Jaan Ruus soovitab: “Eine murul”, kolmapäeval,  4. novembril kl 22.15 ETV 2

P ärna trikivõttestik põhineb ootamatustel, paradoksidel, loogikavastandusel. “Naljapildiaabitsas” näiteks tõmmatakse lõõtspill lahti, auto aga sõidab vastu posti lõõtspilliks. (“Auto”) Banaan kooritakse lahti, kuid osutub taevasse tõusnud kuuks. Jne.

See on viljakas võttestik, eeldab aga joonistajalt pingsat ja terast tähelepanu. Ning paljud noored tollase N Liidu mehed lasid ühiskonna pihta oma pilkenooled Pärna metoodika alusel ja üldse tema eeskujul, vahel lähedale jõudes tema kopeerimisele. “Eine murul” ajaks, 1987, oli Pärn tõsinenud, tema naljadesse ilmus valu ja kurbust.

Edouard Manet’ kuulsast maalist ärgitust saanud film näitab nelja peategelase kaudu kehva ja ahistatud elu, mille kõrgeks juhtijaks on silmnäota kõikvõimas Riik, politsei ja kõikide inimeste ühenäoliseks tegemise surve. Välismaal sai see 9 rahvusvahelist auhinda, tollal hulgaks ajaks enam kui ükski teine eesti film, ja tegi Pärna maailmakuulsaks.

Paljud, et mitte öelda enamik, nägid filmitoimingutes puhast absurdi, nagu omal ajal poola kirjaniku Slavomir Mrožeki puhul, kuid õieti oli tegemist puhtakujulise sotsialistliku tegelikkusega. “Eine murul” on küll meie ajakirjanduses saanud arvukalt kajastusi (kirjutasin seda aastal 1992), kuid – kummaline – mitte ühtegi õiget retsensiooni. Ometi on see peaaegu geniaalne film ja võimalik, et arvustusi just sellepärast polegi – on raske hästi läbikomponeeritud geniaalsust analüüsida matemaatiliste meetoditega, nagu kriitikud olid harjunud (alles 2006. aastal ilmus Mari Laaniste käsitlus filmist (Kunsti- teaduslikke Uurimusi, kd 15).

Ja veel. “Eines murul” saab vaataja end peategelastega identifitseerida, nende süngeid elamusi ise läbi elada, see pole filmi vastuvõtuks just vähetähtis. Karikatuurist lähtuv joone ja figuuriga mäng portreteerib visuaalse huumoriga tänast Euroopat. “Ärgem unustagem, et Federico Fellini oli karikaturist!” tähendas kunagi 45aastane Priit Pärn.