (Manfred Vainokivi, toim) ma materdada ei taha, sest kogu ekraanil toimuv jubedus oli nii vapustavalt halb, et lokatsioonide ja kaameratöö headus siiski filmi paremaks ei tee.
Kui te tahate teada saada, missugune on 2009. aasta halvim eesti film, siis minge vaadake “Pangaröövi”. Kui film peaks teile meeldima, siis olete lihtsa meelega ja väga heasüdamlik inimene. Või näiteks mõne selle filmiga seotud inimese sõber ja teil ei sobi selle kohta midagi halba öelda. Filmi väga halva stsenaariumi autor on Mihkel Ulman ja selle võttis üles filmida režissöör Andrus Tuisk, kes on varem teinud lühikesi õudukaid. Nüüd siis täispikk ja tõesti õudne film.
Ulmani viga ongi see, et tema kirjutatud dialoogid on eluvõõrad ja mõjuvad konstrueerituna, ilmselt on tema tekste harilikult näitlejatele suupärasemaks kohendatud, kuid siin pole seda tehtud. Või kui on, siis liiga vähe. Vaesed näitlejad paistavad üldse olevat omapäi, sest ma tahaks uskuda, et nii palju halba näitlemist ühes filmis koos on ikka haruldane. Ja see näitab harilikult seda, et nendega on vähe tööd tehtud, on tekst pihku antud ja kohe kaamera käima pandud. Selline nurgeline tekst võtab nõutuks küll, seda enam oleks siis pidanud näitlejat abistama. Nüüd on lihtsalt väga piinlik vaadata, mis ekraanil toimub. Filmis on ühtlasi ka väga halb soundtrack, kasutatud on näiteks Oleg Sõle ja Jüri Homenja loomingut, vahepeal süvendab igavust aeglane klaverimuusika. (filmi heliloojana on tiitrites kirjas Vaiko Eplik, toim) Kõige suurem probleem on ilmselt, et ma ei usu seda filmi, ma ei näe, et näitlejad saavad aru, miks mingi sündmus ekraanil toimub, filmis valitseb käegalöömismeeleolu. Noorel kutil puudub sisemine põlemine, ta on tuim, tal on kama sellest, mis elu temaga teeb, ainus inimene, kes talle paistab korda minevat, on tema ema. Selline tüüp ei unista pangaröövist, pigem saab temast isatapja.
Aga olgu, see on üdini nõrk film, ku peigmees vaatab pruudiröövi pealt, käed rüpes, kus pangateller tuletab röövlile meelde, et see unustas raha maha ja teda üldse ei koti, et verine laip vedeleb temast paari sammu kaugusel; see on film, kus noormees tahab ilma nähtava põhjuseta katuselt alla hüpata, ilmselt lihtsalt seetõttu, et ta on loll; see on film, kus hüsteeriline plika tahab kööginoaga aiast lill lõigata, aiast, kus lilli ei kasva. Aga see pole mingi meeltesegadus või sümbolism. Nagu ma juba ütlesin – see on väga, väga, väga halb film.

*(K)Arvustus ilmus Eesti Ekspressi TV-Ekspressis 22. oktoobril

Režissöör  Morten Tyldum. Mängivad Nicolai  Cleve Broch (Kristoffer Haukeland),  Aksel Hennie (Geir), Anders Baasmo  Christiansen (Stig Inge Otnes), Janne  Formoe (Elizabeth). Laupäeval, 24. oktoobril kl 20.00 filmikanalis Silver

PÖFFi programmikoostajate suuremaid muresid on igal aastal  festivali avafilmi väljavalimine.  Kust võtta kinotükk, mis haaraks ühtviisi  noori ja vanu, rahuldaks kotkapilguga  kriitikuid ja rõõmustaks veel väljakujunemata maitsega publikut?  Lisaks kõigele peab avafilm  festivali hooga käima tõmbama  ning veenma peole kutsutud  sponsoreid selles, et raha sai  asja eest välja käidud.

Ideaalset ekraaniteost pole mõistagi  olemas ning kuus aastat tagasi  Norra ülimenuka noortefilmiga  “Semu” lagedale tulles riskis  PÖFF nõudlikuma publikuosa  pahandamisega – kas pole tegu puhtkommertsliku semutsemisega? Noore režissööri Morten Tyldumi  hoogne ja lustlik esikfilm “Semu” oli  omamoodi eksperiment paljudele osalistele. Lavastaja võtab oma loos lahata  paljukirutud nähtust nimega tõsielutele- visioon, mida ta ise aastaid tagasi aitas  Norras “maale tuua”. Filmi peategelane,  poisiohtu noormees Kristoffer sokutab  televisiooni enda ja oma sõprade argipäeva kajastava videopäeviku, saavu- tab kiire kuulsuse ja kaotab lähedaste  usalduse.

Ühtpidi varitseb lavastajat siin  ahvatlus kujundada noorukitest halas- tamatu meedia ohvrid, teiselt poolt aga  oht silmakirjalikult õhulosse püstitada ja  luua noores vaatajaskonnas illusioon üksikisiku võidust massikultuuri üle. Vahest  ongi režissööri suurim saavutus sellises  olukorras kitsale ja konarlikule rajale püsima jääda. Hoolimata ohtraist ohtudest  ei näe Tyldum telepurgis pelgalt  saatanat ning kuigi filmiloos ka- sutatakse probleemide lahenda- miseks mitmeid ajaviitekinole  omaseid stampvõtteid, jätab  autor vastutuse enda ja oma  lähedaste eest noore inimese  enda õlule.

Ent kuidas tasus PÖFFile ära  otsus kostitada rahvast ebapõh- jamaiselt optimistliku noorte- tükiga? Mäletan, siit-sealt kostis vaikset  nurinat, ent vähemalt tookord kaalus  selle üles festivali avapeol valitsenud soe  ja ülemeelik rõõm. Selle elamuse nimel  maksab vahel riskida.

P.S. Film on korjanud publikupreemiaid  mitmetel festivalidel.