Motoornerahutus

Läks aega, mis läks, aga aega läks, nagu ütleb uuseesti vanasõna. Igatahes said täna selgeks need kaks tosinat sportlast, kellel võimaldatakse tänavu harrastada vormel-1 autoga sõitmist. Veidi üllatav muidugi on, et hulga paksu rahakotiga noorsandide eest napsas viimase istekoha hindu Narain Karthikeyan. Pole ju tema enam mingi esimeses värskuskategoorias piloot. Aga ju oli tal siis noorematest meestest enam väärtuslikke “kogemusi” kaasa võtta, kõik rohelist värvi ja presidendi portree peale trükitud. Tasub meenutada, et Karthikeyan oli üks neist kuuest sõitjate, kes osales häbiväärsel 2005. aasta USA GPl.

No ja eks oli ka viimane aeg, sest kõigi märkide järgi peaksid 7. veebruaril ehk tuleval esmaspäeval Jerezis algama esimesed tänavused testid. Uute autode esitlused juba tasapisi käivad, Caterham (ex-Lotus) ja McLaren on omi juba veebis presenteerinud. Ja Ferrari oli sunnitud lume tõttu ära jätma Fioranosse plaanitud esitluse (pildil).

(foto: Ferrari)

Aga kui hooaeg 18. märtsil Austraalias lahti läheb, tulevad rajale järgmised sõitjad järgmiste autodega:

Brasiilias toimus keskmiselt igav sõit, mida ma natuke hiljem põhjalikumalt käsitlen. Aga esmalt kõige tähtsam ehk ennustusvõistlus.

Viimase etapiga toimus üks oluline muutus. 10. küsimus, mis käis kahe etapivõitjaga tiimide kohta, sai õigeks vastuseks 2 (kaks) – McLarenile lisandus Red Bull. Koguni 14 ennustajat oli pakkunud just kaht tiimi (võrdluseks, enne tänast õigeks vastuseks olnud ühe pakkujaid oli ainult 4), nii et meinstriim võitis.

Lõpptabel on nähtav siin, ja kui kellelgi on pretensioone, et ma olen valesid vastuseid õigete pähe arvestanud või vastupidi või midagi muud nihu pannud, andke kohe valju üürgamisega teada.

Ehkki ennustusvõistlus oli väga tasavägine, tundub meil olevat võitja selgunud – üks ja ainuke. Palju õnne, Margus - sina kogusid ainsana 9 punkti.

Mis tõi talle võidu? Näiteks hea start. Esimest Austraalia GP katkestajat Margus ära ei arvanud, ent finšeerijate arvu pani täppi. Hiljem oli tal veel kolm arvamust, mis meinstriimist erinesid, ja mida seega võidu pandiks võib pidada:

1) skeptiline suhtumine Schumacherisse (13. küsimus)

2) skeptiline suhtumine võimalikesse uutesse GP-võitjatesse (14. küsimus)

3) lootus, et sõitude ajal ajab harva (25. küsimus)

Kaheksa punktiga lõpetasid Lennart ja Pärtel, kes jagasid teist ja kolmandat kohta. Seitsmega punktiga lõpetas 6 ennustajat, kuuega samuti 6, viiega ja neljaga 7, kolmega 5 ja kahega 1 ennustaja. Nii et tuli päris kena normaaljaotus välja.

Keskmine osaleja kogus 5,2 punkti.

Kui võrrelda 2010. aasta ennustustega, on pilt järsult erinev. Esiteks oli esikoha jagajaid tookord tervelt neli ja nad said ühe punkti rohkem kui tänavu ehk 10. Ise ma sain tookord 7 punkti, tänavu ainult 6 – allakäik on küll aeglane, aga selge tendents. Nii et mida vähem mind usute, seda parem.

Aga võidusõidust endast.

Viimane etapp osutus ootamatult igavaks. Sebastian Vetteli käigukastihäda ei lisanud publiku jaoks põnevust mitte kopikavõrdki. Mis siis sellest oleks muutunud, kui ta oleks teise koha asemel hoopis katkestanud? MMi lõpptabelis oleks Fernando Alonso tõusud kolmandaks ja Mark Webber langenud neljandaks. Peale ajupestud ferraristide ja üksikute paadunud webberifännajate ei lähe see aga kellelegi korda.

Nagu arvata võis hakkasid vandenõuteoreetikud kohe sosistama, või õigemini valju häälega röökima, et TEGELIKULT polnud seal mingit käigukastiriket. Et TEGELIKULT taheti Webberile MMi kolmandat kohta kätte mängida. Et TEGELIKULT taheti Webebrile näidata, et ta on Vetteli kõrval täiesti tühi koht. Ja nii edasi.

Hülgemöla!

HÜLGEMÖLA!

H-Ü-L-G-E-M-Ö-L-A!

Muidugi, pärast 2008. aasta Singapuri GPd ei tundu ükski vandenõuteooria liiga ulmeline. Ent küsigem endalt: mida Red Bull siis käigukastirikkega (või “käigukastirikkega”) võitis? Mina ei suuda midagi välja mõelda.

Loomulikult tahtis RBR Webberile kolmandat koht kätte mängida, siililegi selge. Selleks polnuks vaja ju midagi muud teha, kui Vettelile öelda, et lasku Webber mööda. Tiimikorraldused pole ju enam keelatud, pealegi on Vettel isegi öelnud, et on võimaluse-vajaduse korral valmis Webberit aitama, et too lõppjärjestuses ettepoole kerkiks (tookord oli juttu küll teie üldkoha võitmisest).

Ja kui Webberit alandada taheti, siis ilma käigukastirikketa saanuks seda ju palju efektsemalt teha. Näiteks teeb Vettel Webberiga pooleminutise vahe sisse, siis jääb viimasel ringil sada meetrit enne finišijoont seisma ja ootab, kuni tiimikaaslane mööda sõidab. Vaat see olnuks alles tõeline alandus. (Muide, ma ei mõelnud seda ise välja. Ralli MM-il juhtus niisugune asi 1987. aasta Monte Carlo ralli, kui Lancia tiim käskis Juha Kankkunenil Massimo Biasioni mööda lasta. Kankkunen juhtis rallit kuni viimase kiiruskatseni ja jäi siis seisma, et itaalia autol sõitev itaallane võita saaks.)

Interlagoses sai näha ka mõnd ilusat möödasõitu. Suurem jagu neist tehti peasirgel või teise sirge lõpus DRSi kaasabil, aga need olid üsna tavalised. Seevastu viis, kuidas Alonso 11. ringil Buttonist väljastpoolt möödus, oli kõike muud kui tavaline. Lõppeks polnud tal sest aga tolku, kuna kõvadel rehvidel oli Ferrari tavapäraselt abitu ja Buttonile ei valmistanud kolmandaks tõusmine mingit probleemi. Või pisut ehk siiski. Möödumine oli ehe näide sellest, kuidas autovõidusõidus tuleb peab kasutada ja sundida vastane kõigepealt ebamugavasse olukorda, et siis ise sellest tulu lõigata. Ilmselt oleks Button pikapeale ka jõuga end Alonsost mööda pressinud, aga nähtud lahendus võiks kuuluda igasse võidusõiduõpikusse.

Kindlasti tekitas ka palju paksu verd Schumacheri ja Senna kokkupõrge (õieti kaks kokkupõrget), kui esimene üritas peasirge lõpul teisest mööduda. Taas väljastpoolt. Schumacher olevat nimelt Sennale peale keeranud ja tollele polevat midagi üle jäänud, kui Mercedesele otsa sõita.

See on tore teooria, ainult et tegelikkusega pole tal midagi ühist. Schumacher oli juba selgelt ees, kui hakkas kurvi sisse keerama, aga Sennale oli ikkagi nii palju ruumi, et isegi temast sissepoole oleks veel üks auto mahtunud. Senna aga käitus nagu tüüpiline F3-uljaspea, kellele ükski pidurdusmaa pole liiga lühike, ning sõitis Schumile nagu kelguga külje pealt sisse. See oli esimene kokkupõrge, mille järel Schumacher ikkagi ette jäi ning siiamaani on sündmuste käik arusaadav. Aga miks Senna seejärel üritas juba kaotatud duelli võita ja kurvist väljumisel Schumacherile uuesti tagarattasse sõitis, seda ma küll ei mõista. Ehk kujutas endale asju ette?

Ma arvangi, et kohtunikud karistasid Sennat mitte esimese, vaid just teise kokkupõrke eest. Mitte ainult seepärast, et see lõhkus Schumi autol rehvi ja mõjutas tulemust. Kui esimest kokkupõrget võib pidada puhtaks võidusõiduintsidendiks, kus üks ründab ja teine kaitseb, siis kokkupõrkel number kaks polnud muud põhjust kui ühe piloodi ebakompetentsus. Ja summa summarum – kaotajaks jäid ju mõlemad.

Interlagoses juhtus veel nii mõndagi. Adrian Sutil tegi järjekordse veatu sõidu, lõpetas kuuendana ning Force Indial jäi vaid viis punkti puudu, et konstruktorite karika arvestuses Renault’l selg prügiseks teha.

Kolmest startinud brasiillasest kahe (Barrichello ja Senna) jaoks oli see kõigi märkide järgi nende viimane GP ja ega kolmandal, Felipe Massalgi tulevik just väga helge paista.

Ka Jérôme d’Ambrosio võib (vähemalt seks korraks) oma F1-karjäärile joone alla tõmmata. Tegelikult teenimatult, sest Virgin oli pika vahega kõige viletsam auto. Vähemalt hooaja lõpus tundus, et d’Ambrosio tegutses märksa kõrgemal tasemel kui tiimi tujutu esinumber Timo Glock.

Viimast korda nägime rajal Renault-nimelist autot, tuleval aastal on see juba Lotus. Ja viimast korda istus Williamsi kaptenisillal kauaaegne tehnikadirektor Patrick Head.

Panin kokku sellise tabeli. Kirjutage, mida arvate!

Paksus kirjas on need, kellel on olemasolev leping.

Maldonado nime taga oli küsimärk selle pärast, et tema peasponsori PDVSA diili Williamsiga uurib Venetsueela parlamendi komisjon. Halvimal juhul võivad sealsed poliitikud lepingu ebaseaduslikuks kuulutada ja Maldonado kaotaks oma koha.

Massa kohta on Luca di Montezemolo kogu aeg rääkinud, et kõik on kõige paremas korras, aga ei ole ju. Miks on Ferraril vaja sõitjat, kes ei suuda isegi poodiumile jõuda ja teeb ridamisi lapsikuid vigu. Räägitagu mis tahes, aga Massa iste on ohus.

Selle nädala kolm esimest päeva olid motoorselt eriti rahutud, aga F1 polnud sel korral sugugi peamine liikumapanev jõud. Käisin nimelt Horvaatias uut Chevrolet Camarot proovimas – esmaspäev sinnasõit, teisipäeval kohal ja kolmapäeval tagasi. Et kuidas auto oli? Hea, raisk, oi kui hea. 40 000 euro eest ostaksid kassid seda (6,2 l V8/432 hj) küll. F1 kohta aga…

Kõik asjad saavad ükskord otsa ja Sebastian Vetteli triumfimarss sai otsa tänavusel Abu Dhabi GPl. Ma küll vaikselt lootsin, et Vettelil õnnestub korrata Michael Schumacheri 2002. aasta vägitükki ja läbida iga viimane kui meeter hooaja iga viimase kui GP distantsist. No ei tulnd välja. Aga pärast mulluse Korea GP katkestamist (mootoririke) oli Vetteli seeria peaaegu sama hea kui omal ajal Schumil: 19st võidusõidust 13 võitu, 4 teist,  1 kolmas ja 1 neljas koht. See viimane – neljandana lõpetamine kodusel GPl Nürburgringil – jättis ta selles mõttelises võrdluses küll Schumi selja taha, sest too lõpetas kõik 2002. aasta võistlused esikolmikus.

No hea küll, niikuinii pole see adekvaatne võrdlus. Kasvõi seepärast, et Schumil tookord sisulisi konkurente polnud, Vetteli võidud üksikutel GPdel ei tulnud aga sugugi nii lihtsalt ega ülekaalukalt. Seda imelikum tundub järgmine statistika. 2002. aastal juhtis Schumacher 558 ringi ehk pisut rohkem kui kõik ülejäänud kokku (532). Tänavu on võrdlus Vettel ülejäänud maailma vastu aga pikalt esimese kasuks – 711:351. Kui aga arvet pidada alates mullusest Brasiilia etpist ja lõpetada tänavuse India omaga, tuleb vahe veelgi üüratum.

Muide, arvake ära, kes on sel hooajal seni kõige rohkem ringe läbinud (st viimase etapi eelse seisuga)? Vettel on selles arvestuses alles viies.

Aga igal juhul läks Vetteli autol juba Abu Dhabi GP teises kurvis rehv katki ja sellega oli võistlus tehtud. Tegelikult arvan ma, et võistlus olnuks tehtud ka siis, kui rehv poleks katki läinud. Lihtsalt Hamiltoni võidu asemel oleks Vettel samas stiilis esikoha võtnud. Ent juba teist etappi järjest tundus mulle, et rajal toimuv pole eriti huvitav.

Kaks DRSi tsooni võib teoreetiliselt olla küll hea mõte, aga kas ka praktiliselt? Eriti kui need tsoonid on kohe üksteise järel. Kui sõitja A möödub esimeses tsoonis sõitjast B, siis on ju praktiliselt vältimatu (eeldusel, et nenende autod pole lausa stardirivi eri otstest), et B võtab järgmises tsoonis oma koha tagasi. Nähes võidusõidu algusosas sellist asja mitu korda juhtumas, pani see mind vanduma – no krt, kas siis kuidagi teisiti poleks saanud? Siis aga hakkasin mõtlema – ehk oli otsustajatel hoopis muu plaan? Miks peaks möödumine olema nii lihtne, et vajutan nuppu, lendan teisest mööda nagu pudrukuul ja tehtud!

Kaks DRSi tsooni sundis piloote mõtlema ja kaaluma. Ehk ei ole mul esimeses tsoonis mõistlik mööduda, sest teises möödutakse jälle minust? Ehk on hoopis kavalam esimeses tsoonis konkurendil järel püsida ja hoopis teises tsoonis mööduda? Siis ei saa ta kohe vasturünnakut korraldada ja ehk õnnestub mul poole ringiga selline vahe sisse taha, et järgmisel korral DRSi tsooni jõudes on vahe juba rohkem kui sekund? Võibolla pole isegi KERSi mõtet teises DRSi tsoonis sisse lülitada, vaid tuleb see jätta näiteks peasirgele, et seal otsustav vahe sisse teha?

Need on muidugi ainult minu spekulatsioonid, aga mulle tundus, et umbes niimoodi Mark Webber kaalutles. Algul üritas ta esimeses DRSi tsoonis Jenson Buttonist mööduda ja edukalt, ent kohe järgmisel sirgel Button kontreeris. Sõidu lõpuosas Rosbergist möödudes aga hoidis Webber end esimeses tsoonis täpselt niipalju tagasi, et möödasõidetavale kõrvale võtta (ilmselt lootuses, et ehk see eksib), järgmise sirge alguses tollel tuules olla ja sirge lõpus mööduda. Ja see toimis.

Aga jah, muidu oli igavavõitu. Vettel sai varajase katkestamise tõttu praktiliselt kogu sõidu tiimi “komandosillal” istuda ja kuulda-näha, mismoodi seal tööd tehakse. Bossid ei jõudnud teda selle eest ära kiita – milline meeskonnamängija, aitas isegi oma tiimikaaslasele uut boksitaktikat kokku panna, kui tollel esimese rehvivahetus katastroofiliselt nihu läks.

Ent sõltuvalt igaühe rikutuse tasemest võib Vetteli tegevusele vaadata ka teistmoodi. Esiteks on teada, et ta (nagu ka kõik ülejäänud väljapaistvad võidusõitjad) üritab leida omale eeliseid mistahes pisiasjadest. Näiteks oli ta hooaja eel ainus sõitja, kes käis Pirelli juures tutvumas viisiga, kuidas nood rehve tegema hakkavad ja mismoodi need rehvid käituda võiksid. Seda teadmist ei saa otse panna ümber sekunditesse või kümnendikesse, aga mingil hetkel võib see Vettelile anda eelise. Ta teadis midagi, mida teised ei teadnud. Või võtame näiteks Singapuri GP, kui Vettel tuli boksi samaaegselt Heikki Kovalaineniga, kuid Lotuse boksimeeskond oli hooletu ka lasi Kovalaineni lahti otse Vetteli ette. Kokkupõrge oli õhus, kuid jäi toimumata. Miks? Sest Vettel teadis, kuidas töötavad Lotuse boksi signaaltuled ja nägi, et Kovalainen tuleb talle kohe ette. Nii et mine tea, milliseid tarkusi poolteist tundi boksimüüril istumist talle võis anda.

Teiseks (ja see on juba väga rikutud mõtlemine) oli boksimüüril istumine ja abi Webberi boksitaktika koostamisel ühtlasi psühholoogiline rünnak sellesama Webberi vastu. Kogu maailm ju nägi suures plaanis, et Webber ei saanud hakkama talle antud “sõiduplaani” järgimisega. Kuna Vettel selle kokkupanemises osales, võttis ta ilmselt aluseks oma võimed, otsustamaks plaani üle võimalik-võimatu skaalal. Ehk teisisõnu: mida Vettel ilmselt suutnuks, seda Webber ei suutnud. Muidugi on see spekulatsioon. Keegi ei tea ja ei saa kunagi teada, kuidas Vettel samasuguses olukorras hakkama oleks saanud. Asi polnud ju mitte niivõrd Webberi kiiruses, kuivõrd mahajääjates, kes talle “valel” ajal ja “vales” kohas ette jäid. Teisalt – kõik teavad, et tänavu on Webber selgelt aeglasem oma tiimikaaslasest ja ehk…

Muidugi, ega Hamiltoni võit nüüd nii kindel ka ei olnud. Teise rehvivahetuse järel oli edu ehk sekund ja kui boksis oleks midagi natukenegi viltu läinud, siis mine tea. Samas sõideti lõpus kõvadel rehvidel ja kogu maailm teab, et Ferrari ei “seedi” neid sugugi. Aga kui Alonso juba korra ees oleks olnud, siis oleks seis ikka hoopis teine olnud ja mina küll ei julge väita, et Hamilton kindlasti oleks temast mööduda suutnud. Arvestades Hamiltoni tänavust “harjumust” kaasvõistlejatega kokku põrgata oleks esikoht võinud vabalt ka Buttonile sülle langeda. Üksinda ees sõitmine oli Hamiltonile aga selles mõttes lihtne, et seal polnud vaja vägisi kellestki möödumist üritada.

Finišiprotokolli vaadates on aga näha, et paljud tiimikaaslased olid seal ilusti kõrvuti. Mis omakorda näitab selgelt hetkel kehtivat jõudude vahekorda. Suuri üllatusi seal pole, vast ainult Williamsid olid ebatavaliselt ees. Eriti veel arvestades, et nad startisid viimasest reast. Ja teine üllatus oli see, et koguni neli sõitjat katkestas tehnilistel põhjustel.

Ennustusvõistluse osas selgus 7. küsimuse punktisaaja. Küsimus puudutas maailmameistri ja teise koha saaja punktivahet. Enne viimast etappi on see 119 punkti (ja ei saa langeda alla 94), kuid kuna kõige optimistlikum ennustaja pakkus ainult 70, siis saab tema ka punkti – õigele kõige lähema vastuse eest. Palju õnne, Martin!

Ka 15. küsimuse eest võib punktid välja jagada, ehkki õige vastus pole veel teada. See küsimus käis kvalifikatsioonivõitjate arvu kohta – hetkel on neid kolm ja arv võib suureneda neljani. Et aga kolme ega nelja pole keegi pakkunud, siis on viis igal juhul õigele lähim vastus. Ka siin oli Martin kaheksa punktisaaja hulgas ning tõusis seega koos Oskariga ennustusvõistluse liidriks. Neil on mõlemal praegu viis punkti. Nelja punktiga on 6, kolmega 9, kahega 11 ja ühega 6 ennustajat. Nullipoisse on viimase etapi eel veel üksainus – Ott -, aga kõigi märkide järgi saab temagi silma pähe.

Eks siis ootame-vaatame, pisut rohkem kui nädal on jäänud.

VEEL LOOTUSRIKKAD: Nii lähedal olid konkurendid Sebastian Vettelile ainult stardis (foto: GEPA).

Ajaloo esimene India GP oli – ütleme nii – väheinspireeriv. Praeguste rehvide dikteeritud taktika puhul ei juhtu ju sageli, et üks sõitja juhib võistlust esimesest meetrist viimaseni. Sebastian Vettelil õnnestus aga India publikut just sellega “võluda”. Päris igavaks siiski sõitu pidada ei saanud, sest tagapool vahetati ju kohti usinasti. Ja tegelikult pakkus tagasirge oma ülilaia alguse ja lõpuga võimalust nii ilma DRSita möödasõiduks kui ka oma positsiooni kaitsmiseks DRSiga konkurendi vastu. Ses mõttes tundub rada olevat päris hea saanud. Ja siis muidugi kurvikompleks, millega Felipe Massa kuidagi hakkama ei saanud ja nõudis äärekivide väljavahetamist. Oh, Felibe Baby!

Massast rääkides peab kindlasti rääkima ka tema “suurest sõbrast” Lewis Hamiltonist, sest tõmbejõud nende vahel pole sugugi nõrgenenud. Seekordse kokkupõrke eest nuheldi küll Massat, aga minu meelest oli Hamilton seal täpselt sama palju süüdi ja “racing incident” olnuks kohtunike poolt aus verdikt. Põhimõtteliselt viis kokkupõrkeni Hamiltoni provokatsioon. Esiteks on see kurv üldse raske koht möödasõiduks. Teiseks, kui Hamilton nägi, et möödasõidust midagi välja ei tule, oleks tulnud pisut rohkem tagasi anda kui ta seda tegi. Et Massa mingi hinna eest järele ei anna, oli lihtne ennustada. Jah, siis oleks küll Massa selleks hetkeks ette jäänud, aga kiiruste erinevust arvestades poleks Hamiltonil olnud mingit probleemi lähema poole ringi jooksul sotid selgeks teha. Nüüd aga…

Kogu maailm nägi järjekordselt, et Massa on õrnahingeline ja Hamilton “karm kutt”. Ainult et see “karm kutt” keeras ka oma sõidu taas p…sse. Ja meeskonnal oli taas põhjust juukseid kitkuda (McLareni raudse distsipliini juures on see küll piltlik väljend). Noh, vähemasti on McLarenil Jenson Button, kes teab ,kuidas F1-autoga kiiresti edasi saab ja kuidas konkurentidest möödumine käib. Aga ehk tuleb Hamiltonil see kah uuesti meelde. Kuuldavasti olla tema poplauljast tüdruksõbrast saanud ekstüdruksõber. Ehk annab see võimaluse beckhamlikust elustiilist loobuda ja seltskonnaelu asemel taas võidusõidule pühenduda.

PIIIIIIKK: Budhhi raja tagasirge on oma 1,2 kilomeetriga pikim vormel1s. Siit on hästi näha, et sirge läheb lõpus laiaks ja ka kõrguste vahe on korralik (foto: Ferrari).

Mis aga Massasse puutub, siis mina küll ei usu, et me teda tuleval hooajal enam Ferrari roolis näeme. Räägitakse, et Nico Rosberg olla kuum kandidaat teisele Ferrari istmele. Samas on raske näha, mida Rosberg sellega võita võiks. Fernando Alonsoga tal võrdsetel alustel võidu sõita niikuinii ei lubataks, Mercedeses oleks aga võimalik võita mida iganes. Muidugi kui auto võimaldab.

Pigem võidakse Sergio Pérez edutada  Sauberist Ferrarisse. Kunagi tegi ju Massagi sellise hüppe, aga samas ei tee teine selliaasta Pérezile kindlasti halba. Tõenäoliselt on kohast Ferraris huvitatud ka Adrian Sutil (ja tõenäoliselt on Ferrari temastki huvitatud), kes tõenäoliselt jääb Force Indias oma kohast ilma Nico Hülkenbergi edutamise tõttu. Pole kahtlust, et Sutil on kõvem tegija kui Pérez, samas pole tal vähemalt praegu mingeid ambitsioone Alonso positsiooni kõigutama hakata. Tasub meenutada, et kui Lewis Hamilton tuli 2005. aastal ülivõimsa eduga F3 eurosarja meistriks, oli tema meeskonnakaaslane keegi Adrian Sutil, kes saavutas sarjas teise koha.

No ja siis on muidugi kuum teema Kimi Räikkönen, kes tuleval aastal sõidab/ei sõida/sõidab/ei sõida Williamsis. Kõlakad on liikunud juba mitu kuud ja ei taha kuidagi vaibuda, nii et…

See oleks nagu kadunud poja naasmine, Räikkönen võiks sarjale kõvasti värvi lisada. Võiks. Sest mina küll ei mõista, mida ta Williamsist otsib. Kunagine kuulus tiim on nii alla käinud, et isegi punktikohtadele jõudmine on haruldane sündmus. Kui “leprosoorium” kõrvale jätta, on Williams ülikindlalt viimane. Kas loodavad nad Räikköneni imettegevale mõjule? Mulle aga on jäänud mulje, et too pole eriti huvitatud olnud ei auto arendamisest ega avalikkusega suhtlemisest, mida Williams temalt kindlasti samuti loodab. Ja kui Williams on tuleval aastal samasugune s…vanker kui tänavu, ei pruugi sel koostööl pikka iga olla. Kimi lihtsalt ei viitsi.

LÄKS KORDA: Erinevalt Korea GPst olid Indias tribüünid täis (foto: Ferrari).

Tagasitulekutest rääkides ripub suur küsimärk ka Robert Kubica kohal. Aeg-ajalt lendupaiskuvad uudised ei sisalda midagi konkeetset, küll aga pole Kubica käinud proovimas ei simulaatorit ega vormelit (2009. aasta masin pidada teda ootama). Tiim ei saa enam kaua oodata. Abu Dhabi etapil lastakse Romain Grosjeanil sõita reedesel esimesel treeningul ja see on samuti märk, et valmistutakse Kubicata läbi ajama. Muidugi, sõitjatepuudust Renault’l ei ole. Üsna tõenäoliselt jääb Vitali Petrov kolmandakski hooajaks Renault’ (tuleval aastal ametlikult Lotus, seni Lotuse nime all tuntud tiim aga saab nimeks Caterham) rooli. Kas aga teise piloodi koha saab Bruno Senna või Grosjean, on ilmselt veel lahtine. Igal juhul pole Senna ootusi täitnud, lootustandev esitus Spas ja üheksas koht Monzas pole järge saanud. Grosjean värske GP2 meistrina on aga heas hoos.

Muide, vanameister Michael Schumacher on vähemalt ühes asjas teistest üle. Esimesel ringil on ta oma positsiooni 42 koha võrra parandanud, 17 kohta on ta avaringidega ära andnud ning kogubilanss on seega +27 (allikas siin). Järgnevad jäävad pikalt maha: Sébastien Buemi 18 ning Heikki Kovalainen ja Timo Glock 16. Muidugi on tagantpoolt alustades lihtsam konkurentidest mööduda, aga see kinnitab, et Schumacher on endiselt terav.

Lugemine hakkab segi minema, mitmenda etapiga parasjagu tegu. Aga kui virtuaalseid pabereid uskuda, oli Korea GP tänavu 16. etapp. Ja tähelepanuväärne eelkõige selle poolest, et esimest korda 2011. aastal ei alustanud võidusõitu parimalt positsioonilt Red Bulli auto. Et kvalifikatsiooni võitis just Lewis Hamilton, on tegelikult igati loogiline. Kes siis veel suudaks ajasõidus Red Bulle, eriti Sebastian Vettelit lüüa? ei näe ma praegu sellist meest. Vähemalt kuivaga.

RIKKUS 100% TULEMUSE ÄRA: Lewis Hamiltoni (keskel) kvalifikatsioonivõit Koreas tähendas, et esimest korda ei alustanud tänavu GPd parimalt kohalt Red Bull. (foto: GEPA)

McLarenil kadus 10 punkti ära

Et Hamilton lõpuks ikka Vettelile selgelt alla jäi, on omaette lugu. McLareni boss Martin Whitmarsh rääkis, et Lewise autoga juhtus sõidu algul midagi, mille tõttu läks umbes “10 punkti aerodünaamilist surujõudu” kaotsi. Kas “10 punkti” tähendab “10 protsenti”? Ja kas on tegu McLareni meeskonnale iseloomuliku ronspeak‘iga, mis asjade tegelikke põhjusi kohutavalt keerulise sõnastuse taha varjab? “10 punkti” võis tõesti kaduma minna, aga ehk lihtsalt sel põhjusel, et Hamilton pidi Vetteli tuules sõitma? Ja kui “punktid” isegi haihtusid, siis miks Mark Webber Hamiltoni poolpidusest autost mööduda ei suutnud?

KUST TULEB VAHE? Sebastian Vettel (ees) suutis Lewis Hamiltonist (tema järel) mööduda, aga Mark Webber (tagaplaanil) mitte. (foto: GEPA)

Ent vaatame ka teist, Red Bulli poolt. Eelmisel etapil Jaapanis võitis Vettel kvalifikatsiooni, kuid võidusõidus oli Jenson Button kiirem. Põhjus olevat olnud auto seadistuse kompromissides. RB7 pole võimalik (vähemalt Suzukas polnud) panna seadesse, mis töötaks ühtviisi hästi nii kvalifikatsioonis (kus on vaja teha üks kiire ring) kui ka võistlusel (kus ühe rehvikomplektiga tuleb läbida 10-20 ringi ja kütuse kulumise tõttu väheneb auto kaal ligi 100 kilo võrra). Suzuka seadistus oli ilmselt liiga “kvalifikatsioonipõhine”, see olevat võistlusel halvendanud ringiaega 0,8 sekundi võrra. Minu loogika ütleb, et Koreas nihutati seda balanssi pisut kvalifikatsiooni kahjuks ja võistlussõidu kasuks. Muidugi oli see risk, ent see tasus ära.

Vettel on parem kui Schumi

Mille eest tuleb tänada Sebastian Vetteli geeniust. On ju enamik tema tänavusi võite tulnud üsna üheülbaliselt – start esikohalt (või vähemalt esireast), hea paigaltvõtt, liidrikoha hõivamine hiljemalt esimeses kurvis ja – adjöö, kaasvõistlejad, kohtume finišis! “Vettel ei oska mööda sõita!” oli aastal 2011 sama populaarne loosung kui “Button ei oska mööda sõita!” kaks aastat varem. Koreas tegi Vettel kõigile puust ja punaselt selgeks, et kui esimese kurvi eel või selle jooksul ei õnnestu mööda sõita, võib tema teha seda ka mõnes järgmises kurvis. Tuleb vaid tahta ja osata. Vetteli avaring oli lihtsalt parem kui Hamiltonil. Edasine oli suuresti vormistamise küsimus, sest mõiste “liidrikohal sõitev Vettel” langeb enam-vähem kokku mõistega “GP-võitja Vettel”. Tasub meenutada, et ka Monzas õiendas ta Alonsoga arved teisel ringil pärast turvaauto lahkumist, sest pealtnäha avantüristliku seadistuse ja boksitaktika realiseerimiseks oli kindlasti vaja kiiresti liidriks tõusta.

KEERULINE: Viimased kurvid enne peasirgele väljumist on Yeongami rajal salakavalad. (foto: LAT)

Michael Schumacher sai omal ajal lõpmatult kiita, et suutis vajadusel teha ühe kvalifikatsioonitempos ringi teise järel ja lisaboksipeatuse jaoks tarviliku ajapuhvri tekitada. Vetteli oskus haarata liidrikoht hetkel kui seda tõesti kõige enam vaja, on minu meelest märksa kõrgem pilotaaž. Et kiireid ringe ritta lükkida, ei tohi vigu teha. Et liidrikoht haarata, tuleb lisaks veel konkurent üle kavaldada. Nii et ehkki sellised võrdlused on meelevaldsed, ütlekisn mina, et praegune Vettel on kõvem kui Schumacher oma tippaegadel. Tõsi, me ei tea – äkki olnuks Schumacher samasugune möödasõidugeenius nagu Vettel, kui tal vaid olnuks tarvidust kellestki mööda sõita. See-eest näitas Jaapani GP,et erinevalt oma kuulsast kaasmaalasest ei hakka Vettel pingelises olukorras pabistama.

Ennustuse seis

Vaatame natuke ka ennustuse seisu.

Kolme esimese küsimusega on kõik ammu selge ja kommenteerida pole midagi. Küsimus #4 ehk “Millal selgub maailmameister?” sai vastuse Jaapanis ehk 15. etapil. Keegi seda õigesti pakkuda ei osanud. Punkti aga saavad kolm suurimat optimisti Allar, Kristo ja Tarmo, kes arvasid tiitlivõitja selguvat Koreas. Nemad jõudsid õigele vastusele kõige lähemale.

Seevastu maailmameistri nime äraarvamine ei valmistanud suurt raskust ja viienda küsimuse eest sai punkti ligi pooled – 16 35st -ennustajad. Huvitav on märkida, et ükski neljanda küsimuse eest punkti saanud kolmikust ei pakkunud maailmameistriks Vettelit.

Kuues küsimus – mitu punkti teenib maailmameister – saab oma õige vastuse alles kuu aja pärast, 27. novembril Brasiilias. Ent kuna Vettel on juba praeguseks kogunud 349 punkti ehk kõige optimistlikumatest ennustajatest enam, on ka siin asi selge. Ennustusvõistluses saavad 1 punkti Georg ja Oskari, kes mõlemad pakkusid vastuseks 313. Mis paneb mind arvama, et mõlemad kasutasid võimaliku punktisumma arvutamiseks sama valemit, või kuidas?

Seitsmenda küsimuse – 1. ja 2. koha punktivahe – õige vastus selgub samuti Brasiilias. Praegu on ulatub Vetteli edu Buttoni ees 127 punktini ning ei saa kuidagi väheneda alla 52 punkti. Mis tähendab, et selle küsimuse eest võivad meil punkti saada veel ainult Martin (pakkus 70), Taavi (65) või Allar (45).

Kaheksanda küsimuse – kes võidab enim etappe? – õige vastus on “Sebastian Vettel”, ehkki pole teada, mitu võitu ta täpselt kogub. Ent seni on ta neid saavutanud kümme ja kuna ülse on etappe 19, ei saa keegi teda enam üle lüüa. Siin olid ennustajad äärmiselt üksmeelsed, Vettelit pakuti koguni 23 korral (seahulgas üks kord Alonsoga kahasse).

Etapivõitjaid tiime (küsimus #9) pole vahepeal juurde tulnud, neid on endiselt kolm ning väga tõenäoliselt saavad ühe punkti siit juurde Jaanus, Magnar ja Taavi.

Küsimus #10 – mitmes tiimis suudavad mõlemad sõitjad etappe võita – on samuti muutusteta. Seni on suure üllatusena ainult McLareni mõlemad piloodid võita suutnud. Hetkeseis annaks punktilisa Ingvarile, Margusele, Martinile ja Taavile, kuid vara on veel hõisata. Kõik märgid näitavad, et ka Mark Webber jõuab tänavu veel etapivõiduni ja siis oleks õige vastus juba kaks tiimi (pakutud 14 korral).

Küsimuse #11 õige vastus vormistati Koreas, sest konstruktorite karikas läks teist aastat järjest Red Bullile. Nii oli juba kevadel arvanud 24 ennustajat.

Küsimus #12 – keskmike järjestus – ähvardab viimastel etappidel veel pea peale pöörduda. Praktilist kindel on ainult see, et Williams jääb nelikus viimaseks. Kuna siin on juhuslikkust ja võimalusi palju, ei hakka ma isegi punktisaajate šansse kaaluma. Üksainus etapp võib kõik pea peale pöörata.

Küsimused #13 ja #14 vastavalt Schumacheri etapivõitude ja uute etapivõitjate osas näivad saavat ühise õige vastuse – 0 (null). Mõlema küsimuse kohta on seda vastust ka pakutud.

15. küsimusele ilmselt õiget vastust ei tule, sest seni on kvalifikatsioonivõitjaid olnud ainult kolm, ennustajad on aga väikseimaks arvuks pakkunud viis. Arvestades, et Red Bull peab plaani ka viimasel kolmel etapil täiega pingutada, on raske uskuda, et Vettelile, Webberile ja Hamiltonile lisa tuleb.

16. küsimus – punktisaajate arv – on nähtavasti oma õige vastuse juba saanud. 18 sõitjat ehk kõik väljastpoolt “leprosooriumi” (ja viimasel hetkel asendussõitjana startinud Pedro de la Rosat) on vähemalt ühe silma teeninud. Lotuse, Virgini või HRT esikümnesse jõudmist ei paista (siit ka tõenäoline õige vastus küsimusele #17 – null) õige ja ainus, mis punktisaajate arvu võiks muuta, on mõni viimase hetke vangerdus. Punkt õige vastuse eest koidab Allarile, Ingvarile, Ivole, Karelile, Martinile ja Priidikule.

Kui Lotus ja Virgin nullile jäävad, kasvatab see punktiarvet Joelil, Karelil, Lennartil ja Tippelil.

ILM PÖÖRAS: Reedel sadas Yeongamis nagu oavarrest, pühapäevane võistlus aga sõideti kuival rajal. (foto: LAT)

Küsimus #18 – sõitjate arv. Praeguse seisuga on startijaid olnud 28 ja sellegi arvu muutumine nõuaks mingeid ootamatuid muudatusi. Hetkeseisuga saaks ainult Toomas siit punkti.

Võistluses parima debütandi (küsimus #19) nimele on Paul di Resta saavutanud Sergio Pérezi ees 8punktilise edu (21:13) ning viimase aja vormi arvestades näib olevat võimatu seda tasa teha. Teoreetilselt võib ka pator Maldonado mõlemast veel mööduda, aga pigem peavad seitse teda pakkunut siit nulliga arvestama.

Küsimus #20 – samade sõitjatega on seni kõigil etappidel startinud 7 tiimi. See arv võib veel väheneda, kuid igal juhul on õigele kõige lähemale (8) pakkunud Jaanus ja Toomas.

Kuna Toro Rosso ei paista enne hooaja lõppu kumbagi oma praegust sõitjat vallandavat, on lootust punkt juurde saada neil 16 ennustajal, kelles küsimuse #21 veerus kriips seisab.

HRT näib kõigil etappidel osalevat, mis oli 16 ennustaja vastus küsimusele #22.

Kvalifikatsioonis on 107 protsendi limiiti seni ületatud kolmel etapil ning 23. küsimuse eest on lootust punkt teenida Hillaril, Joelil, Margusel, Priidikul, Raimol ja Scuderial.

Kui esimesel tosinal etapil käis turvaauto rajal vaid kolmel, siis viimased neli korda on saanud ka Bernd Mayländer oma Mercedese SLSiga liidrirolli nautida. Seega on küsimuse #24  hetkel õige vastus 7, aga ma olen üsna kindel, et see nii ei jää.

Tänavune hooaeg on olnud eriti kuiv ning vaid kolmel võidusõidul on rada nii märg olnud, et on tulnud vihmarehve kasutada. Kui see nii jääks, saaksid Jesse ja Margus punkti juurde, aga vara on hõisata, sest Brasiilia GP seisab veel ees.

Ennustusvõistluse seisu saab igaüks vaadata siit, aga kui väga lühidalt kokku võtta, siis hetkel on ainuliidriks tõusnud Oskari viie punktiga, kolm osalejat on aga endiselt nullil.

Korea GP pressib peale, aga Jaapani muljed vajavad ikka ka vahetamist. Palun, siin need on! Ehkki olude sunnil hilinenult ja lühidalt.

Läks nii, nagu minema pidi ja Sebastian Vettel võitis Jaapanis oma teise MM-tiitli. Või noh, päris nii ikka ei läinud. Sest kui paljud meist ikkagi uskusid, et Vettel Suzukas ei võida? Räägiti ju sellest rajast, kui Red Bullile loodust. Või oli see nüüd vastupidi – et RB7 on justkui Suzuka jaoks loodud. Aga võta näpust!

Vetteli tiitlivõit saabus “tagasihoidlikus” stiilis, “kõigest” kolmanda kohaga. Tema tänavuse võituderodu taustal on see tõesti tagasihoidlik. Või vaatame teistpidi – ainult ühel korral on ta tänavu GP halvemal kohal (neljandal) lõpetanud. Aga kolmaski plats ajas asja suurepäraselt ära. Ja ei saa öelda, et Vettelil oleks tiitlivõidu lävel käed värisema hakanud.

Näiteks tema kuulus kaasmaalane Michael Schumacher saabus 2003. aastal Suzukasse viimasele etapile liidrina seisus, kus tal oli vaja tiitli kindlustamiseks teenida üks punkt (tollal sai selle kaheksanda koha eest). Kui tema ainus järelejäänud konkurent Kimi Räikkönen oleks sõidu võitnud, andnuks Schumacherile tiitli suurem võitude arv. Kaheksas koht pole just keeruline ülesanne mehele, kes oma kuuendat MM-tiitlit sihib, eks? Ent välja kukkus erakordselt närvesööv võidusõit.

Kastanid tõi tegelikult tulest välja hoopis Ferrari teine number Rubens Barrichello, kes juhtis praktiliselt kogu võistlusmaa ja finišeeris rohkem kui 10sekundilise edumaaga Räikköneni ees. Schumi võinuks tegelikult sõitu vaadata ka raja kõrval õlut libistades, tiitel oleks ikkagi tema olnud. Aga ta oli rajal ja “lõbustas” publikut kõvasti. Schumi hädad algasid juba kvalifikatsioonis, kus ta sai alles 14. koha. Süüdi polnud ta ise, vaid parasjagu tema rajaloleku ajal sadama hakanud vihm (tollal tehti laupäevased kvalifikatsiooniringid ükshaaval, reedese kvalifikatsiooni pööratud järjestuses). Võidusõidus üritas ta kuuendal ringil liigoptimistlikku möödasõidumanöövrit Takuma Sato vastu, mis lõppes esitiiva purustamise ja remondipeatusega boksis. Schumi langes 16. kohale. 41. ringiks oli ta tõusnud täpselt vajalikule – kaheksandale – kohale. Siis aga jäi talle  ja tema sabas liikunud vend Ralfile jalgu Cristiano da Matta. Möödasõidukatse nurjamiseks pidurdas da Matta šikaani eel oodatust varem ning olukord päädis sellega, et vennad Schumacherid põrkasid omavahel kokku. Michaeli õnneks jäi tema auto enam-vähem terveks, kuna Ralf pidi tiiva vahetuseks boski siirduma. Kandilisekspidurdatud rehvidega masina tõi Schumi siiski kaheksandal kohal finisisse, ehkki terve minut võitjast Barrichellost maas.

Sellega võrreldes oli Vetteli esinemine igati soliidne. Kindel kvalifikatsioonivõit, ei mingeid vahejuhtumeid keskmikega ning lõpptulemus võimaldas tal isegi karikate jagamise tseremoonial osaleda. Kui Alonsot aitas Vettelist mööda tõusta “õigeaegselt” rajale saabunud turvaauto, siis Button samalaadse teo tagamaa jäi mulle natuke arusaamatuks. Ilmselt oli ta lihtsalt kiirem. Aga tunnistan ausalt, et ega ma väga sügavalt Suzukas toimuvale ei keskendunud.Ehk just seepärast jäigi mulje, et tegu polnud üleliia põneva võistlusega?

Olin nädalavahetusel nimelt Barcelonas Renault’ maailmasarja viimasel etapil ja kuna seal oli algamas/käis FR3.5 viimane kvalifikatsioon, pidin ma oma tähelepanu jagama kahe telepildi ja kahe ajavõtuekraani vahel. Pealegi oli Barcelona raja pressiruumis kõigil telekatel hääl maha keeratud (et seal oleks võimalik üldse elada) ja seetõttu jäi mul tavapärasest ülekandest üks mõõde puudu. Ja ega ma sealt suurt infoiva poleks kätte saanudki, sest reportaaž ise oli katalaanikeelne.

Aga üldiselt oli tegemist ikkagi ju ühe üsna tavalise GPga, kus kõik tegid (vaähemal osa sõidu jooksul) seda, mis alati: Vettel startis hästi ja juhtis; Button säästis rehve ja liikus kiiresti; Alonso võttis masinast viimast; Webber magas stardi maha ja kangutas siis pööraselt, aga vähetulusalt ning Hamilton põrkas Massaga kokku. Eriliseks tegi võistluse vast ainult tõik, et selle tulemus määras tänavuse maailmameistri.

No ja tegelikult oli ka turvaauto rajalesaatmine F1 kontekstis veider. IndyCaris ja eriti NASCARis lastakse turvaauto teinekord rajale “nähtamatu sodi” kõrvaldamiseks, F1s aga ei sega isegi asfaldil vedelevad suured keretükid tavaliselt kohtunikke üldse. Muidugi, turvalisus on üle kõige ja seetõttu pole niisuguse sammu vastu viisakas avalikult protesteerida. Ent Ameerika võidusõite jälgides tekib paratamatult mulje, et turvaauto väljasaatmisega püüavad korraldajad igavakskiskuvasse stsenaariumisse vürtsi lisada. Kas nüüd hakkb F1 ka samale, minu meelest väga libedale rajale kalduma? Igatahes mõjutas SC Jaapani GP tulemust täiesti tuntavalt.

Nonii, nüüd on siis tehtud! Sebastian Vettel on maailmameister 2011!

Ah, et ei ole veel? Et üks punkt on veel juurde vaja? Ise ka usud oma juttu?

Näiteks kas sa Saksamaa GP järel uskusid, et Jenson Button on viimane, kes tänavu veel Sebastian Vetteli tiitlikaitsmise ära rikkuda võib? Meeldetuletuseks – Button oli siis kahel GPl järjest nulli saanud, MMi tabelis viiendaks langenud ja kaotas Vettelile 107 punkti. Ei uskunud, eks?

Novot.

Aga tõesti – et varasemast “nelikjõugust” on just Button jäänud Vetteli ainsaks teoreetiliseks ohustajaks, paistab ikka imelik küll. Või vaatame nii, et mis siis teistel viga? See peaks olema absoluutne eliit – neljast kolm on ju endised maailmameistrid.

Lewis Hamiltoniga on selge – neegersportlane on teinud tänavu rohkem lolle vigu kui mõni teine mees kogu karjääri vältel. Singapuris tõestas ta mõtlemisvõime puudumist veel korra (Felipe Massa arvates isegi kahel korral).

Fernando Alonso töötab väga efektiivselt, aga teda näib pidurdavat töövahendi soovimatus kõvemaid rehve “seedida”. Hooaja keskel tundus, et Ferraril õnnestus see vajakajäämine korvata. Tagantjärele paistab, et pigem oli tegu konkurentide hetkenõrkusega.

Mark Webber on nelikjõugust ainus, kes pole seni maailmameistriks tulnud. Ja ilmselt ei tulegi. Tal on kasutada sama auto mis Vettelil, aga millegipärast on tulemused oluliselt kehvemad. Vetteli üheksa GP-võidu kõrvale pole Webberil ainsatki panna. Vettel võidab kvalifikatsioone ja teeb rakettstarte, Webber koperdab tihtilugu mõlemal sammul. Pealegi teab kogu maailm, et ta on Red Bullis number kaks.

Ja kes jääb üle? Jenson Button! Muidugi pole ta veatu – seda näitab 124punktine kaotusseis Vetteliga võrreldes. Ent mõelda ta suudab, auto on hea, meistritiitliga klass tõestatud ning tiimikaaslase edestamine lubatud. Ühesõnaga muu maailma parim, ja ainus lootus.

ESIMESED KOLMSADA MEETRIT: Lewis Hamilton (kõige parempoolsem) on Mark Webberi poolt esimese kurvi eel blokeeritud ning pudeneb mõne sekundi pärast seitsmendaks. (foto: LAT)

Aga kui jääda (vandenõu)teooria juurde, et maailmameister pole selgunud, ja vaadata, mis või kes täpselt Vetteli Singapuris tiitlist ilma jättis, oli see tiimikaaslane Webber.

Seis võistluse eel oli selline, tiitli kindlustamiseks pidi Vettel võitma. Hamilton olnuks siis kohe mängust väljas. Veel pidi Vettel lootma, et Alonso ei mahu esikolmikusse ning ei Button ega Webber tule teiseks. Kehtivat jõudude vahekorda arvestades oleks see tähendanud, et Hamilton oleks pidanud teine olema. Järjestused Vettel-Hamilton-Webber-Alonso või Vettel-Hamilton-Button-Alonso ajanuks asja ilusti ära. Praegu takistaks Vettelit teoreetiliselt ainult see, kui tema ise ei koguks enam punktigi ja Button võidaks kõik järelejäänud viis etappi. See on muidugi vilets teooria. Isegi kui Vettel peaks vannitoas oma reklaamitava šampooni pudelile astuma ja kaela murdma, ei võta see veel talt automaatselt tiitlit ära. Aga veel kord – teoreetiliselt on maailmameister lahtine.

Mina väidan, et Vetteli seekordne tiitlikindlustamisvõimalus haihtus Singapuri GP esimese paari sekundiga, otseseks põhjuseks Webberi vilets start. Webber sai halvasti paigalt minema ja sisekurvi kattes langes stardiga teiselt kohalt neljandaks. Ent veel rohkem kannatas Hamilton, kelle vastu Webber oma positsiooni kaitses. Esimeste kurvide järel oli Hamilton alles seitsmes, siis lasi veel Michael Schumacherigi mööda. Muidugi, kõik teavad, et Hamilton on võimeline sellist kaotust tasa tegama. Kahetunnise sõidu jooksul kaheksandalt kohalt teiseks tõusmine poleks ju teab mis ime (eriti tänavarajal, kus turvaauto sekkumine väga tõenäoline).

Teisalt teavad kõik, et Hamiltoni 2011. aasta mudel keerab tagaajamisprotsessi käigus pigem mingi suure jama kokku. Nii et kokkupõrge Massaga oli ses mõttes igati seaduspärane. Igal juhul oli tosina ringi järel selge, et

1) Vetteli tiitlivõidu tähistamine lükkub edasi

2) Hamilton tänavu maailmameistriks ei tule

Lahtiseks jäi aga küsimus, kui palju ja kes nimelt Vetteli “konkurentideks” jäävad. Nende arv pidi vältimatult kahanema – kolmelt kahele või ühele. Lõpuks saime teada, et pool vastust sellele küsimusele selgus juba stardiga, kui Button tõusis teisele kohale ja hoidis seda lõpuni. Teise poole vastusest andis sisuliselt turvaauto rajaletulek, kui Alonso rehve vahetama ei tulnud, Webber aga oma autole uued “jalavarjud” alla lasi kruvida. Vormistamine leidis spektakulaarse möödasõidu kujul aset kohe kui rada uuesti “roheliseks” lubati.

Vana hea Schumi ei paistnud seekord millegagi silma, ehkki läks jälle rehvivalikul täispangale. Kokkupõrke eest Péreziga sai Schumi hoiatuse, aga ma olen täiesti nõus teda uskuma, et tegu oli arusaamatusega. Hoiatus anti talle pigem “varasemate teenete” eest (loe: karistamatajätmine Monzas).

Sarnaselt Schumile jätsid Q3s rajale tulemata ka mõlemad Force India sõitjad. Aga erinevalt Schumist tasus see mõlemale ka ära. Ja mõlemad ajasid läbi ainult kahe boksipeatusega. Paul di Resta kuues ja Adrian Sutili kaheksas koht kindlustasid Force India kuuendat kohta tiimide arvestuses ja venitasid vahe Sauberiga  12 punktile. Kui aga vaadata trende, siis ohustab Force India täiesti reaalselt Renault’ viiendat kohta. Viimase viie etapiga neil tiimidel punktisaak järgmine:

Di Resta oli aga Singapuris viimane, kellel liidrilt ring sisse saamata jäi.

Arvestades raja pikkust (5073 meetrit) ja turvaauto rajalkäimist, näitab see minu meelest kõige paremini Vetteli ülekaalu tegelikku suurust. Ma olen kindel, et järgmise “matšpalli” vormistab ta ära.

Hooaja kolmeteistkümnendat etappi võivad nii mõnedki sõitjad saatuslikuks pidada. Eriti järgmised: Alonso F., Button J., Webber M. ja Hamilton L. Sest kibekiire võistlus (võitja keskmine 227,848 km/h) Monzas tegi sellele nelikule selgeks, et tänavu keegi neist maailmameistriks ei tule.

Vähe sellest, et Sebastian Vettel võttis juba kaheksanda etapivõidu sel hooajal. Kuidagi kujunes seis nii, et kõige vähem punkte sai tema senine lähim jälitaja, kelleks enne Monzat oli Mark Webber. Mis omakordA tähendab, et liidri ja teise koha vahe kasvas 20 punkti võrra ja ulatub nüüd juba 112 silmani. Button ja Webber kaotavad 117 ning Hamilton 126 punktiga.

112 punkti on suur arv – selle saab kokku nelja võidu ja ühe neljanda kohaga. Nii et teoreetiliselt on Alonsol )samut i ülejäänud kolmel) võimalused olemas. Ent tegelikult on küsimus ikkagi selles, MILLAL täpselt Vettel oma tiitli võtab. Täiesti vabalt võib see juhtuda juba järgmisel etapil Singapuris.

Selleks on vaja, et:

1) Vettel võidaks (Hamiltonil haituvad siis matemaatilisedki tiitlilootused)

2) Alonso lõpetaks madalamal kui kolmandal kohal

3) Button ja Webber lõpetaksid madalamal kui teisel kohal

Näiteks esiviiski Vettel-Hamilton-Button-Webber-Alonso tooks Vettelile teise järjestikuse tiitli ilusti koju. Ja kust otsast ka ei vaataks, tundub selline finišijärjestus igati realistlik.

Muidugi võib arutleda võimaluste üle, kuidas võiks “nelikbande” veel Vettelit edestada. Aga sama hästi võib pidada plaane, kuidas jalgrattaga üle Atlandi ookeani sõita. Peaks juhtuma midagi väga koledat, et Sebastian Vettelist ei saaks kõigi aegade noorimat kahekordset F1-maailmameistrit.

Vetteli võit Monzas oli nii ülekaalukas, et temast hakkas lausa kahju. Ikka sellepärast, et Red Bull numbriga 1 sattus teleekraanile üliharva. Samas oli võitlus tema taga Monzale ebatüüpiliselt äge. No ja Vetteli manööver, millega ta esikohale tõusis, võttis ikka pahviks (Peebuga pole siin mingit seost, ausõna!).

Kui TV-ülekandes näidati (tagantvaatest), kuidas Alonso ees ja Vettel tema järel Curva Grandesse sisenesid ja Vettel ootamatult väljapoole Alonso kõrvale tõmbas, ehmatasin ma päris ära. Loogiliselt peaks kiire kurvi välisserv olema kaetud kummipuru ja igasugu muu sodiga. Nii et ma mõttes juba karjatasin “Kuhu sa, lollakas, nüüd trügid, kas sa ei tea, et seal pole mingit pidamist!” Aga Vetteli autol oli pidamine nii hea, et isegi vasakpoolsed rattad murul hoidis ta end Alonso kõrval ja oli šikaani sisenedes juba paremal positsioonil.

Sisuliselt nägime manöövrit, mis tõi Vettelile tiitli. Ja harva juhtub, et tiitel nii vaatemänguliselt otsustatakse. Muidugi, üsna tõenäoliselt oleks Vettel varem või hiljem ka väiksema riskiga esimeseks tõusnud. Ja ehkki tema autol olevat olnud liiga lühike viimane käik, siis ringiaegu võrreldes vaevalt see talle probleemiks oleks kujunenud. Ainus, mida Vettel pidi vältima, oli kiire konkurent vähem kui sekundi kaugusel sabas. Siis oleks too saanud sirgetel DRSi kasutades oma tippkiiruse-eelist rakendada.

Ent tegelikult poleks Vettelil ohtu karta olnud. See sai selgeks neljanda ringi algul, kui turvaauto oli rajalt lahkunud ja anti restart. Seni kolmandat koht hoidnud Lewis Hamilton vajus seepeale nii sügavalt mõttesse, et lasi endast mööda Michael Schumacheri. Hamilton võinuks Vettelit vabalt kimbutama hakata. Schumacher, vaatamata Hamiltonist peajagu paremale tippkiirusele, aga ilmselt mitte.

Teisalt ei uskinud ju keegi, et Schumi suudab Hamiltoni tervelt 23 ringi ehk kogu distantsi esimese poole enda seljataga hoida. Pigem võis üldist jõudude vahekrda arvestades eeldada, et Hamilton heastab oma apsu kui mitte järgmises kurvis, siis vähemalt paari ringi jooksul.

Sestap oli ka Vetteli kärsitus põhjendatud. Nägime ju, et isegi Schumacher suutis end Alonsole sappa võtta ja paar korda vaat et möödasõidugagi ähvardada. Olnuks Schumi asemel Hamilton (nagu sündmuste loogiline areng ette nägi), oleks kohtadevahetus ilmselt üsna kiiresti toimunud.

Schumacher tegi taas lolliks need, kes teda oskuste minetamises ja motivatsioonipuuduses süüdistavad. Tema kaitsemanöövrid Hamiltoni tõrjumiseks ületasid tihtilugu hea maitse piire ja mõni teine žürii koosseis väänanuks talle ilmselt karistuse pikema jututa kaela. Aga fakt on see, et Schumacher võttis oma poolpidusest Mercedesest välja iga viimase kui kiirusekübeme. Samuti oli tegemist kõigi aegade kõige laiema Mercedesega, mis ulatus isegi Monza lennuväljana laial peasirgel servast servani. Ning tagatipuks oli auto nii avatüristlikus seades (imepisikese tagatiivaga), et kurvides pidi vanameistril olema kõvasti tegemist selle riistapuu asfaldil hoidmisega.

Muide, minu ei vääri üldse märkimist episood, kus Hamilton üritas Schumacherist Curva Grandesse sisenemisel seestpoolt mööda trügida. Hamiltoni poolt oli see, no võib olla mitte rumal, aga vähemalt liialt optimistlik käik. Schumacher oli ju selgelt ees, hoogi oli tal küllalt  ja “ukse kinnilajatamiseks” polnud  vaja mitte midagi muud teha kui vaid oma sõidujoont hoida (võrdle näiteks olukorraga, kus Button?? samas kohas hiljem Alonsost möödus). Et Hamilton kokkupõrke vältimiseks murule pidi põikama, oli tegelikult tema enda halvasti läbimõeldud tegevuse tulemus.

Seevastu Schumi vingerdamine sirgematel rajalõikudel pidurdusmaa eel oli minu meelest küll karistamist väärt. Ta isegi ei püüdnud teeselda, et teeb ainult ühe, lubatud suunamuutuse. Pole siis ime, et Hamiltongi pidas vajalikuks seda reeglite punkti tiimiraadios kommenteerida. Aga vähemalt ei läinud ta Schumacheri siksakitamise peale marru ega üritanud möödasõidu asemel läbisõitu. Belgia GP kangelastegusid meenutades poleks see vist kedagi kulmu kergitama pannud.

Hoopis teine küsimus on, kas Schumacheril tasus end nii meeleheitlikult kaitsta. Mina arvan, et ei tasunud. Esiteks ütleb ju rusikareegel, et kiirema konkurendi möödalaskmine esimesel võimalusel tekitab lõppkokkuvõttes kõige väiksema kaotuse. Monzas aga kehtib möödasõitude kohta ka täiesti teine loogika kui moodsatel tilkedroomidel.

Mäletate, korra ju pääses Hamilton Schumist mööda, aga too kasutas oma ülekaalu tippkiiruses ja võttis koha juba järgmises kurvis silmnähtavalt pingutamata tagasi. See meenutas ju “vana hea” šikaanideta Monza võidusõite, kus kõige kiirem edasiliikumisviis oligi vaheldumisi üksteise tuules sõitmine. Ma ei julge väita, et sellisel moel koos töötades oleks Schumacher ja Hamilton suutnud Alonso tempot pidada. Aga olen üsna kindel, et vahe poleks nii suureks kärisenud. Samas, lõppkokkuvõttes oleks Hamilton sellest kindlasti võitnud, aga Schumacher… Kas ta oleks ikka Buttoni vastu saanud?

Vaadates seda, kuidas  Button Schumacheriga sotid selgeks tegi, siis vaevalt. Eriti arvestades möödumise kergust ja kõrvutades seda Hamiltoni kimbatusega. Samas oli Buttonil ilmselt paar eelist. Esiteks oli Hamilton tulututes rünnakutes rehviressurssi kõvasti raisanud. Teiseks oli Schumacherit Buttoni saabumise ajaks juba kaks korda hoiatatud illegaalsete manöövrite eest. Kolmandaks võis Schumacher arvestada, et Buttoni kiire möödalaskmine annab talle boksipeatuste eel väikese võidu ja ei lase Hamiltonil isegi kiirema peatuse korral kohti vahetada. Kahtlustada võiks ka McLarenite erinevat seadistust ja sellest johtuvat kiiruste erinevust, aga vähemalt tippkiiruste võrdlus seda teooriat ei kinnita. McLarenid olid peasirge lõpus mõõdetud kiiruse põhjal alles 14.-15. ning neile mõõdeti sisuliselt võrdne tulemus – Buttonile 333,2 ja Hamiltonile 333,0 km/h.

Button paistis taaskord silma kahe positiivse saavutusega. Esiteks kinnitas ta oma möödasõidukuninga tiitlit. Turvaauto lahkumisel pudenes Button seitsmendaks, ent finišilipuni jõudis teisena. Kaks kohta kinkisid talle Webber ja Massa, ent Hamiltonist, Schumacherist ja Alonsost möödus ta rajal vahetus võitluses, tõustes viiendalt kohalt teiseks. Esiviisikus kohtade jagamisel ei juhtu seda just sageli.

Teiseks näitas Button, et sõidu alguse ebaõnn ei löö teda rööpast välja. Selles osas annab ta meeskonnakaaslasele Hamiltonile küll hindamatut eeskuju. Montrealis oli ju just Hamilton see, kes sõidu algusfaasis Buttonist läbi üritas sõita. Tookord jäi ta küll ise suuremaks kaotajaks, ent ka Button pidi tegema ühe üleplaanilise boksipeatuse. Võib vaid spekuleerida, milline võiks olla Buttoni seis ilma kõigi nende jamadeta. Muidugi võib sama küsida ka Hamiltoni kohta, ent siin on üks oluline erinevus: Buttonit tabavad äpardused enamasti juhuslikult, Hamilton kutsub neid aga kadestamisväärse järjekindlusega ise esile. Mina arvan küll, et just Button on McLareni meeskonnas number üks.

Ent Monzas oli üks mees, kes tegi veelgi muljetavaldavama tõusu kui Button. Pealegi, kes oleks Jaime Alguersuarilt midagi oodanud pärast 18. kvalifikatsioonitulemust. Isegi Toro Rosso mõõtkavas on see ülinõrk tulemus. Aga lõpuprotokollist leiame Alguersuari nime seitsmendalt realt. Nii kõrgel pole ta GPd veel kunagi varem lõpetanud. Toro Rosso edu täiendas Sébastien Buemi kümnenda kohaga. Mis kokkuvõttes tähendab, et tiimide arvestuses möödus Toro Rosso nüüd Sauberist (ja ennustusvõistluses saaks ainsana keskmike õige järjestamise eest punkti Avo). Teisalt oli just Sauberi mees Sergio Pérez kindlalt teel seitsmenda koha suunas, kui tema auto käigukast otsad andis. Nii et madistamine Toro Rosso ja Sauberi vahel jätkub nähtavasti hooaja lõpuni.

13.09. kell 20:18, jätkub

Alguersuarist mitte vähem vinge sõidu tegi Bruno Senna. Kui pelgalt protokolle vaadata, ei paista tema vägevus küll kuidagi välja – stardis kümnes, finisis üheksas. Aga see ainult kinnitab tõsiasja, et esituse üle ei tohi otsustada statistika põhjal, vaid selle abil. Senna kaotas esimese kurvi avariis viis kohta (vaatamata kahele katkestajale tema ees), siis tegi boksipeatuse ja turvaauto lahkumisel oli alles 18. kohal. Aga kuna ta oli startinud kõvadel rehvidel, sai ta sisuliselt kogu võistlusmaa läbida pehmete rehvidega. Senna tähetund algas 40. ringil, kui ta tegi oma viimase boksipeatuse, aga erinevalt kõigist ülejäänutest (välja arvatud Rubens Barrichell0) sai alla kruvida pehmed rehvid. Mis eelise see andis, oli viimastel ringidel hästi näha võitluses Buemiga.Senna nimele jäi ka paremuselt neljas ringiaeg, mis on loomulikult paljuski seletatav asjaoluga, et erinevalt ülejäänud kiiretest sai tema lõpus (kiireim oli tal 51. ring 53st) kerge autoga kasutada pehmete rehvide eelist. Natuke üllatavam on Senna esimene koht võidusõidu tippkiiruste tabelis, ent ka kvalifikatsioonis mahtusid mõlemad Renault’d selles arvestuses kolme kiirema sekka. Seetõttu olnuks väga põnev olnud jälgida (eeldusel, et stardiavariid poleks toimunud) Senna edenemist oma avantüristliku rehvitaktikaga. Sama kehtib ka Nico Rosbergi kohta, kes startis ainult koht Sennast eespool ja samuti kõvadel rehvidel. Arvestades kvalifikatsiooni tippkiirusi (Sennal 347,2 ja Rosbergil 339,5), võinuks Senna šansid paremadki olla.

Tõenäoliselt tulnuks tal 15.-20. ringini esineda “vedurijuhina” Force Indiatest, Williamsitest, Sauberitest ja Toro Rossodest koosnevas rongis. Tippkiiruse eelise tõttu vaevalt keegi temast mööda oleks saanud, isegi DRSiga (täpselt nagu Hamilton Schumacherist). Eestpoolt startinud autod oleks tõenäoliselt esimese boksipeatuse eel sellise edu saavutanud, et Senna poleks oma kohta parandanud. Edasi sõltunuks palju sellest, kas tal oli plaanis kaks või äkki isegi üks boksipeatus, aga Mercedeseid oleks ta vast ikka edestanud. Ma hästi ei usu, et Senna oleks saanud vastu Massale. Seda näivad tõestavat kiireimad ringid, mis olid sisuliselt võrdsed ja sõideti välja sisuliselt ühel ajal – Massa 53. ringil kõvade rehvidega 1.26,924 ja Senna 51. ringil pehmetega 1.26,895. Nii et normaaloludes, kui ükski kolme suure tiimi piloot poleks katkestanud, saanuks Senna parimal juhul seitsmenda koha. Aga see kõik on muidugi spekulatsioon. Samas ma usun, et Renault tiim mängis need stsenaariumid ka sõidu järgselt oma simulatsioonitarkvara peal läbi.

Senna üheksas koht kergitas tänavuse punktisaajate arvu 19 peale (seda on pakkunud ka tosin ennustajat) ja nii see tõenäoliselt jääbki. Monza näitas hästi, et Lotuse, ammugi siis Virgini või HRT pilootidel omal jõul lootust punktile tõesti pole. Lotused said 13. ja 14. koha, kuid kaotasid isegi nende ees olnud Williamsitele ringiga ja seda sõidus, kus tervelt kuus kiiremat autot eest ära kukkus. Punktisaajaid võiks juurde tulla nähtavasti ainult siis, kui mõni tugevam tiim mingil põhjusel sõitjat vahetab. Hetkel ei paista selleks küll ühtegi põhjust, kui just keegi avariis kannatada ei saa või midagi muud halba ei juhtu.

Ennustusvõistluse osalejaid huvitab kindlasti ka see, et tänu Pérezi katkestamisele ja di Resta kaheksandale kohale möödus viimane esimesest ja asus ka debütantide arvestust juhtima. Samuti kasvas turvaautoga etappide arv – neid on nüüd tänavu neli.

13.09. kell 23:50, jätkub