Olen viimasel ajal siia päevikusse vähe kirjutanud, sest kasutasin oma viimaseid nädalaid Mustal Mandril reisimiseks rohkem kui millekski muuks. Päris palju käimist ja vaatamist ja erilaadseid muljeid. Panen siia mõned tugevamini meeldesööbinud hetked ja valiku pilte.

Mfangano saarel kohatud enesekindlast ja soravast hindust kirjutasin mõni aeg tagasi. Koha peal teda kuulates oli suu enamus ajast lahti, kuid hiljem mõnda fakti üle kontrollides tuli teha mõningaid täpsustusi. Olen ennegi täheldanud, et hindud on üsna hästi haritud ja oma töödes sihikindlad, kuid nad on ka väga teadlikud sellest ja armastavad palju ja tähtsalt rääkida. Mis teeb nad mõnusateks, kuid vahel tüütuteks kaaslasteks. Nüüdseks koju šveitsi tagasi läinud Monica sõber Riz oli selles suhtes hea näide. Ta sõidutas meid ringi, kutsus enda juurde koju ja oli igatpidi lahke, aga mõne aja pärast ei viitsinud eriti kuulata, kuidas ja mida ta iga asja kohta öelda oskab.

See selleks. Mfanganol käisime osalt ka sellepärast, et Kadri, kes lisaks aukonsuli ametile ja kalakasvatuse plaanidele veab veel mitut projekti, kavatseb kutsuda sellele saarele mäe otsas asuvale väikese kooli juurde vabatahtlikke. Üks eestlane olevat juba valmis tulema, käisime tema elamiskohta vaatamas ja pildistamas. Esimese pildi peal ongi imepisikese külakese (või kuidas kolme maja nimetadagi…), kus vabatahtlikule oma majake valmis vaadatud, elanikud. Nende silmavaate pärast tunduski Alinale ja minule, et eestlasi võiks sinna headust harjutama saata…

**

Kaks tundi peale seda, kui buss Kisumust tagasi Nairobisse jõudis, istusin järgmisesse, mis suunas nina Dar es Salaami poole. Neliteist tundi sõitu ei muutnudki mind püdelaks massiks, nagu kartsin. Kogu aeg oli justkui midagi teha. Meelde tuli, kuidas Jan Kaus rääkis kusagil, et ta sõidab meelega bussiga pikki maid. Saab hästi asjade üle mõelda. Nõustun temaga. Vaatamata (või just tänu?) sellele, et savann on üks üksluine ja igav koht.

Piiril Keeniast välja sõites tuli enne Tansaania valvuritega kohtumist vastakuti seista ka Keenia immigratsiooniohvitseriga. Seekord naisega. Hea näide sellest, et Keenia ametnikud on seda sehvtisemat sorti.

“Nii-nii. Kuhu sõidate?”

“Zanzibari. Puhkusele.”

“Mis tööd te teete?” küsib vormipluusis naine, vaadates minu poolt täidetud väljumisankeeti.

“Kirjutan.”

“Ahhaa! Aga teil ei ole tööluba!”

“Ma ei töötagi kellegi jaoks. Lihtsalt kirjutan:”

“Aga te ju kavatsete selle kirjutamise maha müüa, kas pole?”

“…?”

“Te ju saate raha?”

“Jah, loodetavasti ikka.”

“Siis on teil vaja tööluba,” võidutses piirivalvuri loogika.

Räägitakse, et piirivalvurid on viimased inimesed, kellega nalja teha ja neil on alati õigus. Õnneks oli mul ka trafaretsem ja ka tõene amet vabatahtliku näol tagataskust võtta ja lõpuks lasi ta ikkagi mind läbi.

Dar’ist läheb iga paari tunni tagant laev Zanzibarile, mis peesitab umbes 40 km kaugusel keset sinist India ookeani. Lonely Planet kirjutab, et mõlemal pool sadamas on meeletult palju tüütuid agente, kes igat sorti teenuseid pakuvad - eelkõige piletiostuks - ning sellega endale vahendustasu välja meelitada püüavad. Täiesti tõsi. Kui meie seltskond taksost väljus, ümbritses meid sekundiga umbes kümme meest, kes tüütult karjusid ja sikutasid. Ma suhtun sellistesse asjadesse tavaliselt üsna rahulikult - nemad tahavad ka elada - aga pikemat aega Zanzibar Townis viibides muutusin ma mingil hetkel üsna vihaseks. Tundub, et raha lõhn teeb inimesed tigedamaks. Agressiivsust ja tüütust on tunda ennekõike seal, kus paksema ihu ja rahakotiga kahvanäod armastavad aega veeta. Seal, kus neid ei ole, on inimesed palju sõbralikumad.

(Muide, Lonely Planeti peaks ümber nimetama Holy Planet’iks. Sõnumid, mida raamat kannab, on üsna ortodokssed. “You shall find this restaurant!”, “You shall not walk in the beach alone!” Mitte, et hoiatused-juhatused pahad oleksid. Lihtsalt inimesed ei otsi ise varsti mitte midagi, vaid lähevad, Pisike Sinine Raamat käes, kuhu vaja. Kohalikega otsivad ka siis vähem kontakti, et teada saada, kuidas asjad tegelikult on.)

**

Zanzibarist veel üks pisike kild: mul õnnestus oma sünnipäeva tähistada baaris nimega “Mercury”. Mis teeb selle rannas asuva muidu üsna tavalise joomakoha eriliseks on see, et keegi härra Farrokh Bulsara sündis 1946. aastal baarist vaid mõne kvartali kaugusel. Nüüd mängitakse baaris pea kogu aeg tema muusikat ning seinte peal ilutsevad tema pildid. (Eriti tore ja jabur, arvestades sellega, et homoseksuaalsus on ju seadusega keelatud.)

**

Keeniasse tullakse suures osas safari ja loomavaatluse pärast. Peale Masai Maras käimist tundus mulle, et see spordiala on minu jaoks ennast ammendanud. Lõvid ja elevandid autoaknast nähtud, kaelkirjak ja pühvel ka. Kirjas.

Aga tutkit. Hell’s Gate’i nimeline looduspark on loodusparkide teine tase. Seal saab loomade vahel ringi kõndida või sõtkuda. Ja kui isegi sellise sõbraliku looma kui sebra ja sinu vahel ei ole turvalist autoplekki ja -klaasi, on neid hoopis teine tera vaadata. Ehkki loomavalik ei olnud võrreldav Masai Mara või Serngetiga - meie nägime sebrasid, gaselle, hirvi ja makaake - võib parema õnne korral näha ka kiskjaid ja kaelkirjakuid. Intiimne kontakt loodusega aga püsib aastaringselt.

Park, mis lisaks faunale paitab silma ka kiftide kaljudeplatoode ja -tornidega, on nii suur, et jalgratas on parim liikumisvahend. Tegime umbes 40 kilomeetrise ringi mööda kividest umbes mägiteid, poole aja lausvihmas. Vahepeal jalutasime noore toreda kuti Josephi giidimisel kanjonites ja kurudes ringi. Tema lendas mööda murenevaid kaldaid ja libedaid kivisid ringi nagu ämblik, meie tuterdasime veidi vaevalisemalt järele.

Viimase laskumise ajal nägime kaugusel küngaste vahel suitsusambaid. Hell’s Gate’is purskub taeva poole terve armaada kuuma gaasi ja auru geisreid (Nende otsa ehitab Keenia valitsus järjest elektrigeneraatoreid. Mingil hetkel tulevikud peaks see riik olema seepärast energiasõltumatu). Mõni ime, et seda piirkonda põrgu eeskojaks nimetatakse. Geisrite kõminat kuuleb kaljutornide vahel mitme kilomeetri kaugusele.

**

Põrguväravatest paarikümne kilomeetri kaugusel asub vanas kraatris asuv järv, mida nimetatakse mõistatuslikul moel Kraatrijärveks. Trampisime Terjega sinna, tõrjudes teel asuvates külades pakkumisi takso, matatu, ja mootorrattatranspordile. Tegime pargi väravas valvuritega juttu, et nad meid tasuta sisse laseksid. Muuseas rääkisid nad kommentaariks väravas ilutseva sildi “Beware of the buffalo” juurde, et pühvlitega pikka nalja ei ole. Inimesi nad ei sallivat ja kui mõni vaatevälja ilmub, siis on parem kiirelt puu otsa pageda. Hakkasime seda meeles pidades vaikselt läbi põõsastevahelist jalgradad kraatriharja poole astuma. Kuna põõsad olid just nii kõrged, et ühte parajat pühvlit varjata, mõtlesin, kuidas kõige edukamalt vihmavarju ja fotokaamera välku loomapeletamiseks kasutada. Õnneks ei pidanud katsetama. Jõudsime kraatriharjale, mida pidi saab järvele tunni-kahega ringi peale teha. Muidu huvitavale matkale lisas vähe vürtsi see, et mingil hetkel, kui pühvlikoogid maas eriti värsked välja nägi, kuulsime põõsaste taga ammuvat möirgamist. Jalg muutus selle peale üsna palju kergemaks…

**

Ida-Aafrikat mööda reisimise viimase etapil kasutasin 1975. aasta paiku välja antud kaart-reisijuhti. Üks lõik sellest algab järgmise lausega: „Sellel etapil tekib teil tõenäoliselt pidev soov korraga oksendad ja sittuda.”

Tegemist on Mt Kenyaga ja see lause osutus üsnagi tõeseks. Alates 3500-st meetrist, mis saabus teise päeva pärastlõunaks, olime nii väsinud ja kõrgusest läbi võetud, et kõik lihased kehas soovisid ainult lõdvestuda. Tõus, mis esimestel päevadel oli parajalt raske, läks üha järsemaks. Õhku oli järjest vähem. Šokolaadi kulus üha rohkem. Puhmad asendusid mingite imelike kaktustega.

Sellest kolmepäevasest kogemusest tahaksin ma hiljem pikemalt kirjutada, sest need kolm korda 24 tundi on seda väärt. Ma pole kunagi käinud üle 2000 meetri kõrgustes mägedes ning ma pole veel kindel, kas ma uuesti lähen – jalalihased hakkavad juba krambist lahti minema, nii et mine tea – seega selline segu ebameeldivustest ja saavutustundest oli esmakordne. Looduse vaheldumine samblasest eukalüptimetsast igilumeni, väsimuse kasvamine mõnusast surinast pea kokkuvarisemiseni… Mäed on võimsad. Igal juhul lähen ma järgmine kord parema varustusega. Ei ole ikkagi harjunud siin Keenias mõttega, et võib ka külm olla. Seepärast kandsin viimasel tõusul kätes kinnaste asemel rotipildiga sokke (aitäh, Ave!).

„Kas te lähete mäele?” küsis paks, lõbus ja veidi hullumeelse välimusega inglanna meie käest mäejalamil asuvas Nanyuki linnas kohviku ukse ees.

„Mäele.”

„Olge ettevaatlikud, Mt Kenya on ohtlik. Sinna on 38 inimest oma elu jätnud…”

„Kas sellel aastal,” küsisin võhiklikult.

Paks naine hakkas heleda kõva häälega naerma ja ütles, et ikka aegade jooksul. „You are funny people,” ütles ta ja astus kohvikusse sisse.

Mt. Kenya üks tippe, Point Lenena (4985 meetrit), on kättesaadav tavalisele matkajale. Kaks kõrgemat - Nelion (5188 m) ja Batian (5199 m) - on lähenetavad ainult tehnilistele ronijatele. Mäele ronimiseks on kolm teed, millest valisime lühima. Väga proosalisel põhjusel – mäel oleku üks päev maksab inimesele 25 dollarit. Kolm päeva on miinimum, alla selle võib mäehaigusesse surra ja ega eriti ei jõua ka. Üldiselt nii Mt Kenya kui Kilimandžaaro puhul hurjutatakse kõrgete mäemaksude pärast – inimesed tahavad üha kiiremini ja kiiremini tippu võtta ja saavad seepärast ka rohkem surma.

**

Mul on Keenias veel nädal jäänud. Olen küpse koduväravat avama – eks reisimise üks tulemus ole ju see, et kodu hakkab palju armsam tunduma. Eestlased ka. Ei tea kaua see tunne kestab? Ja kaua aja pärast tuleb jälle vastupandamatu tung rännata? Kindel on see, et kadakased niidud ja kruusateed kuuskede vahel on ka eksootilised. Oleneb ainult, kuidas vaadata.

p.s. Kui kursor pildi peale veeretada ilma vajutamata, näeb pildi pealkirja.

Eestlasena on mul hôimusuhteid tegelikult raske môista. Ma tean, et kikujudel on palju vôimu ja raha; et masaid rändavad lehmadega ringi; et luod teevad kifti muusikat… Aga kuidas nende omavaheline läbisaamine tegelikult on ja, mis kôige olulisem, - miks? - päris selge see ei ole.

Sammu môistmisele lähemale aitas astuda Douglas, keda ma kohtasin Mfangano saarel. Ta on Goast pärit teist pôlve keenialane, kes sellel väikesel Viktooria järves asuval maalapil vabatahtlikuna muuseumi ehitamist juhib. Juhuslikult panin teda sinnasôitval praamil tähele - tema vööl rippuv Leathermani, moblakoti ja muu elektroonika tômbas tähelepanu. Douglas on 40-ringis, peale naisest lahutamist elanud eraklikku elu pidades Nairobi lähedal autoremonditöökoda.

“Ajad on muutunud. Vanad ei anna enam oma vôimu noortele edasi nagu see traditsiooniliselt olnud on. Külavanemad hoiavad oma kohtadest kinni, mitte ei anna oma poegadele, kui need juba kaela kannavad. Ja see on ka mujal nii - suures poliitikas.”

Istusime peagu valmis rahumuuseumi terrassil  ja ootasime tagasi mandrile viivat paati, kui Douglas oma môtiuskluste ja kogemuste tulemusi tutvustas.

“Pôhimôtteliselt tegi seda kolonisaator. Varem oli vôim nii hôimude vahel kui sees liikuv ja tasakaalus. Kui omavahel sôditi, siis ikka selleks, et sôja saagiks saadud naistega oma hôimu verd värskendada. Valge mees tômbas aga piirid maha ja hôimude jaoiks muutus vôim millekski, mida hoida, mida koguda,” seletas Douglas.

Nüüd hoiab valge mehe süütunne paljusid asju liikumas, môtlesin. Mfangano rahumuuseumi jaosk andis EL ligi miljon eurot. Muuseum kogub Viktooria äärsete inimeste tööriistu ja muud träna ning arendab traditsioonide säilitamist. Meie ringkäiku juhatas hirmus sôbralik ja siiras chairman, kes - vaatamata palavusele - oli riietatud musta ülikonda. Mônuga jutustas ta väljapandud objektide kohta nende kasutamisest ja, kui vaja, näitles keha ja häälega kaasa. “You see, these people were very clever…” lôpetas ta iga artefakti seletust.

Nüüd jôime varikatuse all pudelivett. Douglas jätkas. “Noorte seas on Keenia identiteet kasvamas, aga neile ei anta voli seda levitada. Eelmisel ôhtu olime sama laua taga rääkinud kohaliku orbudekooli juhi Mahataga, et ülikoolid küll kannavad vastupanuvaimu (hôimliku onupojapoliitika ja korruptsiooni vastu), kuid peale ülikooli lôppu kaob see kiiresti. “Poliitikud otsivad üliôpilasliidrid välja ja kutsuvad enda juurde. Ütlevad - siin on raha. Nüüd tee nii nagu mina ütlen. Vôi siis vôtavad nad enda firmadesse tööle,” kommenteeris seda Douglas. Niimoodi kaovad ärksamad vana süsteemi hammasrataste vahele. Tõsi, noored idealistid peavad peale ülikooli lõppu ikka realpolitik’iga tegelema hakkama, aga Keenias on kukkumine eriti kõrge.

Huvitav oli kuulata, kuidas mees, kes olnud päevagi ülikoolis käinud, rääkiskohalike olude ja nanede ajalooliste tagamaade kohta rohkem ja täpsemini, kui nii mõnigi raamat. (Muide, hästi kirjutatud ja üsna objektiivse raamatu Keenia koloniaalajaloost kirjutas Nicholas Best, pealkiri on „Happy Valley”.)

„Miks kikujud saavutasid nii hea majandusliku ja poliitilise positsiooni iseseisvumise ajal? Muidugi, osalt sellepärast, et nad olid õppimisvõimelisemad või –valmimad. Kuid võrreldes teiste hõimudega olid nad ennekõike adapteerumisvõimelisemad. Avatud.  Luodel – kes koos teiste Lääne-keenia hõimudega Viktooria järve äärest pärit on – oli oma kõrgelt arenenud kultuur olemas valgete saabudes. Nagu teistel ka bantude hulka kuuluvatel hõimudel. Näiteks Uganda hõimudel oli selleks ajaks keskvalitsusega riik. Ja nemad ütlesid kolonisaatoritele – olge lahke, käige ringi, sööge ja jooge, aga meie siseasjadesse ärge sekkuge.”

Opositsiooni tagajärjed kestavad siiani. Olime sellele Viktooria järve saarele tulnud koos Kadriga, kes tahab siia kalakasvandust ja lõpuks kogu ümbruskonda aitavat kasvanduste ketti rajada. Lääneprovints on võrreldes Keskprovintsiga väga vähe arenenud, eriti turismi vallas, ja siin on palju võimalusi. Sellepärast, et 60ndatel otsisid siinsed liidrid kikujude poolt tõrjutuna tundes toetust N Liidust. Selle peale n.ö lülitati Lääneprovints arengukavadest välja…

Oleksime tõenäoliselt veel kaua kuulanud aga meie paat jõudis silla juurde ja asutasime minekule. Kahju oli. Kõik saarel kohatud inimesed – Mahata, kes nägi välja nagu tark prillidega külavanema mõnes filmist; meie giid muuseumis; kohalik chief ja niisama inimesed – olid jätnud erakordselt sooja ja sõbraliku mulje. Mõtlesin, et eestlasi peaks saatma siia kord aastas kohustuslikus korras headust õppima. Ka aeg voolas siin aeglasemalt… Ronisime oma väikse seltskonnaga – Kadri, tema ärimehest sõber Kennedy ja mulle Eestist külla tulnud Alina – paati. Ees ootas poolteist tundi järgmise saareni, siis tunni kaugusel takso, milles peale kaht tundi raputamist jõuaksime Kisumusse, kust saab võtta bussi, et peale seitsmetunnist öist sõitu Nairobisse jõuda. Kahju natuke, et maailm muutub aina väiksemaks ja sellised nurgataguseid jääb aina vähemaks. Aga veidi aega jätkub neid veel küll…

p.s. Pilte ei ole, sest mu arvuti purunes. Kuna pagesin puhkusele Zanzibaris, ootab raali parandada püüdmine tagasijõudmist Nairobisse.

See ei ole järjekordne postitus rubriigist „Mis on mäda Keenia riigis” kuid tõuke kirjutamiseks andis hiljutine suunamine kolleegi poolt Pamoja Trustis - kaasmaalastele iseloomulikult ei olnud ta suuteline ütlema „ei” või „ei tea” ka siis, kui tegemist oli ilmselge asjaga. Näiteks sellega, kas sekretäril on videoarhiivi kapi võti või mitte.

Sotsioloogina maandan üksikjuhtumi sarnaste juhtumitte sekka. Mõned näited sarnastest hetkedest:

„Ma olen siinsamas lähedal. Oleksin viie minutiga kohal. Kas sa jõuad?”

„Jah.”

(Inimene jõuab kohale 45 minuti pärast)

**

„Ma olen teinud kulutusi ja ootan raha, milles me kokku leppisime. Millal see jõuab sekreträri kätte?”

„Ma näen juhatajat täna. Homseks võibolla mitte, ülteme kolmapäevaks”

(Raha jõuab kohale kolmapäevaks kolme nädala pärast)

**

„Kas sul oli täna hea päev?”

„Oli okei päev.”

(Päevateenistuse eest saab osta ainult lõunasöögi)

**

Ühest küljest tekitavad need näited halle juukseid või õpetavad kannatlikkust või lihtsalt tõde reservatsioonidega vastu võtma. Kuid samal ajal räägivad need näited omadusest, mis minu meelest on eestlastel suures osas kaotsi läinud: võimest näha positiivset, mitte muretseda ja chillida alati, kui võimalik.

Küsimus, mis võib siit tekkida on selline: kas on võimalik arendada ühiskonda või riiki (tervishoid, transport jms) jätttes alles see positiivne, mis säärases eluviisis on? Kas on võimalik saavutada sama tulemus ilma efektiivsuse ja distsipliininõudeta?

Üheks läänemaailma edu alustalaks peetakse protestantlikku eetikat. Kokkuhoidlik, tulevikku suunatud elu, mis rõhub individuaalsusele ja distsipiliinile sobis kapitalismile nagu sibul silmaauku. Seda Max Weberi ideed arendades on jõutud arvamusele, et Aafrika mahajäämuse üheks põhjuseks on protestantismi puudumine inimeste mõttemaailma alustalana. Mis on Aafrika religioonides oluline? Üksteise aitamine; esivanemate ja staatuse austamine; kingituste tegemine ja saamine (ka jumalatelt). Need jooned on üsna otse üle kandunud praegusesse Keeniasse. Protestantism on olnud alati võõra võimu oma. Veelgi hullem – mulle tundub, et praegu jutlustab see rahulolu olemasolevaga: „Täna jumalat, et elunatuke sees on…”

Siia võib veel lisada, et kuni inglaste saabumiseni tegelesid enamus Keenia hõimudest nn eluspüsimismaaviljelusega. Kui peale iseseisvumist koloniseeritud maa keenialastele (põhilieslt Jomo Kenyatta sõpradele-hõimlastele kikujudele) jagati, siis enamus inimesi tegels just täpselt samasuguse põllumajandusega – kasvatati kolme saagikorraga maisi, mis toitis pere ja suguseltsi, mitte kohvi, mis andis saaki kord viie aasta jooksul, kuid siis sedasi, et tolmas.

Paljud teavad lugu banaanipuu all lamavast negriidse rassi esindajast, kelle käest valge kapitalist küsib: „Miks sa neid banaane ei müü? Saaksid raha, lõpuks ostaksid baananiistanduse…”

„Ja siis? Mis ma siis teen?”

„Noh, siis lamaksid banaanipuu all edasi…”

Kultuurid on suhtelised. See, mida mina pean loomulikuks – enese arendamine, teostamine (kogu see protestatnlik värk, mille pärast eesti mehed noores eas infarkte saavad) – võib keenialasele üsna kaugeks jääda. Ma saan täna ugalit süüa, mul on ilus naine, kuus last ja neljapäeval on tantsupidu. Millest ma täpselt puudust tundma pean?

Minu silmade jaoks on Nairobi kohutavalt räpane, ilusa looduse kuid meeletult tossava ja ummistunud liiklusega linn, kus ebaõiglus (altkäemaksu nõuti ühe uuringu järgi 2400st küsitletust 1800lt inimeselt) vohab nagu naat.

Mõne teise nurga alt on siin kinod ja palju mõnusaid baare, palju inimesi koos, kellega juttu ajada, umbes sama puhas/must kui maal kogu aeg olnud on ning 30 aastat tagasi söödi toitu banaanilehtede pealt – ehk siis areng on silmanähtav.

Ehk siis, kas alguses püstitatud küsimuse ei võiks üldse kõrvale jätta? Inimene oma loomuselt ei taha muutuda. Muutus on ebameeldiv, vahel hirmutavgi, sest see kätkeb endas tundmatust, ja tundmatus tekitab hirmu. Nagu Ingomar Vihmar peale „Võta mind!” esikat kõneledes ütles, inimesed parema meelega küpsevad oma õnnetuse ja häda sees, kui et teevad midagi selle muutmiseks. Sest häda on ju vana hea tuttav. Miks me ei võiks aafriklasi lihtsalt rahule jätta? Tahtsid iseseisvust – said. Vaadake nüüd ise, mis edasi teevad. Iga inimese saatus on tema enda kätes.

Ma arvan, et valge mees tuli paarsada aastat tagasi ja lõi Aafrika nii sassi, et nüüd oleks tagasitõmbumine laus-sigadus. Peamiselt näitas ta aafriklastele elustiili, mida igaüks ei saavuta, kuid mõni siiski. Kui ma küsisin ühe kohaliku aktivisti käest, miks valitsus prügimajanduses nii vastutustundetu on, vasta ta: „See on kapitalism. See on nende äri.” Mis on selles teistmoodi kui inglise farmerite juures, kes oma viktooriastiilis maamajas istusid, jalad laual, arvutasid, palju nad kohvi pealt sellel aastal teenivad ja siis kikujust majapoisi küpsiste järele saatsid?

Sõime kõhu täis. Nüüd on vaja laud koristada.

Nägin täna hommikul kahte masai mammit tänaval täies ehtes. Nad meenutasid hirmsasti setu tädisid. Ehtekogused on umbes võrreldavad. Ma kirjutasin Davidi kohta, kes endale väljasõidul masai vammuse selga tõmbas. Kas ei meenuta see tallinlast, kes Lõuna-Eestisse jaanipäeva pidama läheb?

**

Matatudes (need mikrobussid, millest iga korralik blogipidaja Aafrikas kirjutab (näiteks Ere, vabatahtlik Tansaanias) mänigb muusika nii kõvasti, et vahel on tõesti hirm kurdiks jääda. Ilma naljata. Aga kui juhi tähelepanu võita – teda hüüdes või õlale koputades – siis keeratakse muusika vaiksemaks, et moblaga rääkida saaks.

**

Matatudest veel – sõidu hind on linna sees tavaliselt 20 bobi. Aga see sõltub. Lisaks sõidu pikkusele näiteks kellaajast, ilmast, sellest, kuipalju sul raha on, kumbapidi sa teed läbid (ühtepidi sõites võib rohkem olla kui teistpidi) ja veel millestki.

**

Meie maja all asub veevõtukoht. Beatrice, kelle käest me korteri üürime, pisike, kogu aeg naeratav ja väga pruunide hammastega tädike, majandab seda. Vett võtavad tsisternautod. Aga mõnikord on maja ette pargitud ka tüüpiline Keenia käru, milles olevatesse kanistritesse mehed hoolega vett pumpavad.

**

Kolme magamistoaga apartemendid Nairobi paremates linnajagudes nagu Brookside, Westlands ja Kilimani maksavad 20 000 krooni kuus. Nii palju kifte kortereid pole ma kusagil näinud, kui siin endale elamist otsides. Avarate verandadega, mugavalt mööblit täis, lapsed valgetel treppidel mängimas. Kui nairobilane teenib, siis ta teenib palju. Ja tahab selle eest ka tõelist mugavust.

**

Sain tuttavaks Belgias kasvanud ukraina poisi Valeriga. Tumedate krussis juustega, bakenbardide ja elunautivalt ümar 23-aastane poiss, kes töötab internina ÜRO Nairobi peakorteris. Või õigemini – töötas. Sest ÜROs läksid liikvele pildid, millel ta ühel oma kodus peetud peol alasti basseini hüppas. Selle peale eemaldati ta töölt. Palka maksrakse talle küll endiselt.

Vaatamata sellele, et asjad toimivad Keenias pole-pole, nad siiski toimivad. Minu eelnevatest postitustest võib jääda mulje, et midagi peale kriitikaväärilise siin näha või kuulda ei olegi. Nii see muidugi ei ole.

Ka Pamoja Trustis on tegemised üsna palju edasi arenenud. Nagu ma põgusalt kirjutasin, Magdalena ja mina teeme Pamojale presentatsiooni CD-d, mis sisuliselt töötab nagu veebilehekülg. Selle nädala alguses esitasime oma kontseptsiooni, mis võeti vastu ning nüüd ootame mingeid allkirju, et mõned vajalikud varustusejupid osta. Kannatus on küll esimene asi, mida Keenias (ja niipalju kui ma kuulnud olen ka kogu ülejäänud Aafrikas) varuda tuleb.

Kuna me oleme sisuliselt oma käe peal, siis mingit rutiini töös küll ei teki. Ainuke kindel asi on esmaspäevane koosolek, kus kõik linnaplaneerijad, arhitektid ja projektijuhid (enamus neist on Pamojas vabatahtlikult ülikooli kõrvalt) saavad kokku ning annavad aru ning planeerivad nädalaks edasisi samme. Peale koosolekut, mis kestab vähemalt kolm tundi, pakutakse süüa.

CD jaoks tahame me filmida kõiki samme, mille abil Pamoja slummiarendust teeb, ja oleme võtnud kaks projekti n.ö näidiseks. Üks asundus, nimega Bondeni Mailisaba, kus me oleme juba kaks korda käinud, asub üsna Nairobi ääres. Filmisin seal eelmise nädalal koosolekut, kus treeniti kogukonda oma ümbrust kaardistama ja majasid lugema. Slummidest pole ju kaarte! Teine projekt on üsna algusjärgus ja seisneb Nairobi jõe kallastel elavate inimeste ümberpaigutamist. Linn kavatseb kallasrajalt hütid lammutada midagi asemele pakkumata. Pamoja üritab teha linnale ettepanekuid olukorra lahendamiseks ja samal ajal kogukonda utsitada, et nad ise jätkusuutlike ideedega välja tuleks. Selliste tegevuste – kaardistamine, rahakogumine, inimeste loendamine – kaudu jõustatab Pamoja Trust kogukonda, mille kaudu slummiarendus üdse toimub. Selline rohujuuremudel on organisatsiooni nimega Slum Dwellers International kaudu pärit Indiast ja levinud nüüd paljudesse riikidesse.

Ehk - on tõsi, et masendavaid pilte näeb siin tihti. Vaesust, räpasust, ahnust, rumalust jne. Oma empaatiavõimet tuleb vahel tagasi hoida. (Ja kannatamatust ka – noore mehe asi.) Kuid rohkem on siin ikkagi seda, mille pärast rõõmu tunda. Viletsus on justkui foon, mis ei kao kuhugi ära ja lõpuks muutub see halliks seinaks, mille taustal kõik meeldiv värviliselt välja paistab.

Näiteks.

Inimesed. Ikkagi ja ennekõike. Keenialastest rõõmsameelsemaid ei ole ma kusagil kohanud. Kellegagi jutu peale saada on imelihtne, nad on esimesed oma naeratust pakkuma või juhatama teed, head söögikohta või postkontorit. Okei, vahel käib närviele, et paljud kõnetavad ainult selleks, et raha küsida. Aga kindlasti mitte kõik. Rattaparandajaga poolel teel kodust linna vahetame iga kord kolm-neli lauset selle kohta, kuidas asjad üldiselt lähevad ja kas on ka kuum või palju tööd.

Söök. Selle kohta ei ole mitte ühtki halba sõna. Vaheldusrikas, maitsev, tervislik ja odav; siin süüakse palju riisi, palju liha ja palju puuvilju. Raudteejaama kõrval asuvast putkast saab puuviljasalatit (7 krooni), mille üle Ritz või Maxim’s annaksid vähemalt sõrme. Tõsi, euroopa toitu osta või kesklinnas söömas käia on kallis, kuid koduümbruses South B-s on minu lemmikuks saanud South B Corner Cafe, ühele perele kuuluv väike õhurikas puubarakk. Nii head riisi (näiteks), kui seal, pole ma kunagi maitsnud. Üle 200 bobi (30 krooni) on võimatu kulutada ilma lõhki minemata. Ja teenindus – kaks noort tüdrukut, kes inglise keelt peagu ei oska – on hell, häbelik ja hoolitsev.

Ilm. Ma mäletan häguselt, et Eestis on sügis. Okei, kauge maa tagant ja vahelduva koduigatsuse pärast tundub Eesti kaamos kaunis ja midagi hingele, kuid kui mõtlema hakata… Põhimõtteliselt on siin ilm olnud kogu aeg täpselt sama: 15 kraadi öösel ja 22 päeval varjus. Paar korda on vihma sadanud. Vahel veidi pilvitab aga enamus päevi särab päike. Ja Nairobi on see kehva ilmaga koht võrreldes rannikuga.

Baarid. Nairobilastele meeldib lõbutseda, nagu ma olen maininud, ja selleks pakub Nairobi mitmeid erinevaid võimalusi. Ma ei ole baarides käinud palju (võrreldes mõne teise vabatahtlikuga), kuid see on alati mõnus. Viimane avastus oli koht nimega Havana Club, baar Westlandsis, mis on neljapäevast reedeni puupüsti täis. Kohe ukse juures nurgas mängib vahel väike bänd Aafrikapärast jazzi, prostituute on vähem kui mujal ning õlu, nagu siin kõikjal, 150 šillingit (u 20 krooni). Havanas käib palju mzungusid ja ei tea, kas see tuleb Aafrikasse rännanud inimeste omapära või satutakse siin kohaliku avatuse lainele, kuid kõik on meeletult suhtlusaldis. Neljapäeval jõudsin ma juttu rääkida kahe itaallase, ühe soomlase, argentiinlase, Belgias kasvanud ukrainlase, ameeriklase ja keenialasega. Kõigil omad lood.

Ja kõigil on omad ametid.

Sellest lõpetuseks: ma olen aru saanud, et ei ole sellist asja nagu generic vabatahtlik. See tähendab, et on küll hea olla kohanemisvõimeline ning suuteline erinevaid ülesandeid lahendama, kuid ilma spetsiiflise oskuseta pole Keenias suurt midagi teha. Tõsi - on võimalik lükata käima oma projekt nagu mõned mzungud siin edukalt teinud on. Kuid uppja päästmine peab olema uppuja enese asi ning vabatahtliku asi on õpetada teda ujuma või päästerõngaid ehitama… aga mitte kõrval seisma ja nõudma: „Luba nüüd mul ennast aidata!” Siia tuleb tulla varustusega – raha, tehnika või oskused.

No või siis puhkama. Mõnusaid asju, mida nautida, jagub.