Monthly Archive for October, 2008

Endine Uus Maa töötaja pildistab Austraalias kinnisvara

Autor
Toivo
| October 31, 2008
Teema Majandus and Tehnoloogia
. 2 kommentaari

Eestlased Jaanus Soa ja Crisly Tammekivi käivitasid Austraalias Brisbane’i kandis kinnisvara fototeenuse, mille veebiaadressi leiab siit. 

Soa ja varem kinnisvarafirmas Uus Maa töötanud Tammekivi teevad kinnisvaraobjektidest pilte, virtuaaltuure ja muud turunduskraami, nende klientideks on kinnisvaraagendid, -arendajad, hotellid, reklaamibürood jt.

Standardse 10 pildiga fotosessiooni eest küsitakse näiteks 225 Austraalia dollarit (1741 krooni), 20 pildiga sessioon maksab 370 dollarit (2864 krooni). Hämaras pildistades lisandub hinnale 145 dollarit (1122 krooni).

Eestlased kasutavad enda kinnitusel “viimase sõna fototehnikat” ja teavad täpselt, kuidas kinnisvara pildistada nii, et seda ostetaks. Aga oma tegemistest nad Ekspressile rääkida ei taha, öeldes et pole avalikust tähelepanust huvitatud.

Blogiguru: unustage Facebook, Orkut ja muu pask!

Autor
Toivo
| October 30, 2008
Teema Internet, Meedia and Meelelahutus
. 5 kommentaari

Ärge orjake sotsiaalseid võrgustikke, vaid hakake blogima, innustab USA blogiguru Loren Feldman.

Mis on ajaveebid (blogid), milline on nende roll internetimeedias ja mis eristab neid ajakirjandusest - Loren Feldman, keda paljud peavad täielikuks ajukääbikuks, avab tagamaid. Ta on otseütleja mees, endine näitleja ning koomik, kelle arvamusblogi 1938media.com loevad paljud tehnoloogiaala arvamusliidrid. Küsitlesin teda läinud nädalal Amsterdamis blogijate konverentsil „Rockstars of the Web”.

Kuivõrd mõjukad on blogid? 

Neid loetakse ja nad on ajanud hirmu trükimeedia naha vahele, kes kardab kaotada nii reklaamiraha kui ka jääda maha kiirete uudiste edastamisel. Kiirus määrab internetimeedias kõik.

Kas internetimeedia suretab trükimeedia välja?

Ei usu. Võtta kätte paber ja lugeda seda - selles on midagi sügavalt inimloomusele omast. Ajalehed küll muutuvad, aga nad ei kao kunagi.

Trükimeedias on reeglid, kuidas ja mida avaldada võib. Blogindust ei reguleeri aga miski.

Jah, see on üsna jube. Seetõttu ongi ajakirjanikud alati usaldusväärsemad kui blogijad. Blogimine on meelelahutus ja blogijad on šõumehed. Ajakirjanik on tõeline tegija.

Sina tõused hommikul üles, nuhid välja mõne hea teema, kirjutad loo, kontrollid fakte ja seda vaatab veel ka toimetaja. Mina olen idioodist naljavend, ärkan üles ja lihtsalt blogin, mis pähe tuleb. Mingi vahe minu ja sinu vahel peab ju olema. Kes seda ei tunnista, on lihtsalt loll.

Blogijad pole ajakirjanikud. Nad diskrediteerivad ajakirjanikke. Kunagi oli ajakirjanik üllas amet. Aga siis tulid mingid sitakottidest blogijad ja ütlesid, et jou, mehed, me oleme ajakirjanikud. See solvab teid.

Kui usaldusväärne on üldse blogide info?

Internetist leiab igasugust jama. Wikipedia näiteks on täielik naljanumber, aga inimesed ammutavad sealt enda arvates faktitõest infot.

Pead olema ikka täitsa naiivne, kui arvad et blogid avaldavad ainult tõtt (viitab blogides hiljuti levinud valedele kuulujuttudele, et Apple’i asutaja Steve Jobs on haige)

Igaüks võib valetada ja ka massimeedia valetab. Kuid mina usun rohkem seda, mida loen ajalehest, kui seda, mida loen blogidest.

Kui blogid pole usaldusväärsed, miks siis rahvas neid loeb?

Aga mida sa siis tahaksid teha - lugeda igal sammul ainult mingit tõsist majandusteksti? Blogid on meelelahutus. Šõubisnis. Kõik!

Teine probleem internetimeedias on läbipaistmatus ja anonüümsus.

Ja polegi vaja läbi paista. Internetis on miljoneid mölakaid, kes otsivad põhjuseid sind rünnata. Milleks neile anda seda võimalust? Ma saan pidevalt tapmisähvardusi inimestelt, kellele minu blogi ei meeldi. Aga mind see muidugi ei koti.

Inimesed arvavad, et kuna ma blogin, siis nad teavad minust kõike. Tegelikult teavad nad vaid seda, mida ma tahan, et nad teaksid.

Sama lugu on firmadega. Läbipaistvus on luuseritele. Kui tahad kiiresti pankrotti minna, ole läbipaistev ja avalda konkurentidele kõik oma saladused.

Miks sind ei koti?

Ei koti lihtsalt. Olen enesekindel. Ja tean, et olen paganama tark ja andekas. Neid asju ei saa keegi minult ära võtta.

Enamikul inimestel pole julgust öelda, mida nad tunnevad või arvavad. Mina ütlen, mida mõtlen. Ma olen avaldanud rassistlikke videoid, mille järel on mind tahetud lausa elusalt maha matta. Aga mind ei koti.

Paljud inimesed on täna hõlmatud erinevatesse sotsiaalsetesse võrgustikesse nagu Facebook, Orkut, Rate jne. Mis nendest arvad?

See pask pole oluline, unustage need ära. Sinu digitaalses elus on kõige olulisem asi isiklik blogi - see on see, mis sa oled, tükike sinu digitaalsest paradiisist, kus keegi ei saa sulle ajudesse panna (where no one can fuck you with!).

Facebookis ja muudes sarnastes kohtades ollakse lihtsalt hammasratas. Neile sa tegelikult korda ei lähe, Facebookile ei lähe ja Google’ile ei lähe, tõtt-öelda ei lähe sa ka mulle korda! Aga sa ise lähed endale korda, seetõttu peadki kogu oma energia panema oma blogisse.

Miks siis Facebook jt võrgustikud miljoneid inimesi paeluvad?

Need on teenused, mille edu põhineb inimese hirmul jääda selles digitaalmaailmas üksi. Enamik blogisid on sellised, mida keegi ei loe. Võid kirjutada seal pika loo sellest, kuidas lahendada energiakriisi ja tuua maailma rahu, kuid see ei koti kedagi ja keegi seda ei loe. Aga kui kirjutad Twitterisse (populaarne mikroblogi) et keegi tuntud inimene on persevest, siis miljonid kohe reageerivad ja hakkavad väitlema, et kas ta ikka on persevest või kuivõrd ta on persevest. Inimloomus ootab sellist vahetut tagasisidet, isegi kui see on negatiivne - ja just seetõttu ongi Facebookid ja Twitterid nii üle mõistuse populaarsed.

Minu jaoks pole massid olulised. Kui viis minu sõpra annavad mulle tagasisidet, et olen avaldanud laheda asja, siis sellest piisab, et olla õnnelik.

Mis teeb ühe blogi heaks?

Kui blogipidaja on aus ja tema iseloom tuleb läbi selle esile, olgu ta või tõeline jobukakk!

Miks sa blogid?

Sest ma naudin seda. Teen seda enda pärast, et ennast välja elada. 

Ei tee seda raha pärast?

Ei, kindlasti mitte.

Ega ka mitte tuntuse pärast?

Ei, tuntus on bullshit. Ei saa niimoodi elada, et käid ringi ja hüüad inimestele, et oled lahe ja järgnegu nad sulle. Ma olen näitleja, aga ma ei saa astuda stuudiosse ja öelda, et olen Tom Cruise. Iseenda trummi taovad ainult idioodid! Arvan, et kui teha head asja, märgatakse sind varem või hiljem niikuinii.

Ma pole kunagi populaarsust otsinud. Esiteks on see väga halb maitse. Ja teiseks on see sitaks imal. Palju ehedam on see, kui keegi sind ise avastab.

Blogi tähendab, et igaüks võib olla nii-öelda kirjastaja. Kas nüüd, kus majanduskriis jätab paljud inimesed tööta, näed tulemas bloginduse buumi?

Pole õrna aimugi.

Sind ei koti?

Muidugi mitte.

 

TechNigga.com tõi Feldmanile tapmisähvardused  

Loren Feldman (42) on New Yorgis elav blogija ning šõumees, kes peab arvamusblogi 1938media.com ning on samanimelise videotootmisfirma president. Töötas varem Los Angeleses näitleja ja filmikunstnikuna.  

Feldman blogib erinevatel teemadel alates tehnoloogiast, lõpetades kultuuri ja ühiskonnaga, kuid teeb seda satiirilises ja south-parkilikus võtmes. Ehkki iga kolmas sõna on fuck või shit ja kõnes kasutab ta tihti väljendit motherfucker, sisaldavad tema otsekohesed videod olulisi ja sisulisi sõnumeid.    

Mullu käivitas Feldman näiteks blogi TechNigga.com (nimi populaarse tehnoloogiablogi TechCrunch.com järgi), mis oli küll üleval lühikest aega, kuid tekitas väga suure arutelu ja vastukaja. Blogis tegi ta kibedat nalja mitmete vähemuste, näiteks mustanahaliste, juutide, nohikute, natside jt kulul. Tulemusena süüdistati Feldmani rassismis, ähvardati ta kohtusse kaevata või isegi ära tappa. 

Feldman ise nimetas TechNigga’t sotsiaalse meedia eksperimendiks. Tema idee oli protestida internetimeedia haiglasliku kommertsialiseerumise vastu. Muuhulgas põhimõtte vastu, et kui sul pole FaceBooki kontot, siis sind pole olemaski.

Saad tasuta auto, osta patarei ja sõida!

Autor
Toivo
| October 28, 2008
Teema Innovatsioon, Majandus and Tehnoloogia
. 2 kommentaari

Kas on võimalik osta endale auto ja sellele patareid samamoodi nagu mobiiltelefoni ja sellele kõneaega?

USA firma Project Better Place (PBP) lubab kolme aasta pärast turule tuua tasuta elektriauto, millele saab osta sõidukilomeetreid nagu mobiiltelefonile kõneaega. Enneolematu pakkumine jõuab tarbijateni esmalt Taanis ja Iisraelis, kuid kaugemas tulevikus ehk ka Eestis.

Mitmel pool maailmas kõlapinda tekitanud ettevõtmise taga on juudi päritolu visionäär Shai Agassi (alumisel pildil paremal, koos Israeli presidendi Shimon Peresiga), maailma ühe suurima tarkvarafirma SAP endine juht, kes otsustas võitluses naftasõltuvuse ja kliimamuutuste vastu tõsisemalt härjal sarvist haarata.

Kui talt kord küsiti, kuidas ta maailma muudaks, pani Agassi paberile visiooni, millest hiljem kujunes äriplaan ja mida toetavad mitmed mõjukad tegelased, teiste hulgas Iisraeli president Shimon Peres, USA ekspresident Bill Clinton jpt.

Agassi küsimus on – miks mitte müüa elektriautosid sama ärimudeliga, millega müüakse mobiiltelefone.

Miks on elektriauto nišikaup?

„Meie äri on transport, kuid sellele peab lähenema, mõeldes mobiiltelefonidele,“ selgitab Agassi kolleeg, PBP turundusjuht Joe Paluska. Temaga kohtusin mõni kuu tagasi USA-s Californias Palo Altos, kus asub vähem kui aasta vana firma PBP peakontor.

Paluska teeb esmalt juttu elektriautodega seotud dogmadest ning ebaõnnestunud katsetest tuua elektriauto inimeste südamesse ning põhjustest, miks see pole õnnestunud.

Esiteks, Toyota Prius on küll tore keskkonnasõbralik hübriid, kuid tema eest tuleb näiteks Eestis välja käia üle 400 000 krooni. Ja seda on päris palju. USA-s on aga müügil samalaadne hübriid Ford Escape, mis polegi väga kallis, kuid millele tuleb 150 000 krooni eest juurde osta vastav aku. Miks nii? PBP arvates ei pea elektriauto maksma rohkem kui tavaline auto.

Või teine näide – kütus. Ameeriklased on harjunud, et kui nad on oma auto kütusepaagi ääreni täis tankinud, saavad nad sellega sõita umbes 400 miili ehk 640 kilomeetrit. Akude tootjad on paaniliselt pead vaevanud, milline tehnoloogia võimaldaks sellist pikka sõitu ilma vahepeal laadimata, et saaks ometi elektriautode arengu kännu tagant liikuma.

PBP arvates ei pea aga akud üldsegi nii pikalt kestma. Firma arvates on tegelikult vaja ainult 100 miili (160 kilomeetri) patareid, küsimus on vaid nende vahetamise mugavuses. Ehk siis vastavas „tanklavõrgustikus“, kus saab aku (patarei) kas täis laadida või uue vastu vahetada.

Laed tööl, kodus, kohvikus

„Meie fookuses on turud, kus on palju inimesi, kes sõidavad enamasti vähem kui 100 miili päevas,“ ütleb Paluska. Näiteks Iisrael on selline riik, aga sellest pisut hiljem.

PBP tulevikuvisiooni kirjeldab Paluska nii: „Kui inimesed sõidavad näiteks tööle või koju või õhtust sööma, siis just seal nad akut laevadki. Ja kui nad tahavad sõita korraga rohkem kui 100 miili (160 kilomeetrit), siis on neil tee peal autopesulaid meenutavad akuvahetusjaamad, kus robot võtab vana aku välja ja asendab selle uuega. Autojuht isegi ei mõtle, et see on tema aku, sest ta ei oma seda. Tema muretseb vaid sõitmise pärast.“

Kui näiteks osta kioskist EMT Simpeli 100-kroonine kõnekaart, saab sellega 100 krooni eest rääkida või sõnumeid saata. PBP-st võib osta tulevikus samuti „sõidupaketi“, mille eest saab teatud arvu sõidukilomeetreid, näiteks 1000 kilomeetrit.

Seejuures ei pea sõidu ajal muretsema, kui palju patareis veel „särtsu“ on. Auto ise näitab, mitu kilomeetrit veel sõita saab ning navigeerib esimesse laadimisjaama.

Esimene diil – vabastagem Iisrael naftaikkest!

Tihtilugu juhtub, et suured plaanid jäävad paberile. Agassi ja PBP sammuvad aga suurejoonelise projektiga jõudsalt edasi.

Eelmisel sügisel kogus firma riskikapitalistidelt 200 miljonit dollarit (kaks miljardit krooni). Projekti rahastasid teiste hulgas kuulus investeerimispank Morgan Stanley ja mõneti üllatuslikult ka Iisraeli börsifirma Israel Corp, kes muuhulgas omab nafta rafineerimistehaseid.

Tänavu jaanuaris allkirjastasid PBP, autotootja Renault-Nissan ja Iisraeli valitsus kolmepoolse memorandumi. Renault-Nissan lubas jõuliselt panustada elektriautode masstootmisse (mitte ajada segamini hübriidautodega!), sealhulgas lihtsalt laetava ja vahetatava aku arendusse koostöös tehnoloogiafirmaga NEC Corporation.

Liitium-ioonakuga, täielikult heitgaasivaba, ent sõidumugavusega nagu 1,6-liitrisel bensiinimootoril – sellise auto lubab Renault-Nissan PBP projekti tarvis välja käia.

Iisraeli president Shimon Peres lubas elektriautodele maksusoodustusi ja kuulutas, et vaenulike naabrite keskel asuv riik vabaneb kümne aastaga täielikult nafta kasutamisest transpordis, minnes samas elektritootmises gaasi- ja söejaamadelt täielikult üle päikesepatareidele!

PBP kui kogu ettevõtmise initsiaator lubas investeerida Iisraelis autopatareide laadimis- ja vahetusjaamadesse, samuti hoida kogu protsessil kätt pulsil, et tarbijatele oleks elektrisõidukid kättesaadavad juba alates 2011. aastast.

Vaid mõni kuu hiljem, tänavu märtsis lõi PBP käed Taani firmaga Dong Energy. Põhjus on sama – tuua Taanis mõne aasta pärast turule taskukohased ja igati “motiveerivad” elektrisõidukid, mis tulevad Renault-Nissani tehasest ja surisevad vaikselt nagu külmkapid.

Rohelise energia valdkonnas eesrindlikud taanlased toodavad juba praegu viiendiku elektrist taastuvate allikate abil ning naftasõltuvuse vähendamine PBP projekti kaudu võimaldab riigil veelgi rohkem eksportida Põhjamere naftat.

Investeering infrastruktuuri = pool Eesti riigieelarvest

Paluska ütleb, et lisaks Iisraelile ja Taanile peab PBP läbirääkimisi veel ligi 30 riigiga. Hullumeelsed plaanid neelavad üüratuid rahasummasid, kuid PBP visionääridel on täpsed arvutused juba tehtud. Iisraeli ja Taani puhul arvestatakse umbes kahe miljoni autoga. Nende teenindamiseks on vaja mõlemas riigis luua ligi 500 000 laadimispunkti – üks iga kuue parkimiskoha kohta. Ning sadu akuvahetuspunkte – üks igal suuremal ristmikul.

See kõik ei maksagi Paluska kinnitusel üleliia palju – „vaid“ viis miljardit dollarit (50 miljardit krooni). Ja põhjus on tegelikult lihtne: infrastruktuuri vajadus pole väga suur, võrreldes näiteks vesiniktanklate võrgustiku loomisega. Tuleb luua vaid jaamad, mida saab ühendada olemasolevasse elektrivõrku.
„Meie teeme selle investeeringu – kogume investoritelt kapitali kokku ja investeerime infrastruktuuri,“ kinnitab Paluska.

Tarbijaid meelitatakse tasuta autodega

Et tarbijad Iisraelis ja Taanis ettevõtmisega koheselt ja eelarvamustevabalt kaasa läheksid, tahab PBP neile pakkuda auto tasuta. Jah, tõepoolest uue auto täiesti tasuta, hinnaga null krooni! Nagu mobiilioperaatorid annavad tasuta telefone. Ainuke kohustus on sõlmida leping – auto puhul võtta näiteks kohustus olla 4–6 aastat (tüüpiline liisinguperiood!) firma klient ning tasuda sõidukilomeetrite eest laadimispunktides või akuvahetusjaamades.

Auto, millega mõlemal turul – nii Iisraelis kui ka Taanis – tahetakse välja tulla, on prototüübina juba olemas. Seda PBP projekti, esimest elektriga sõitvat Renault Megane’i esitleti ametlikult tänavu kevadel.
Prototüüp kinnitab veel üht PBP tulevikuvisiooni põhiteesi: elektriauto ei pea olema mingi kolmerattaline veidrik, golfikäru, nagu praegu mitmed tootjad tarbijate meelehärmiks välja pakuvad. See võib välja näha nagu täiesti tavaline auto, kas või nagu maastur Cadillac Escalade, ainult et sõidab elektriga.

„Ferrari see pole. Aga kindlasti ka mitte mingi võrr!“ räägib Joe Paluska. „Me ei taha, et elektriauto ost oleks psühholoogiliselt raske, et inimene peaks muutma oma tarbimiseelistusi.“

PBP peab läbirääkimisi ka Mercedes-Benziga, kel olevat huvi osaleda laadimisvõrgu rajamisel USA-s Hawaii osariigis ning San Fransisco linnas.

Tarbijatele suunatud sõnum, miks eelistada elektriautot, saab olema lihtne – see on soodsam ja keskkonnasäästlikum. Praegu reklaamitakse hübriidautosid keskkonnaargumendile toetudes, kuid täielikult heitgaasivabad autod on siiski veel suur samm edasi.

Maksusoodustused ahvatlevad

Lisaks tuleb patareiga auto eest vähem maksu maksta – Iisraelis on elektriauto maksumäär juba täna 10 protsenti, võrreldes „tavaauto“ 72 protsendiga. Ning Taanis koguni null… võrreldes „tavaauto“ 180 protsendiga!

„Me ei vaja ilmtingimata maksusoodustusi, kuid need kiirendavad meie arengut, mistõttu vaatame eelkõige neid riike, kes soodustusi annavad,“ ütleb Paluska. Eesti valitsusel soovitab ta ses osas olla märksa aktiivsem.

„Pange tähele,“ lisab ta. „Meie äriplaan tasub ära varem, kui keegi oodatagi oskab!“
Sellise optimismi annab PBP meestele teadmine, et maailma naftakartelli rõõmupäevad on varsti loetud. „Naftat kontrollivad vähesed riigid, aga päike on kõigile ühine. Me ehitame päris uue ökosüsteemi, muutes mitmeid jõuvahekordi,“ lubab Joe Paluska.

Elektrisõidukitega tegelevad kõik, ka eestlased ja Google

Tänavu 14. juulil kirjutasin oma ajaveebis Skype’i asutaja Toivo Annuse ning Estonian Business Schooli (EBS) äriprojektist, mis toob peagi tänavatele elektrimootoriga kolmerattalise jalgratassõiduki. Roadside Monoposto nime kandev kolmerattaline leiutis meenutab velotaksot ning on Tallinna linnaliikluses ääretult mugav ja ökonoomne sõiduvahend.

Samuti on teada veel vähemalt üks elektrisõiduki arendusprojekt, millega tegeleb Eesti üks tuntumaid investeerimisgruppe.

Samuti tunneb selle arengusuuna vastu huvi tehnoloogiagigant Google. Eelmisel aastal käivitas Google projekti RechargeIT, mille taga on huvitav ideoloogia: ehkki autotööstuses ja ühistranspordis räägitakse elektrisõidukitest üsna palju, ei ole elektriautod ometi tavatarbijatele veel miskipärast kättesaadavad.
Kuna see on probleem, pakkus Google 10 miljonit dollarit (100 miljonit krooni) sellele firmale või äriprojektile, kes seda probleemi suudaks lahendada.

Lugu ilmus ajakirja Inseneeria värskeimas numbris

Matemaatika õppimine ei pea olema tüütu!

Autor
Toivo
| October 27, 2008
Teema Innovatsioon and Majandus
. 0 kommentaari

2008. aasta parim õpilasfirma MathEco tahab anda oma panuse täppisteaduste huvitavaks tegemiseks ning seeläbi terve Euroopa konkurentsivõimet parandamiseks. 

Luunja keskkooli õpilaste Olavi Ala, Even Vohla, Ahti Maa, Elin Männi ja Eva Knolli loodud firma arendab ja toodab põnevat matemaatilist doominomängu (pildil).

Firma missioon on kergendada lastel matemaatika õppimist huvitava loogikamängu abil, arendades samas nende loogilist mõtlemist ja peast arvutamise oskusi.

Mänge on mitu erinevat ja need koosnevad liitmisest, lahutamisest, korrutamisest ja jagamisest. Nad on erineva raskusastmega, alates lasteaiast lõpetades keskkooliga.

MathEco müügijuhi Elin Männi sõnul tekkis doomino idee ühel firma asutajal mänguasja poes ringi vaadates. Ta rääkis sellest kõigile ja koos hakkasid idee arenema. Nii sündiski toode, mida laatadelt saadud tagasiside põhjal täiustati. 

Mänd räägib, et äiteks kahevärvilistest klotsidest said värvilised klotsid. Algsest must-valgest tootest kaheksa erineva värviga toode. Ja lisaks matemaatilisele doominole on nüüd ettevõttel ka keelte doomino. Firma pakub kahte erinevat tootevariant, üks on puust ja mõeldud koolidele, ning teine lamineeritud papist ja mõeldud peredele.

Doomino tootmisülesanded jagasid õpilased isekeskis ära. Poisid lõikusid suurest vineeriplaadist välja väiksed doominoklotsid ja lihvisid need siledaks. Tüdrukud printisid toote pealsed koos tehetega välja ja liimisid need klotsidele. Klotsid tehetega pakendati selleks eraldi tellitud hea kaubandusliku välimusega karpi. Materjaliga on MathEcot aidanud mööblifirma Sarkop.

Esimese müügikogemuse sai MathEco oma kooli õpilasfirmade laadal, kus domino vastu tundsid elavat huvi nii õpilased kui ka õpetajad. Seejärel on firma oma tooteid müünud  erinevatel õpilasfirmade laatadel üle Eesti. Näiteks Raplas Konsumi jõululaadal, Pärnus Port Arturi kaubamajas, Tallinnas Pelgulinna Gümnaasiumis ja Tartus Forseliuse Gümnaasiumis. Samuti Kristiine Keskuses. Kõige paremini osteti MathEco kaupa Raplas, kus müüginumbrid olid üle ootuste head ja kõik tooted läksid nagu soojad saiad.

MathEco õpilased usuvad, et toode rahuldab eelkõige ühtekuulumisevajadust, kuna mängu saab mängida mitmekesi ja kui inimene oskab matemaatikat, siis ta ei tunne ennast teistest halvemini ning rumalamana. Matemaatika oskus tagab inimesele enesekindluse ja väiksema võimaluse langeda tüssamise ohvriks.

Nimi MathEco tuleneb sõnadest matemaatika ja ökonoomne. See nimi sai ettevõttele pandud üsna hiljuti, varem kanti nime M.T.K, mis tähendas “Mõistus tule koju!”

Luunja keskkoolis tegutsevad õpilasfirmad juba üheksandat aastat. Matheco juhendaja, Luunja Keskkooli majandusõpetuse õpetaja Ülle Tõnutare ütleb, et on uhke oma õpilaste saavutuse üle ning ühtlasi veendunud, et kui nad keskkooli lõpetavad, asutavad nad oma niiöelda päris firma.

Tänu õpilasfirma kogemusele said Matheco õpilased enda sõnul teada, mis on ühe firma loomine ja sellega tegutsemine. See oli ka hea viis tundma õppida majandust ja selle keerdkäike. Edaspidi on kavas kool ära lõpetada ja oma pärisfirma asutada. Ka on matemaatilise domino tööstusdisaini lahendi kaitse juba taotlemisel.

“Tahame, et meie toode saaks tulevikus abiõppe materjaliks. Samuti püüame seda müüa väljaspoole Eestit,” ütleb Mänd.

Artikkel pärineb edukate ettevõtete sarjast, mille kirjutasin väljaandele Eesti Parimad Ettevõtted 2008

VKG mehed leidsid lõpuks Eesti Nokia. Kohtla-Järvelt.

Autor
Toivo
| October 24, 2008
Teema Innovatsioon, Majandus and Tehnoloogia
. 4 kommentaari

Eesti Nokia on põlevkivi, ütlevad Kohtla-Järvel tegutseva Viru Keemia Grupi (VKG) põlevkivikeemikud. Ilma naljata.

VKG kasutab tänavu 1,8 miljonit tonni põlevkivi. Kui vaadata, mida kõike ta sellest teha oskab ja suudab, pole kahtlustki – kauaotsitud Eesti Nokia on lõpuks leitud.

“Räägitakse, et Eesti on innovaatiline riik, et siin elab terve hunnik geeniuseid,” ütleb VKG arendusjuht Jaanus Purga. “Aga patente antakse siin aastas välja vaid umbes viis. Ja meie saime neist mullu kolm. Pole paha, ütleks Mati Alaver!”

Kuid millega VKG mehed siis rabavad?

On üldteada, et põlevkiviga kütab Eesti Energia Narva elektrijaamade katlaid, et meil oleks kodus elekter. VKG on aastaid põlevkivist ennekõike õliprodukte tootnud, seda kokku üle 220 000 tonni aastas.

Õli moodustab ettevõtte 1,8 miljardi kroonisest käibest üle poole ja läheb suuresti ekspordiks. Arvestades energia hinnarallit maailmaturul on bisnis jätkuvalt kasumlik ja stabiilne. Isegi kui jõudsalt kerkinud kütuse hind on nüüd pisut järgi andnud, tugevneb “energiavaluuta” USA dollar.
Nii tuleb Purgal tunnistada, et kui Tallinnas soiutakse majandusseisaku üle, ei teata Kohtla-Järvel sellest midagi. Selle asemel kerkib VKG õuel uhiuus ja maailma üks moodsamaid õlitehaseid, kuhu investeeritakse üle miljardi krooni. Tehas peab tööle hakkama juba järgmisel aastal, kasvatades ettevõtte õlitoodangut kolmandiku võrra.

Purga: “Oleme tehase tehnoloogiat nii palju täiendanud, et ei tea kuidas see üldse tööle läheb. 2009. aasta kevadel istume, pöidlad pihus, et sealt midagi tuleks!”

Et õlitööstuses valmib vähesel määral ka bituumen, koks ja pigi pole samuti enam suurem uudis. Nagu seegi, et VKG tütarettevõtted toodavad ja müüvad soojust, elektrit ning gaasi, varustades sellega Kohtla-Järve tööstust ja elanikkonda.

Kuid tõeline innovatsioon käivitus kontsernis eelmisest aastast, mil hakati valmistama kõrge puhtusastmega kemikaale. Valmistamise tehnoloogia sündis VKG arendusosakonnas, selle põhiautor on Anatoli Tsepelevits.

Kui õlitonni maksab turul hetkel ligi 7000 krooni, siis selliste kemikaalide tonni eest võib küsida üle poole miljoni. Alates möödunud sügisest toodab ja müüb VKG 2-metüül-resortsiini maailma kosmeetika- ja parkainetetööstusele. Tõsi, väikestes kogustes: kui eelmisel aastal ja tänavu suudab firma toota vaid kuni kümme tonni, siis järgmisel aastal laiendatakse tootmist 30 tonnini.

Purga ütleb, et ka 500 kilogrammi on sellel turul arvestatav müügikogus, sest maailmas nõutakse 2-metüül-resortsiini alla 100 tonni aastas. “Üle 30 tonni oleks meie puhul juba supertulemus!”
Põlevkivifenoole Made in Kohtla-Järve on seni müüdud kolme suunda: Indiasse, kus need jõuavad pruunide juuksevärvide koostisesse, ning USAsse ja Suurbritanniasse, kus nendega abil loomanahku värvitakse.

Omal ajal tootis VKG aastakümneid vaiku Nõukogude rehvitööstusele. Siis tulid uued ajad ja vana kvaliteet lääne turu jaoks enam ei kõlvanud. Nüüd tahab firma põlevkivile veelgi väärtust juurde anda, püüdes saada jalga maailma rehvitööstuse ukse vahele.

Selleks on aastaid juba flirditud maailma suurima resortsiini ja rehvivaikude tootja USA firma Inspec Chemical Corporationiga, kelle klientideks on viis suurimat rehvitootjat Goodyeari ja Micheliniga eesotsas.

Purga räägib, et Inspeci on püütud veenda, et Eestis oleks VKG abiga soodsam toota vaiku Euroopa ja Aasia turgude tarvis. Kui alguses näitasid ameeriklased eestlastele selle jutu peale viisakalt ust, siis mida aeg edasi, seda enam nägid nad asjal jumet. Seda enam, et Eesti tooraine baasil toodetud vaigud osutusid kvaliteedilt igati konkurentsivõimeliseks.

“Ühest küljest nad, suslikud, võtsid meie toorainel vaikudele ise patendi. Teisest küljest on hea, et me nendega koostöös maailma rehvitööstuse ukse vahelt sisse saame. Nüüd saame siin valmis teha Euroopa ja Aasia autokummivaigud, meie põlevkivi toorainel, ameeriklaste retsepti alusel. Kas saab olla veel paremat piiriülest koostööd?” räägib Purga.

Põlevkivi töödeldes jääb teatavasti kuni pool järgi tuha ja poolkoksina, mille tõhusa kasutuse üle on aegade algusest pead vaevatud. Tuhka ladestatakse mägedesse, kuid VKG mehed on nutikamad – nad tahavad 2011. aastaks püsti panna 2,5 miljardi kroonise tsemenditehase.

“Uurisime nii segude kui ka plokkide tegemise võimalusi, kuid ainsaks Euroopa nõuetele vastavaks materjaliks, mida on võimalik poolkoksist ja põlevkivituhast suurtes kogustes toota, osutus tsement,” ütleb Purga. Hetkel tegelevad kolm maailma parimat tsemenditootmise tehnoloogia tarnijat VKG ambitsioonide realiseerimisega. Ja see polegi niisama lihtne, sest põlevkivitoore tuleb kivistumiseks teiste ainetega kokku segada.

Sellega VKG plaanid aga veel ei piirdu. Neil on veel üks ambitsioonikas idee varuks – hakata tootma diiselkütust, mis oleks kvaliteedilt sobilik autodes kasutamiseks. Suur osa Eestis toodetavatest põlevkiviõlidest kõlbab kütuse rafineerimiseks, viimistleda tuleb veel vajalik tehnoloogia, millega hetkel jõudsalt tegeletakse.

“Kuue aasta pärast võiksime toota 350 000 tonni diiselkütust, millega kataksime ära pea terve Eesti vajaduse,” kuulutab Purga. “Kui räägitakse Eesti ekspordipotentsiaali vildakusest, siis olge lahked: tsemenditehas annaks praegusele lisaks veel miljardi ekspordikäivet ning rafineerimistehas viiks diiselkütuse ekspordi ja impordi saldo nulli!”

Artikkel pärineb edukate ettevõtete sarjast, mille kirjutasin väljaandele Eesti Parimad Ettevõtted 2008

Sillamäe “hunt” sööb üle miljoni aku aastas

Autor
Toivo
| October 20, 2008
Teema Majandus
. 0 kommentaari

Ida-Virumaal tegutsev Ecometal kogub tänavu lähiregioonist kokku 20 000 tonni vanu akusid ning toodab neist 12 000 tonni pliid.

Viis aastat tagasi tegevust alustanud Ecometal on suurepärane näide mõnest jäätmekäitlusõpikust, andes terminile taaskasutus sügava tähenduse. Vanad akud, mis on loodusele ohtlikud, lähevad Ecometali abiga 90 protsendi ulatuses taaskasutusse. Ettevõtte põhilised tooted on plii ja pliisulamid, mis peaaegu kogu ulatuses Sillamäe tehasest “kullakangidena“ Euroopa akutööstusele tagasi müüakse.

Äri on stabiilne ja kuna plii hind on maailmaturul viimastel aastatel kõva hüppe teinud, on Sillamäe meestel põhjust rahuloluks. 

Ecometali nõukogu esimees ja üks omanikest Tõnis Kaasik ütleb, et idee Eestis akusid ümber töötlema hakata tekkis juba kümmekond aastat tagasi. Kuna selleks oli vaja saada keskkonna kompleksluba - ja Ecometal oli üks esimesi uusi tootmisi, mis sellise loa Eestis sai - võttis tehase käivitamine aega aastaid. 

„Olen eluaeg keskkonnakaitsega tegelenud ning jäätmekäitlus on tõusev trend,“ ütleb Kaasik. „Kuna jäätmete kogumine siin toimis ning vanu akusid transporditi Lätist ja Leedust läbi Eesti Hispaania ja Suurbritannia tehastesse, mõtlesime et miks neid laevaga nii kaugele vedada, kui võiks nad ka Eestis ümber töötada.“

Regiooni vaieldamatult moodsaima ja keskkonnasõbralikum akude töötlemise tehase asukohaks valiti Sillamäel endised Silmeti hooned, seda tänu sobiliku infrastruktuuri ja tööstusele orienteeritud inimeste tõttu.

Kokku jõuab vanametalli kogumisvõrkude kaudu tänavu Sillamäele 20 000 tonni akusid. Neist lõviosa Soomest ja Lätist. Neis riikides selliseid tehaseid pole. Ecometal töötleb ümber ka kõik Eesti vanad akud, kogudes neid jäätmekäitlejatelt, autoremonditöökodadelt ja isegi eraisikutelt. Eesti akud moodustavad firma käitlemismahust viiendiku. 

Kaasik räägib, et ka Leedust oleks võimalik akusid Eestisse tuua, kuid leedukatel lubatakse miskipärast vanade akude mure lahendamiseks kasutada eelmisest sajandist  pärinevat „kirvemeetodit“ – nad saevad vanad akud tükkideks nii et hape lendab!

„Muidugi ei saa olla selline olukord mõistlik, et on üks Euroopa Liit aga erinevad nõuded  – ühes riigis on investeeringuks tehas, teises saag, ja nad peavad omavahel konkureerima,“ ütleb Kaasik.
Soome akujäätmetest jõuab Ecometali tehasesse umbes pool, ülejäänu müüvad soomlased ümber töötlemiseks Saksamaale. Mullu alustas Ecometal ka Rootsist akude ostmist, ehkki seal on suur töötlemise tehas olemas.

Siia jõuavad mitte ainult autoakud, vaid ka näiteks arvutiakud, telefoniakud jm. Üks Ungari suuremaid arvutifirmasid saadab oma vanad akud Sillamäele.

Ümbertöötamise tulemusena saadud 12 000 tonni pliid ja pliisulameid ning 1000 tonni polüpropüleeni ehk aku kattematerjali müüb Ecometal valdavalt Euroopa akutööstustele tagasi. Osa pliist läheb näiteks Poola akutootjale Jenox.

Ära kasutatakse nii elektrolüüt kui plastik. Akuplaatide erinevatest materjalidest toodetud isolatsioonikihid on kõrge kütteväärtusega ja jõuavad alternatiivkütusena Kunda tsemenditehase ahjudesse.

Naatriumsulfaati on Ecometalil praegu lubatud vesilahusena merre lasta, kuid firma tahab tulevikus sellegi ära kasutada. Hetkel ehitatakse 40 miljoni kroonist tehase laiendust, kus saaks aasta lõpus hakata naatriumsulfaati kristaliseerima ja seda müüma paberi- ja tekstiili- ja kodukeemiatööstustele. Väike osa pliid sisaldavat šlakki, mis sulatusahjudest koguneb, ladestatakse Vaivarasse ohtlike jäätmete matmispaika. 

 “Meil läks õnneks, et saime 2003. aastal plii maailmaturu hinnatõusu liikuma hakkavale vedurile,” märgib Kaasik. Ehkki tänavu on selle metalli hind kaks korda langenud, makstakse tema eest endiselt hinda, mis teeb akude töötlemise äri kasumlikuks.

Eestis toodetu lisandub maailma niiöelda sekundaarse plii turule, mis moodustab enam kui 60 protsenti maailma plii kogutoodangust. Enamikes Lääne-Euroopa riikides ning USAs kogutakse kokku ja taaskasutatakse enam kui 90 protsenti kasutatud autoakudest.

Kaasiku sõnul plaanitakse tulevikus toodetele rohkem lisandväärtust anda. Selle asemel, et müüa pliid kangidena võib temast toota näiteks jahtidele kiile või röntgenikabinettidele õhukesi pliiplaate. Veel tehakse pliist mujal näiteks katuseplekki, kaableid jm.

Vana aku on ühtlasi nii ohtlik jääde kui ka likviidne kaup, mille eest makstakse head raha. Seetõttu neid metsaääres enam ei vedele. Samuti käib akudega mõnel pool vilgas must äri. Näiteks Lõuna-Eestist veetakse neid Lätti, kus riik subsideerib nende kogumist.

”Läti mustlased käivad mikrobussidega prügimägedel akusid kokku ostmas, makstes tänu subsiidiumile kõrgemat hinda. Need akud jõuavad lõpuks aga ikkagi meieni,” räägib Kaasik.

Ecometali vanade akude ost
(Osakaal akujäätmete ostukäibest 2007. aastal)
Soome 34%
Läti 32%
Eesti 18%
Leedu 14%
Rootsi 2%

Ecometali eksportturud 
(Osakaal toodangu müügikäibest 2007. aastal)
Saksamaa 44%
Itaalia 11%
Rootsi 6%
Poola 19%
Inglismaa 14%
Soome 4%
Eesti 1%
Läti 1%

Artikkel pärineb edukate ettevõtete sarjast, mille kirjutasin väljaandele Eesti Parimad Ettevõtted 2008

Eestlased käivitavad USAs mobiilse parkimise

Autor
Toivo
| October 16, 2008
Teema Innovatsioon, Majandus and Tehnoloogia
. 0 kommentaari

Tuleval esmaspäeval, 20. oktoobril käivitab Eesti firma NOW! Innovations USAs Decaturi linnas mobiilse parkimise teenuse.

Koostöös USA firmaga Streetsmart Technology pakuvad eestlased Decaturi elanikele välja võimaluse, mis on maailmas ainulaadne.

Tasuda saab mobiiliga, tõsi küll, mitte SMSi teel, vaid helistades ja automaatseid häälkäsklusi järgides. Info makse kohta jõuab koheselt antud parkimiskoha juures asuvasse parkimisautomaati ehk USAs laialt levinud “parkimisposti”, mis käivitub täpselt samamoodi kui mündiga makstes. Ent lisaks on parkimiskohtadel asfaldi sees andurid, mis on ühendatud parkimisautomaatidega. Kogu info parklas toimuvast jõuab onlainis parklavalvuriteni, kes jälgivad, kas mõni koht on vaba, või kui pole vaba, siis kas parkimise eest on makstud. Kui pole makstud, saab minna trahvikviitungit kirjutama.

Decatur on Atlanta äärelinn Georgia osariigis, elanike arvult võrreldav Rakverega. Kokku on süsteemi esialgu kaasatud ligi 100 Decaturi keskuse parkimiskohta.

Mitmel pool Euroopas, sealhulgas Belgias, Ukrainas ja mujal m-parkimise käivitanud NOW! jaoks on tegu esimese reaalse sammuga hiiglaslikul USA turul. “Esimene koht, kus reaalsed kliendid reaalse raha eest parkima hakkavad,” täpsustab firma tegevjuht Arho Anttila.

Eestlaste teenus on küll katsetamisel ka New Yorgi osariigi pealinnas Albanys, kuid seal testivad seda praegu üksikud linnaametnikud. Anttila loodab, et Albany linnavõim kirjutab m-parkimise oma 2009. aasta eelarvesse. Kui nii läheb, võib eestlastel olla konkurentidega võrreldes teenusehankel mõningaid eeliseid.

Anttila ütleb, et m-parkimise erinevus Euroopas ja USAs on selles, et kui eurooplased saadavad meeleldi parkimise alustamiseks SMSi, siis keskmisele ameeriklasele on see psühholoogiliselt vastuvõtmatu ja keeruline. Eelkõige ootavad lihtsust parkimiskontrolörid, kes on harjunud kontrollima tasumist visuaalselt parklast mööda kõndides või isegi autoga mööda sõites. “Seetõttu on edu võti USAs võimalikult lihtne kontrollimisvõimalus ja Decaturis ta ongi väga lihtne!” ütleb Anttila.

USAs on Anttila sõnul mobiilne parkimine alles lapsekingades, seda kasutatakse umbes 30 linnas, millest vaid alla kümne puhul terve linna ulatuses. Ainus Ühendriikide suurlinn, kus praegu saab juba igal pool m-parkida, on Miami.

NOW! on seadnud endale USAs ambitsioonikad eesmärgid. “Tahame saada USA üheks juhtivaks teenusepakkujaks, tegijaks, keda tuntakse. Ning tundub, et me pole midagi maha maganud - konkurendid tulid turule kolm-neli aastat tagasi, kuid siis oli pisut liiga vara,” räägib Anttila.

NOW! Innovations kuulub firma võtmeisikutele ning Helmesele, mille juhtfiguur on Jaan Pillesaar. 

Ettevaatust, petised tegutsevad!

Autor
Toivo
| October 14, 2008
Teema Maailm
. 0 kommentaari

Avaldasin oma inglisekeelses ajaveebis loo selle kohta, kuidas ilmselt Nigeeria päritolu petised püüdsid minult välja petta iPhone-i.

Lugu sai mitmesugust tagasisidet - kellelt oli sama skeemiga püütud kätte saada mobiiltelefoni, kellelt läptopi. Lugege siit ja ärge minge õnge.

 

Mida teha rahaga?

Autor
Toivo
| October 13, 2008
Teema Majandus
. 0 kommentaari

Miks on majanduslanguse ajal mõistlik investeerida ning kuidas seda arukalt teha? Ümarlauavestluses annavad väärtuslikku investeerimisalast nõu kolm analüütikut – Alo Vallikivi LHVst, Kristjan Lepik Tarkinvestor.ee’st, Lauri Lind Hansapangast – ning Tallinna Börsi juht Andrus Alber.

Finantsturgudel on pikemat aega valitsenud üsna ärevad meeleolud. Börsid kukuvad. Mis järeldused me saame sellest teha?

Lauri Lind: Toimuv on naturaalne protsess. Meeletus koguses on aktsiate ostuks repolaene (laene väärtpaberite tagatisel) võetud ja nüüd tuleb need kiiresti realiseerida.

Kristjan Lepik: Ehk siis võimenduse maht on läinud liiga suureks ja nüüd toimub selle vähendamine süsteemis. Pankrotti läinud Lehman Brothersi omakapital moodustas tema portfellimahust kokku vaid umbes neli protsenti, mis tähendab tohutut üles võimendust. Väike eksimus ja ebalikviidsed varad on mängust väljas. Viis aastat tagasi oli Lehmanni omakapital portfellimahust kümme protsenti. Kõik läks hästi. Ja kui midagi ei lähe halvasti, mis siis viga viimase piiri peal riski võtta.

Alo Vallikivi: Valuutaturul on olnud võimalik teha konto ja sellega 1000 dollari peale 200 000 dollarilise positsiooni võtta. Lehmanni näide on hirmutav. Nüüd saadakse aru, mis on risk, et sellel on oma hind. Varem arvati, et risk ei maksa midagi. Väärtpaberiturul oli riskivõtmise kuldaeg 1997–1998. Seejärel lasti mullist õhk välja. Seekord kogunes võimenduse võtmine pigem kinnisvaraturule.

Andrus Alber: Kümme aastat tagasi lugesime ajalehest, kuidas juuksurid ja taksojuhid rääkisid repolaenudest. Viimastel aastatel on nad rääkinud kinnisvarast. Kui ignoreerid riski, et saada paremat turupositsiooni või suuremat lühiajalist kasumit, siis ignoreerid ka pikemat vaadet. Paar aastat tagasi räägiti Eesti turul, et pankadel tuleks laenamist tagasi tõmmata. Siis leiti aga, et probleemi pole, meil on justkui katkematu rahavoog Rootsi emapankadest ja paneme aga edasi. Nüüd tõdetakse, et nii roosiline meie seis ikkagi pole ja halbade laenude osakaal kasvab. Väärtpaberiturgudel ja muudes riikides on mastaabi tõttu see efekt palju suurem.

Tallinna Börsil on tänavu samuti kivina kukkunud mitmed “suured aktsiad”

Kristjan Lepik: Majanduskeskkond liigub rahulikumalt kui aktsiaturg, kuid aktsiaturul on emotsionaalne moment juures. Headel aegadel kiputakse emotsionaalse võnkega üle reageerima ja halbadel aegadel sama võnkega alla reageerima. Mingil hetkel muutusid aktsiad liiga kalliks. Kas nad praegu on liiga odavad, seda on raske öelda. Kuid praegu on kindlasti palju parem aeg börsile investeerimiseks kui aasta tagasi.

Miks investeerida säästud börsile?

Lauri Lind: Parem oleks küsida, kas investeerida raha aktsiatesse või muudesse väärtpaberitesse. Aktsiad on aegade jooksul pakkunud paremat tootlust.

Andrus Alber: Börsi eelis on see, et saad igal hetkel oma investeeringust väljuda või seda suurendada. Kui ostad oma sõbra firma aktsiaid, siis on piirangud suuremad.

Kuidas teha finantsturgudel vahet headel ja halbadel aegadel?

Kristjan Lepik: See on päris keeruline. Tavakliendi huvi investeerimise vastu on suurim siis, kui börsid on tipus. Sest tavaklient mõõdab seda, mis on aktsiatega juhtunud, ja eeldab, et nii läheb ka edasi. Professionaalne investor jälgib börsifirmade suhtelist hinnataset, kas nende aktsiad on liiga kallid või liiga odavad. Näiteks 2002. aastal, kui börsid olid kukkunud ja keegi ei tahtnud börsile investeerimisest midagi kuulda, ütles Warren Buffett, et mida te kurdate, nüüd saab osta – super! Aasta tagasi tahtsid kõik raha börsile paigutada, aga aeg selleks oli halb. Nüüd on börs kukkunud, aga osta ei taha keegi.

Andrus Alber: Börsil käitutakse risti vastupidi kui kauplustes. Kauplusest kallist kaupa ei osteta, aga kui tuleb allahindlus, tormavad kõik ostma. Odavaid aktsiaid aga ei taha keegi, kõik ostavad, kui need on kallid.

Lauri Lind: Buffeti näide on hea. Aastaid tagasi, kui IT-mull oli kohe lõhkemas, ütles ta, et ei näe ühtegi head investeerimisvõimalust ning ostis endale reaktiivlennuki!

Kristjan Lepik: Ja samal ajal rääkisid paljud, et Buffett on vana mees, kes ei tea, mida ta räägib. Öeldi, et tehnoloogiaaktsiad peavadki nii kallid olema.

Kuhu on praegu mõistlik investeerida?

Lauri Lind: Turu põhja me kunagi ei näe, tippu samuti mitte, ärme siis parem isegi mõtle sellele. Tuleks vaadata nii, et igal ettevõttel on mingi oma sisemine väärtus. Kui börsihind on sellest tinglikust väärtusest oluliselt madalam, võib olla kindel, et mingi hetk jõuab ta sinna lähedale või ületab seda. Sest ajalugu kordab end vähemalt niipalju, et niinimetatud majanduse sinusoidigraafik kehtib ja on pädev igasuguste majandusteooriate puhul.

Andrus Alber: Alati on võimalik leida ka lühiajalisi häid investeerimisvõimalusi. Näiteks Baltika aktsia on viimased kolm kuud kenas plussis.

Lühiajaliste investeeringute eduks on vaja õnne, aga pikemaajaliste investeeringute puhul pole mõtet püüda tabada seda hetke. Selle asemel tuleks tegutseda mõtestatult ja süsteemselt, mitte oodata ajaleheartiklit, mis ütleb, et nüüd on põhi käes ja kõik tulgu ostma. Seda ei tule.

Lauri Lind: Investor peaks ka natukenegi tundma ettevõtet, kuhu otsustab raha paigutada. Kes seda juhib ja mis seal sees toimub. Kui sa ei tea, mida ostad, ära parem osta.

Alo Vallikivi: Turu põhja tabamise asemel tasuks investeeringud hajutada ajas, nii et investeerida igas kuus või kvartalis natuke, mitte suurt summat korraga.

Kristjan Lepik: Kui rääkida, kuhu investeerida, siis regioonidest on minu jaoks praktiliselt igal pool huvitavaks läinud. Paneb ikka mõtlema küll, kui Vene turg lühikese ajaga 50 protsenti kukub! Samas avaldavad isegi maailma tippanalüütikud regioonide ja turgude osas risti vastukäivaid arvamusi. Määramatus on alati suur ja sajaprotsendiliselt täppi ei pane kunagi keegi. Arenevate turgudega soovitaksin veel siiski mõnda aega ettevaatlik olla, suurematel turgudel olla on kindlam. Igatahes on väga huvitavad ajad praegu.

Alo Vallikivi: Püüdsin leida maailmast üht aktsiaturgu, mis oleks aasta algusega võrreldes plussis, ja suure otsimise peale leidsin ühe – Slovakkia.

Lauri Lind: Praegu peaksid investorid mõistma, et nii kallid, kui ettevõtted olid, ei saa nad nüüd päris pikka aega olema. Sest pangad enam kergekäeliselt laenu ei anna. Silma tuleks peal hoida kõikidel ettevõtetel, mis toodavad positiivset rahavoogu. Sest kui pangast enam raha ei saa, tuleb seda ise jooksvalt bilanssi genereerida.

Kristjan Lepik: Öeldakse, et tõusval turul on kõik geeniused. Ei ole raske teenida raha, kui kõik aktsiad kogu aeg kallinevad, mis enamasti buumide käigus ka juhtub. Baltikumi turg on tugevalt sõltuv välisfondidest. Kui need müüvad, siis on raske aktsiatel tõusta. Aga kuna selliste investorite müügiotsused võivad olla tihtilugu ebaratsionaalsed, siis pakub siinne väike turg kohati paremaid võimalusi kui üliefektiivne USA turg.

Kuivõrd arukas on investeerimisel kuulata analüütikute nõu?

Kristjan Lepik: Lõplikku tõde pole. Analüütikud võivad anda tausta või mõne huvitava mõtte, mida edasi arendada. Kes on kõige targem, sellel on kõige suurem tõenäosus investeerimisega pihta panna. Igaüks peaks suutma oma peaga ära teha aktsia fundamentaalse analüüsi, ja väga paljud tavainvestorid Eestis oskavad seda juba teha. Kui ei suuda, on targem panna raha fondidesse. Kui osta aktsiaid sellelt baasil, et tundub minevat hästi, siis ei lõpe see reeglina hästi.

Mille järgi võiks investor hinnata aktsia õiglast väärtust?

Lauri Lind: Kui ettevõte toodab kasumit, aga tema hind on alla tema raamatupidamisväärtuse, siis on ta odav. See on rusikareegel.

Kristjan Lepik: Et hästi aru saada ettevõtte õiglasest väärtusest, pead läbi lugema kümme paksu raamatut, sest see on väga põhjalik teema.

Andrus Alber: Mis puudutab investori harimist, siis on olemas juba üsna palju eestikeelset kirjandust, nii internetis kui ka raamatuna. Börs andis mullu välja ühe raamatu ja tänavu annab veel ühe.

Alo Vallikivi: Internet on investeerimise tavainvestoritele palju lähemale toonud. Professionaalid õpetavad seal tegema fundamentaalset ja tehnilist analüüsi, kuid lisaks on tekkinud teineteist toetavad suhtluskonnad, kus õpetatakse ja aidatakse algajaid investoreid.

Põhja on küll raske tabada, kuid mille järgi arvestada, millal on parim aeg investeerida?

Lauri Lind: Üldine indikaator on see, et kui hüsteeria on kõige suurem, siis on põhi kõige lähemal. Iseasi, kas ta siis juba on saabunud või ei ole veel.

Kristjan Lepik: Teine tarkus on see, et kui massid hoiavad börsist eemale, siis on hea aeg osta. Kui massid on börsi suhtes väga aktiivsed, siis tuleb olla ääretult ettevaatlik.

Alo Vallikivi: Kui keegi enam halbadele uudistele ei reageeri ja kõik on käega löönud, siis on hea aeg ostma hakata.

Andrus Alber: Kui majanduslangus hakkab üle minema ja inflatsioon väheneb, hakkavad ka välisinvestorid börsile tagasi tulema ja kogu meelsus muutub positiivseks. Üldine makropilt mõjutab börsi oluliselt.

Kristjan Lepik: Aga selleks ajaks, kui uudised hakkavad heaks minema, võivad aktsiad olla põhjast kallinenud juba 40–50 protsenti. Sest aktsiaturg vaatab kuus kuud üldisest majanduspildist ettepoole.

Palju on viimastel aastatel räägitud ka tooraine kallinemisest. Kas Eesti investoril on võimalik tooraineturgudele investeerida?

Lauri Lind: Tänu internetile saab seda igaüks teha. Avad kusagil arve ja ostad. 

Andrus Alber: Pangad pakuvad investeerimishoiuseid, mis on seotud maailma tooraineturgudega.

Alo Vallikivi: Sisulisel on Eesti investoril olemas kõik need võimalused mis Ameerika investoril. Küsimus on teadlikkuses, kas ta teab neid võimalusi. 

Kas soovitate tooraineturgudele investeerida?

Lauri Lind: Arvamused kõiguvad siin seinast seina. See “Hiina kasvu jutu” aeg hakkab vaikselt ümber saama, mida on tõestanud ka nafta hinnalangus. Enamikul toorainetel on hinnas kukkumisruumi. Tooraine oli varaklassina pikki aastaid tähelepanu alt väljas, kuni 2004. aastal kõik ühtäkki selle avastasid. Pensionifondid ja varahaldusfirmad hakkasid sinna raha kühveldama, mis ongi tekitanud olukorra, kus me praegu oleme.

Kristjan Lepik: Nafta hinnalangus on mitmete toorainete hinnad alla tõmmanud. Mina nimetaksin toimunut mulliks – raha tormas sisse, aga sektor ei kannatanud seda välja ja hinnatõus läks liiga suureks.

Lauri Lind: Futuurid loodi omal ajal selleks, et tootjad ja otsesed tarbijad saaksid omavahel nendega kaubelda. Täna võib aga liialdamata öelda, et 95 protsenti nendega tehtavatest tehingutest on spekulatiivsed.

Kas kuld on hea investeering?

Lauri Lind: Mind ajab see kulla-jutt naerma. Sama hästi võiks raha maasse matta! Kulla kasuks räägivad justkui samad argumendid, millega kunagi innustati maatükke ostma – need ei kao ju kusagile ja alati saab sinna midagi külvata. See, mis kulla hinda üleval hoiab, on ehete tarbimine. Mujal kasutatakse kulda imevähe. Keskpangad oma reservides seda enam nii palju ei kasuta. Siit tekib küsimus, kas ainuke eeldus ongi see, et nõudlus ehete järgi kasvab nii meeletult. Muud eeldust, miks peaks kulla hind tõusma, ma ei näe.

Kristjan Lepik: Kui investeerid ettevõtlusesse, siis investeerid mingisse projekti, mis tegeleb millegi kasulikuga – majandustegevuse ja raha kasvatamisega. Kui investeerid kulda, siis midagi kasulikku sellest ei tule, mingit majanduslikku lisandväärtust see ei loo ja mõnes mõttes tegeled vaid spekuleerimisega – arvad, et Aasia majandus kasvab veel ja neid inimesi, kes tulevad riisipõllult linna ja tahavad endale kuldketti, tuleb aina juurde.

Alo Vallikivi: Kullamüüjad on maailma majandusest viimasel ajal väga musti stsenaariume maalinud ja osalt on need ka tõeks saanud. Kuid kulla hind pole sellega ootuste kohaselt tõusnud, vaid liikunud hoopis teiste varaklassidega koos allapoole.

Lauri Lind: Oluline on vaadata ka pakkumist. Kulla, nikli, teemantide ja mitmete väärismetallide puhul kontrollivad seda kartellid, kes teavad väga hästi, kuidas hinda ühes või teises neile vajalikus suunas mõjutada. Ainuüksi seetõttu oleksin investorina väga ettevaatlik.

Kui targad on Eesti investorid üldiselt?

Alo Vallikivi: Emotsioonid valitsevad tavainvestoreid igal pool – nii ka Eestis.

Andrus Alber: Vahe teiste riikidega on ainult selles, et kui mujal on leibkondadel mitmekümneaastane kogemus oma raha pikaajalisel säästmisel ja investeerimisel, siis meil on see periood olnud suhteliselt lühike – maksimaalselt kümme aastat, kui arvestada ka 1997.–1998. aasta halba aega.

Alo Vallikivi: Eesti investorid on selle lühikese ajaga väga palju õppinud. Kümme aastat tagasi kadus krahhiga turult nagu noaga lõigatult suur hulk investeerimishuvilisi. Nad said kahjumid kätte ja leidsid, et ei taha enam kunagi börsil tegutseda. Ka 2007–2008 on kahjusid kantud, kuid börsi aktiivsus ei näita, et väikeinvestorid oleksid dramaatiliselt ära kukkunud. Aktiivsus on täiesti võrreldav 2005.–2006. aastaga.

Kristjan Lepik: Tarkuse puhul tuleks küsida, millega seda võrdleme. 25 aastat tagasi teadsid Eestis vähesed midagi investeerimisest. Keskkond ei võimaldanudki seda. USAs aga räägivad isad ja vanaisad oma lastele, kuidas nemad juba aastal 1951 Coca-Colasse investeerisid ja mis juhtus.

Millised probleemid pärsivad Eestis investeerimist börsile?

Lauri Lind: Mulle on alati meeldinud Eestit võrrelda Leedu turuga. Meie põhiprobleem on see, et börs ei esinda Eesti majandust, üksnes väga väike osa majandusest on börsil.

Andrus Alber: Jah, börsil võiks olla selgelt rohkem ettevõtteid. Valitsus lubas teha analüüsi riigiettevõtete börsile tootmiseks. Alternatiivturg on juba sisuliselt käivitunud, kuid seal pole veel ühtegi ettevõtet.

Teine probleem on eraisikute väärtpaberitulude maksustamine. Sellest on palju räägitud ja aeg-ajalt on maksuvabastuse küsimus hoogsalt ette võetud, kuid kuhugi pole jõutud. 

Ümarlauaintervjuu sai tehtud paar nädalat tagasi (seega mitte imestada kui mõni seisukoht siin juba pisut aegunud on) ja see ilmus väljaandes Väärt Paber.

EMT asub Skype-iga rinda pistma

Autor
Toivo
| October 12, 2008
Teema Internet and Tehnoloogia
. 1 kommentaar

EMT astub Skype’i mängumaale, tuues oktoobri lõpus kampaaniaga turule internetitelefoniteenuse.´

EMT teenuste juht Toomas Vebel näeb teenusel vähemalt üht eelist Skype’i ees. See on vabadus seadme valikul - ­helistaja ei pea teadma, kas kõne vastuvõtja on arvuti taga või mitte - sinu kõne jõuab tema mobiilile ja on sulle ikka tasuta. EMT arvates on Skype-kõnede puhul kõige ­tüütum plaanimine ja kokku ­leppimine, et nii helis­taja kui kõne vastuvõtja ­oleksid ­õigel ajal arvutis.

Et päris tasuta lõunaid siiski pole, kasseerib EMT teenuse eest kuumaksu 99 krooni. Selle eest saab piiramatult arvutist mobiilile helistada, samal ajal kui Skype võtab selliste kõnede eest tasu minutipõhiselt.

EMT teenus on ainult firmadele, eraisikutele pole seda esialgu kavas pakkuda. Peamise sihtrühma moodustavad firmad, kelle töötajad viibivad palju välismaal.

Skype Eesti tegevjuht Sten Tamkivi kuuleb EMT teenusest esimest ­korda Ekspressilt. Ta hindab, et Skype’i eelised on lai kasutajaskond ja laiapõhjaline teenus. “On videokõnede pakkujaid, on kaugekõnede pakkujaid, on messenger’ide pakkujaid, mustmiljon Skype’i analoogi. Aga nad kõik katavad tavaliselt vaid mingit nišši,” ütleb ta.

34 queries. 0.5180 seconds.