Monthly Archive for November, 2008

Uus Eesti pesa Silicon Valleys

Autor
Toivo
| November 24, 2008
Teema Majandus and Tehnoloogia
. 0 kommentaari

EASi, Tehnopoli ja Eesti firmade eestvedamisel rajatakse USAsse Silicon Valleysse uut Eesti esindust.

Kavade kohaselt avatakse see lähikuudel Sunnyvale’is Plug and Play Tech Centeri nimelises tehnoloogiapargis, kuid EASi esindaja Räniorus Andrus Viirg ütleb, et päris kindlalt asjad paigas veel pole.

Uues pesas leiavad koha Viirg ning Tehnopoli esindaja. Samuti kolivad sinna USA ja Kanada turul ambitsioone omavad Eesti tehnoloogiafirmad Modesat ning Programeter. Modesat arendab modemitehnoloogiat, Programeteril on tarkvara, millega mõõdetakse programmeerijate tööpanust. Mõlemat firmat rahastavad Skype’i asutanud eestlased.

Plug and Play Tech Center (fotol valik selle asukatest), kus tegutseb 150 alustavat ettevõtet, reklaamib end inkubaatorina, kus on kõik, et ideid realiseerida. Pane vaid “juhe seina” ja “mängi”! Mitmete ülikoolide (Stanford, Harvard jne), tehnoloogiagigantide (Sun, Yahoo, Google jne) kõrval on pargil tihedad sidemed ka eesti soost riskikapitalisti Steve Jürvetsoni investeerimisfondiga.

Eestlased käivitavad sendioksjoneid üle ilma

Autor
Toivo
| November 21, 2008
Teema Internet, Majandus and Tehnoloogia
. 0 kommentaari

Sendioksjon.ee omanikud pürgivad Ameerikasse, Venemaale ja Aasiasse. Ärimees Aare Kilp käivitas sama bisnise Rumeenias ja Bulgaarias.

Vähemalt kaks Eesti ärigruppi kavatsevad veebipõhise sendioksjoni korraldajana kätt proovida välisturgudel.

Üks neist on Antti Pellile kuuluv Sendioksjon.ee. Ettevõtte turundusjuht Henry Bakler (pildil) ütleb, et juba paar kuud tegutseb USAs sait PennyCave.com (tõlkes pennikoobas), mida opereerib eestlaste partner New Jerseyst. Samuti töötab oksjon Rumeenias. Käivitamisel on projektid Venemaal, Inglismaal, aga ka Singapuris, Malaisias ja Lõuna-Koreas. Lätis müüakse väidetavalt sel nädalal vähemusosalus ühes oksjonifirmas, põhjuseks fookus suurematele turgudele. Euroopa turg on sendioksjone täis, ainuüksi Eestis on neid kokku loetud ligi paarkümmend. 

Bakleri sõnul piisaks ettevõttele sellest, kui USAs ja Venemaal äri korralikult käima läheks. USAs tuleb rinda pista selle äri pioneeri Swoopo.com‘iga.

PennyCave saidi andmetel on viimased oksjonid lõppenud esmapilgul uskumatute tulemustega. 150 dollarit maksev iPod Nano läks kaubaks vaid 1,23 dollariga. 230dollarilise digifotoka eest tuli võitjal maksta kõigest 34 senti. 700dollarit väärt Sony sülearvuti vahetas omanikku vaid 33 dollariga.

Samas tuleb arvestada, et oksjonil tõstetakse pakkumisi ühe sendi kaupa ja iga pakkumise eest korjab korraldaja ühe dollari. Võitja kanda jääb ka kauba saatmiskulu. Seega teenis PennyCave iPodi eest ligi 125 dollarit ning fotoka eest 34 dollarit. Kuid sülearvuti eest vähemalt 3354 dollarit ehk ligi viis korda rohkem kui asi tegelikult väärt on!

Parema meelega hoiaks Bakler Ameerika osas suu lukus, sest seal käiakse nagu tulistel sütel. „Eestlased on oma nime USAs täis teinud ja neid ei usaldata,” ütleb ta.

Aasias nimetab Bakler Singapuri ja Malaisiat „eelsoojenduseks” suurematele turgudele minekul. Kombitud on ka maailma suurima rahvaarvuga riiki Hiinat. „Kui suudame väiksematel turgudel edukalt läbi lüüa, võtame järjepanu kõik „kollased maad”,” lubab ta.

Igas riigis on Sendioksjon.ee’l erinevad partnerid ja investorid. Juriidiliselt on sendioksjon igal pool hägune äri, mida seadused ei reguleeri ja kus järelevalve puudub. Seetõttu keeldub Bakler välja käimast arvusid globaalse äri kohta ja üleüldse mõtleb hoolikalt läbi, enne kui midagi suust lendu laseb. „Ärgu keegi arvaku, et tegu on miljonibisnisega!” märgib ta.

Teist salapärast Eesti äripunti, kes sendioksjoni äris mujale õnne otsima läinud, juhib tuntud ärimees Aare Kilp. Kilp on varem kamandanud Hoiupanka ja GoGroupi.

Kui uskuda Kaubandus-Tööstuskoda, on Kilp Bulgaarias seotud saidiga Kupi-Sega.bg. See on aga tavaline veebipood, kust võib osta kõike alates sülearvutitest ja autokummidest, lõpetades kumminaiste ja vibraatoritega.

Tegu on siiski alatu koopiaga, sest eestlaste poolt äsja käivitatud oksjonikeskkonna õige aadress on KupiSega.com (tõlkes „osta kohe”). Rumeenias kuulub Kilbile sait PretBomba.ro (tõlkes „hinnapomm”).

Eestlasi võib pidada sendioksjoni maaletoojateks Rumeenias ja Bulgaarias. Et tegu on kohalike jaoks uue nähtusega, arutletakse sealsetes internetifoorumites aktiivselt oksjoni läbipaistvuse ja kasumimarginaali üle.

„Eduks on vajalik olla kohal enne teisi,” ütleb Kilp, kelle hinnangul on Bulgaarias ja Rumeenias internetiäril suur kasvuruum. Interneti kasutus on sealkandis veel madal, kuid rahvaarv suur. Kilbi sõnul on Rumeenias suvel käivitunud sait kogunud juba üle 5000 kliendi. 

Hasartmäng, liigkasuvõtt, pettus või mis?

Sendioksjon on veebipõhine nn inglise oksjon, kus haamriga härra asemel, kes loeks „esimest, teist ja kolmandat korda”, on oksjoni intervall, näiteks üks minut.

Kes tahab pakkuda, peab registreerima end keskkonna kasutajaks ning laadima näiteks internetipanga kaudu raha kontole. Pakkumist tõstetakse väikeste summade, näiteks mõne sendi kaupa. Ent iga pakkumise tegemine maksab, näiteks 10 krooni. Ja iga pakkumise järel läheb kell uuesti käima.

Sendioksjoni võlu kliendile peitub selles, et kauba alghind on väga väike või lausa olematu ning kaupa on hea õnne korral võimalik osta ülisoodsa hinnaga.

Sendioksjoni korraldaja äriedu oleneb pakkumiste arvust. Võib juhtuda, et ta müüb kauba küll soodsa hinnaga ära, kuid teenib oksjonilt kulud kuhjaga tasa, sest on kasseerinud iga pakkumise eest raha.

Et keegi sedalaadi oksjonitele järelevalvet ei tee, võivad kelmid olukorda ära kasutada ning panna “robotid” pakkumisi tegema, et kauba hinda kõrgeks kruvida. Sedalaadi sigadust teevad väidetavalt paljud Eesti oksjonid. Tarbijakaitseametil on ka kaebusi, et mõned firmad ei saada võidetud kaupa kohale.

Sendioksjoni pioneeriks maailmas peetakse Swoopo.com’i, mis tegutseb USAs, Saksamaal, Inglismaal, Austrias ja Hispaanias. Tugev tegija on ka soomlaste Fiksuhuuto.com. Eestlased on idee lihtsalt üle võtnud.

Webmedia ehitab Lähis-Idas e-riiki!

Autor
Toivo
| November 21, 2008
Teema Innovatsioon, Internet, Majandus and Tehnoloogia
. 0 kommentaari

Baltikumi suuremaid tarkvarafirmasid Webmedia Grupp laienes Lähis-Itta. Katari riigiga sõlmitud lepingu kohaselt loob firma maailma ühe jõukama riigi siseministeeriumile passide, ID-kaartide ja viisadega seotud e-teenused.

Eksootilises Kataris, kus ka südatalvel ei lange õhutemperatuur alla 25 kraadi, juhib Webmedia tööd Eesti e-maksuameti peaarhitekt Aare Lapõnin. Webmedia uue Doha esinduse esimene ülesanne on luua dokumentide taotlemiseks veebipõhine iseteenindus ning uuendada tegevuspõhimõtteid Katari siseministeeriumis. Reaalne tarkvaraarenduse töö tehakse ära Webmedia tiimides Eestis, Leedus, Rumeenias ja Serbias.

Webmedia Grupi juhatuse esimehe Priit Alamäe (pildil) sõnul oli Katari eesmärk leida enda e-teenuseid arendama parimad firmad niinimetatud tiigerriikidest - Eestist ja Singapurist. Eestist valiti Webmedia, kellele gaasis ja naftas “suplev” riik pakub suurt tööpõldu. 

Lähis-Ida, eriti Pärsia lahe ümbrus on Alamäe sõnul maailma kõige kiiremini kasvav turg. “Erinevalt Dubaist, mis keskendus suurel määral turismi arendamisele, on Katari eesmärk saada piirkonna teaduse ja tehnoloogiakeskuseks. Nad on kiitnud heaks vägagi ambitsioonika arengukava, mille üks osa on e-riigi arendamine, et muuta Katar kõige atraktiivsemaks elu- ning ärikeskkonnaks Pärsia lahe piirkonnas,” märgib ta. 

Webmedia koostööpartner Kataris on kohalik riiklik IT-firma Malomatia, mille nimi tõlkes on “infotehnoloogia”.

Webmedia Grupi tänavuse esimese poolaasta käive oli 102 miljonit krooni, mis on poole suurem kui mullu samal ajal. Alamäe kinnitusel ületab aastakäive tänavu 200 miljoni piiri. Investeerimispanga Prime Investment andmetel on Webmedia Baltikumi suuruselt kolmas IT-ettevõte.

Ettevõttes töötab üle 360 inimese. Lisaks Eesti suurfirmadele nagu EMT ja Elion, siinsetele riigiasutustele ning Katari siseministeeriumile on klientide hulgas ka näiteks Palestiina maksuamet.

Kuidas teha ajaveebiga raha?

Autor
Toivo
| November 19, 2008
Teema Internet, Meedia, Meelelahutus and Tehnoloogia
. 6 kommentaari

Miljonid inimesed maailmas peavad oma ajaveebe ehk blogisid. Ent kuidas mõned neist selle tegevusega rikkaks saavad, näiteks Mashable.com looja Pete Cashmore.

Cashmore’iga (ülemisel pildil), kelle loodud Mashable.com kuulub maailma ajaveebide tipp-kümnesse, kohtusin hiljuti Amsterdamis toimunud ajaveebnike konverentsil Rockstars of the Web. Tema esindab ajaveebinduse mõtteviisi, mille järgi tugineb edukas ajaveeb klikkide ja külastajate arvule, särale ja veebiavarustes toimuvale “eneseupitamisele” mitmesuguste sotsiaalsete võrgustike ja mikroajaveebide kaudu. Nagu näiteks Twitter.com, Stumbleupon.com, Digg.com jne. Ehk siis põhimõttel: kutsu ja meelita inimesed oma ajaveebi lugema.

Tilu-lilu on nõme

Risti vastupidisel arvamusel on guru Loren Feldman (allpool foto tema nukušõust), kes leiab, et kõik see mainitud tilu-lilu on nõme ja ajaveebnik peaks keskenduma kirjutamisele. Küll siis ka järgijad tekivad. (Feldmani intervjuud loe siit).

Cashmore’i õpetussõnad kõlavad üsna spetsiifiliselt, kuid ehk on neist vähemalt mõnele siinsele ajaveebnikule mingit kasu. Ehk innustavad nad uusi tegijaid, sest Cashmore on vaid 23aastane.
Sotsiaalsetest võrgustikest kirjutav Mashable.com, mille ta neli aastat tagasi asutas, hinnatakse täna väärt olevat sadu miljoneid kroone. Firmas töötab 12 inimest. Ajaveebiga raha teenimist peab Cashmore loomulikuks ja üllatub, kui konverentsil tõuseb küsimuse peale, kes tahaks sedasi raha teenida, sajast vaid umbes paar-kolm kätt.

Cashmore viitab viimase aja trendile, kus nii-öelda traditsioonilised meediakompaniid, kelle hulgas on ajakirjade kirjastajaid, telekompaniisid jt, ostavad üles edukaid ajaveebe üsna soolaste hindadega.
Näiteks keskkonnaveebi Treehugger.com ostis mullu 10 miljoni dollari eest telekanalina tuntud Discovery. Ajaveeb oli selleks ajaks vaid kolm aastat vana.

Ajakirjad-ajalehed ostavad blogisid

USA meediakompanii Condé Nast soetas aga 25 miljoni dollari eest populaarse tehnoajaveebi ArsTechnica.com. Teine tuntud tehnoajaveeb PaidContent.org leidis 30 miljoni dollariga ostja Guardiani meediagrupi kujul. Need on vaid mõned näited.

Selle trendi taga on Cashmore’i hinnangul asjaolu, et meediakompaniid tahavad endale pädevust ja fookust, mida ajaveebid pakuvad. “Ajaveebid pakuvad uudiseid kiiresti ja märksa loetavamalt, personaalsemalt lähenedes. Nad otsivad lugejaga palju rohkem dialoogi kui ajalehed. Ja kui loed ajaveebist kommentaare, saad nendest lisainfot, erinevalt ajalehtede kommentaaridest,” loetleb Mashable’i asutaja ajaveebide eeliseid.

Ja kõige selle juures on uudiste kvaliteet Cashmore’i hinnangul palju parem kui trükimeedia uudiste oma. Sest võrreldes ajalehes töötavate ajakirjanikega, kes peavad kõikidel teemadel kirjutama, keskenduvad ajaveebnikud enamasti oma kitsastele teemaniššidele ja tunnevad valdkonda seetõttu sama hästi kui oma viite sõrme.

Trükimeedia mugav olemine

“Küsisin hiljuti ühelt Briti suure ajalehe tehnoloogiaajakirjanikult, et palju neil tehnoloogiaosakonnas inimesi on. Tema vastas, et ta ongi üksi tehnoloogiaosakond. Ja peab katma kõike, alates uutest telefonidest, veebiuudistest, lõpetades tolmuimejatega. Ajaveebinduses keskendub üks inimene telefonidele ja kirjutab ainult neist, teine aga on MACi ekspert jne,” räägib Cashmore.

Mõni ütleb, et kui leheküljel pole ühte sissekannet päevas, pole see tõsiseltvõetav ajaveeb. Mõnes haigutab vaikus aga mitu kuud. Cashmore leiab, et kirjutamise regulaarsus pole oluline, kui oled omas kitsas valdkonnas absoluutne tippekspert – siis võid kirjutada ka korra kuus! Eduka rahamasina käivitamiseks peaks tema sõnul siiski korra päevas, viis päeva nädalas kirjutama.

Ent mis veel on peale terava fookuse tähtis eduka ajaveebi loomisel? Cahsmore’i sõnul tuleb tulemuse saavutamiseks ränka vaeva näha, veri ninast väljas!

“Ehita üles ajaveeb, selline nagu sulle meeldib. Tööta 12, vahel isegi 16–18 tundi päevas, ära kurda, et sul pole isiklikku elu ega puhkepause. Pead tõeliselt asja armastama – vaid nii tuleb edu!” ütleb Cashmore.
Üks asi, mida ta soovitab vältida, on liigne pea vaevamine rahastamise ja väljanägemise küsimustes. “Ära raiska aega sellele, et su lehekülg oleks professionaalne ja ilus. Et seda tõsiselt võetaks, pead lihtsalt maha istuma ja kirjutama!”

Blogi, söö, maga, blogi, söö …

Cashmore kasutab siinkohal peepvainlikku Nike’i müügilauset “Just Do It!”. Nii lihtne see ongi. “Blogi, söö, maga, blogi, söö, maga, blogi, söö, maga jne jne…!!”

Kaks Cashmore’i soovitust ajaveebniduse telgitaguste poolelt: kasuta WordPressi platvormi, sest see on lihtsalt parim. Ning mis puudutab külastatavuse statistikat, pole kellelgi võrdväärset vastu panna Google Analyticsile.

“Google Analytics aitab sul aru saada, mida sinu lugejad ootavad. Ja siis jääb sul üle vaid pakkuda neile seda, mida nad ootavad,” õpetab Cashmore.

Et olla tõeliselt “pildil”, pead Cashmore’i sõnul suhtlema sõpradega ka läbi Facebooki ja Twitteri jms. Rääkima neile oma leheküljest ja kommenteerima teistes ajaveebides.

“Ajaveeb on minu jaoks raha, võim ja seks”

“Ajaveeb tähendab minu jaoks raha, võimu ja seksi,” ütleb hullumeelne videoveebnik Gabe McIntyre (siin alumisel pildil) konverentsil Rockstars of the Web.

Ajaveebi GabeMac.com ja veebiTV Mobuzz.tv üks loojatest McIntyre astub lavale “pilves” olekus, võtab kitarri, süütab suitsu ja hakkab audientsi muumiateks sõimates enda lõtvu elukombeid propageerima.

Niisiis talle on tähtsad raha, võim ja seks. Eranditult toodab ta ainult videoid, sest peab kirjutamist aegunud väljendusvormiks. “Kirjutamine – see on nii 1980ndad! Palun ärge kirjutage, see on tossikestele! Ja kui kirjutate, ärge kirjutage tehnoloogiast. Igaüks kirjutab tehnoloogiast, kõigi vanaemad kribavad tehnoloogiast, Jaapanis on isegi tehased, mis teevad ajaveebe tehnoloogiast!” ütleb McIntyre.

Haige mees

Raha tähendab McIntyre jaoks seda, et talle makstakse videote tegemise eest. Näiteks uhkustab ta “tellimusega” BMW-lt, kes kutsus teda viieks päevaks tegema videolõike MINIst, makstes selle eest 100 000 krooni.

Võim – see on video jõud. Võimalus näidata detaile. Seksi osas on asjad aga McIntyre jaoks lihtsad. Üle maailma kaameraga ringi seigeldes leiab ta igalt poolt kergemeelseid naisi, kes ühe videos esinemise nimel on valmis tegema mida tahes.

Gabe McIntyre, peab tunnistama, on haige mees. Näitab labasusest kohkunud auditooriumile liliputtide break-tantsu videot ja hirnub ise kaasa, öeldes: “Midagi nii lahedat ei näe te kunagi televiisorist, ainult internetist!” Pärast imestab, miks kõik kuulajad nii surmtõsised on.

Mis on Rockstars of the Web?

Rockstars of The Web konverentsil jagasid oma parimaid kogemusi ajaveebnikud ja internetiärimehed üle maailma.

Teiste hulgas Mashable.comi asutanud Pete Cashmore, 1938media.comi asutaja Loren Feldman, Lookery.comi tegevjuht Scott Rafer, karikaturist-ajaveebnik ning Gapingvoid.comi looja Hugh MacLeod (üks tema stiilinäide allpool) jpt.

Külaliste hulgas oli ajaveebinduse huvilisi MTVst, PayPalist, Sunist, Sanomast, TechCrunchist, GreenPeace’ist ja paljudest teistest tuntud organisatsioonidest.

Konverentsi korraldas Euroopa ühe silmapaistvama tehnoloogiablogi TheNextWeb.org üks loojatest Ernst-Jan Pfauth.

Külalised said mõtteid teemadel, milleks, millest ja kuidas kirjutada, kuidas sellega raha teenida, ning mis kõige olulisem: kuidas olla loov. Arutleti ka “traditsioonilise” ajakirjanduse ning ajaveebide omavaheliste suhete üle ning kaardistati uue meedia trende.

Mina olin konverentsil ainuke osavõtja Baltikumist.

Märkus:
Pidades blogisid, ei lähe minu põhimõtted üks-ühele kokku ei Pete Cashmore’i ega Gabe McIntyre omadega. Loren Feldman on küll üleoleva suhtumisega “jäme” mees, keda miski ei koti, kuid tema seisukohad on sümpaatsed.

Estonian Air ägab agoonias

Autor
Toivo
| November 13, 2008
Teema Majandus
. 0 kommentaari

“Rahvuslik uhkus” Estonian Air sipleb tõsistes majandusraskustes ja otsib meeleheitlikult lisakapitali hankimise võimalusi.

Mitme usaldusväärse allika sõnul on viimase kahe aastaga 110 miljonit krooni kahjumit saanud Eesti rahvusliku lennufirma rahavood kokku kuivanud, laenu ta ei saa ning sisuliselt kihutab ettevõte vastu pankrotile. Selle vältimiseks on kavas jõuliselt kärpida lennukite ning lennuliinide arvu ning vallandada töötajaid.

See tõstatab omakorda küsimuse, mis saab hiljuti suure laienduse avanud Tallinna lennujaamast ja kuidas eestlased tulevikus üldse välismaale lendama hakkavad.

Estonian Airi PR-juht Ilona Eskelinen kinnitab, et ettevõtte aktsionärid arutavad lisakapitali kaasamist kahel olulisel põhjusel.

1) Firma vajab täiendavat likviidsust, et rasketel aegadel kindlamini hakkama saada. 

2) Suurte investeeringute ehk lennukipargi uuendamise katmiseks.

Estonian Airi kuuest Boeingust lõpevad kahe liisinglepingud 2009. aasta alguses ja neid ei pikendata. Lisaks loobub ettevõte veel kolmest Boeingust, kuid loodab kasutusele võtta kolm uut lennukit Bombardier CRJ900 NextGen (kui selleks raha saadakse).

Tšarterlendudest on Estonian Air juba täielikult loobunud. “Tihe konkurents on viinud teenusehinnad alla omahinna,” ütleb Eskelinen.

Nüüd lähevad kirve alla ka regulaarliinid. Praegu lendab Estonian Air Tallinnast 22 sihtkohta. Reisibürood on läinud närvi info peale, et firma lõpetab lennud Frankfurti ja Viini ning kärbib lende Londonisse ja Münchenisse. Ühe usaldusväärse allika sõnul peatab Estonain Air lennud ka Hamburgi, Dublinisse, Pariisi, Simferopolisse, Dubrovnikusse, Barcelonasse ja Rooma.

PR-juht Eskelinen selgitab, et “Estonian Air korrigeerib lennumahtusid vastavalt nõudlusele – seal, kus nõudlus väheneb, vähendame ka lennumahtusid, ja suurendame seal, kus nõudlus lennuliikluse järele suurem. Kõik sellised muudatused eeldavad ka vastavaid korrektuure töökorralduses ja töötajate koosseisus.”

Seni on firma rääkinud 14 inimese koondamisest, kuid Ekspressi andmetel koondatakse ainuüksi piloote rohkem kui 14. Praegu töötab firmas 60 pilooti.

Salongiteenindajate ehk cabin crew arvu vähendatakse samuti umbes poole võrra, praegusest sajakonnast inimesest jääb alles alla 50.

Möödunud nädalal arutas Estonian Airi olukorda kinniste uste taga valitsus. Tõdeti, et firma on raskustes, tulemuslikumad on ettevõtte idasuunalised liinid, kuid Lääne-Euroopa liinid on valdavalt kahjumlikud. Ministrite sõnum oli ühene: ise peate välja siplema, meie raha juurde ei anna.

Lennufirma tuleviku osas on spekuleeritud kahe võimalusega. Üks näeb ette Estonian Airi ühendamist tugevamal positsioonil Läti Air Balticuga. Teine aga Estonian Airi muutumist üha regionaalsemaks. Viimase stsenaariumi kohaselt lennutaks firma inimesi vaid lähipiirkondades, peamiselt Eesti ja Skandinaavia sihtpunktidesse.

Eskelinen kinnitab, et Estonian Air jätkab agressiivse müügi- ja turundustööga, arendab klienditeenindust ning muuhulgas tihendas näiteks lennuplaani Vilniusesse. “Vaatamata majandussurutisele on Estonian Airi regulaarlendude reisijate arv aasta esimese kümne kuuga kasvanud üheksa protsenti, samal ajal kui teiste Tallinnas tegutsevate lennuettevõtete regulaarlendude reisijate arv kasvas ainult 2,5 protsenti.”

Teistest kompaniidest peatas EasyJet kuu alguses lennud Tallinnast Berliini ja LOT Polish Airlines lennu Varssavisse. Leedu flyLAL ei lenda enam Vilniusesse. Tänavu suvel lõpetas SAS lendamise Tallinnast Stockholmi.

SMS Laen lõhki

Autor
Toivo
| November 13, 2008
Teema Majandus
. 4 kommentaari

Eesti suurimad liigkasuvõtjad Aimar Jürimäe ja Toomas Allikas (pildil paremal ja keskel) hülgasid oma laenuäri Eestis, et minna Euroopasse suuremat kala püüdma.

Sügisel 2008 valatakse Eesti majanduses verd ja pisaraid, kuid see on vesi kiirlaenufirmade veskile. Liigkasuvõtjate bisnis kihab nagu mesilasepesa.

Sügise hakul pandi punkt mitu kuud väldanud vangerdustele Eesti edukaima sõnumilaenufirma SMS Laen omanike ringis. Siinse SMS-laenuäri ristiisade ­Toomas Allikase ja Aimar Jürimäe loodud ning raketina tippu tõusnud ettevõte läks täielikult tuntud “finantsperekond” Sosaare ning Krediidipanga endise tippjuhi Aivar Riimetsa valdusse.

Enam pole SMS Laenu suuremate investorite ringis ka Tartu kinnisvaraärimeest Talis Toomperet.

Mis sai pärast liigkasuvõtjate lahutust?

Lahutuse tulemusena tekkis ühe laenufirma asemele kolm. Lisaks üks investeerimispank ning kentsaka äriideega inkassofirma.

Sosaartele ja Riimetsale jäi SMS Laen, mis muutus 21 miljoni kroonise kapitaliga aktsiaseltsiks. Laenutähtajad pikenevad, laenusummad suurenevad, portfell kasvab. Veel tänavu kavatseb SMS Laen käivitada äritegevuse kriisi küüsis vaevlevas Lätis.

Toomas Allikas ja Aimar Jürimäe ehitavad uut laenubisnist ja hauvad Euroopa vallutamise plaane. Nad on loonud ettevõtted kolmes Euroopa riigis väljaspool Baltikumi ning alustavad kuu aja pärast SMS-laenude väljastamist.

“Ei saa paugutada, asi on veel toores,” keelduvad Allikas ja Jürimäe oma plaanide täpsustamisest. Ütlevad vaid, et igas riigis investeeritakse vähemalt viis miljonit eurot (78 miljonit krooni).

“Meil olid tuleviku suhtes erimeelsused,” kommenteerib Allikas lahkumist SMS Laenu omanikeringist. “Meie tahtsime suuremat kala püüda, teine pool aga piirduda vaid Baltikumiga.

Aga Baltikumis suurt kala ei saa, sest siin on “kalamehi” liiga palju!”

Kolmas osaline Talis Toompere, kellel kärssab Tartus kahemiljonilise maksuvõlaga kinnisvarafirma Tootal, otsustas samuti laenuäri juurde jääda. Tema uus kiirlaenufirma kannab nime Credit Plus Baltic ja selle veebikülg on “valmimisel”.

Uus inkassofirma hakkab kimbutama võlgniku sugulasi

Allikasel ja Jürimäel on veel teinegi uus ja huvitav äriplaan. Nad asutasid osaühingu Kimbutaja Inkassoteenused, mis viib võlgade sissenõudmise “uuele tasemele”.

“Kirjade ja SMSide saatmine Eestis enam võlgnikele ei mõju,” räägib Allikas. “Järelikult tuleb raha kätte saamiseks kasutusele võtta uued nipid.”

“Ei-ei, ma ei räägi füüsilistest nippidest,” täpsustab ta kohe. “Need jäägu kaheksakümnendatesse. Mõte on selles, et võlgniku elu tuleb võimalikult kibedaks teha.”
Kimbutaja Inkasso hakkab Allikase sõnul võlgnikke kimbutama, kasutades selleks nende lähedasi inimesi. Märksõna on psühholoogiline rünnak, ametliku nimega “teavitustegevus”.

“Võlgniku survestamiseks tuleb kasutada kõiki, tema isa ja ema, jalgpallitreenerit, autokooli õpetajat jne. Näiteks kui rääkida vanaemale, mis võib lapsukesega juhtuda, kui ta raha ära ei maksa – see paneb asjad liikuma…” arvab Allikas.

SMS Laenu meestel uus “investeerimispank”

Uudiseid on veel. Sosaared “hoolitsesid” siiani SMS Laenu võlgnike eest, sest üks laenufirma omanikest oli endise pankuri Aare Sosaare inkassofirma Era Liisingu Inkassoteenused. Poeg Aaro Sosaar (pildil vasakul) juhib SMS Laenu tegevust algusest peale. 

Laenuärist teenitud kapitaliga käivit asid SMS Laenu omanikud äsja uue investeerimisfirma Baltic Capital Partners. 

Aaro Sosaare sõnul tahetakse leida suure kasvupotentsiaaliga eraettevõtteid, kuhu teha pikaajalisi investeeringuid. Samuti pakuvad huvi kindla äriplaaniga või ideega alustavad ettevõtted.

“Olgugi et kapitaliturg on praegu kokku kukkunud ning rahale ligipääs raskendatud, leiab turult väga huvitavaid pakkumisi eraettevõtetesse investeerimiseks,” ütleb ta.

Liigkasuvõtjad riisuvad kriisi ajal koore? 

Toomas Allikas väidab, et väikelaenu ja minikrediidi pakkujad elavad finantskriisi tingimustes nagu või sees, sest kui pangast enam laenu ei saa, siis sellistest firmadest ikka saab. See on ka põhjus, miks Allikas ja Jürimäe Euroopasse “suuremat kala” püüdma kipuvad.

Aaro Sosaar pole selle väitega nõus. “See on kahe otsaga asi,” ütleb ta. Sosaar sõnab, et kuna turul on raha pakkumine kokku kuivanud, tuleb SMS Laenul maksta võlakirjaemissiooniga sisse võetud kapitali eest soolast intressi.

Lisaks on tema sõnul Eesti inimesed hakanud kokku hoidma ja tarbimist vähendama.

Aga samas ei saa ka kurta – Sosaare väitel on SMS Laenul 60 000 registreeritud kasutajat.

Sõnumilaenude kogukäive küündib sadadesse miljonitesse kroonidesse.

Laenufirma viinakaupluses!

SMS-laenude tihedas konkurentsis leidub ka õige kentsakaid õnneotsijaid. Näiteks tuletab veebileht smsraha.net vigases eesti keeles meelde, et “kiiresti muutuvas kaasaegses maailmas võib tekkida selliseid olukordi, et äkki tekkib rahaline vajadus plaanivälistele kuludele”.

Sellistel puhkudel tulebki võtta firma pakutav pandilaen intressiga kaks protsenti päevas (!), mille “vormistamisel ei ole vaja mingisuguseid palgatõendeid ega käendajaid ja avaldusi” ning mille pandiks saad panna mida tahes, alates videotehnikast, lõpetades kullaga.

SMSraha.net peibutab ka investoreid, pakkudes hoiustele 15protsendilist fikseeritud aastaintressi. Mis siis, et see on ebaseaduslik, sest hoiuseid tohib seaduse järgi vastu võtta vaid krediidiasutus ning smsraha.net seda pole. Selle toreda ettevõtte leiate Majaka tänavalt Ararati viinakauplusest!

Eesti mänguväljakud lähevad kaubaks Soomes ja Rootsis

Autor
Toivo
| November 10, 2008
Teema Innovatsioon and Majandus
. 0 kommentaari

Eesti suurim mänguväljakutootja Tip Tip Tap pürib Soome, Rootsi, Norra ja Ukraina turgudele.
Tallinna lähedal Luigel tegutsev ettevõte kasvab väga kiiresti. Eelmisel aastal hüppas käive neli korda - 4,5 miljonilt kroonilt 19.5 miljoni kroonini. Tänavu peaks see eelduste kohasel 30 miljonini kerkima.

Eesti turg, kuhu Tip Tip Tap on peamiselt riigi- ja munitsipaalhangete kaudu tootnud ja müünud üle tuhande mänguväljaku, jääb firmale selgelt juba kitsaks.

Tip Tip Tapi tegevjuht Rasmus Varunov, kes lõi ettevõtte suuresti tänu sellele, et ei leidnud turult oma lapsele koduaeda mänguväljakut, näeb firma äriedus kolme tähtsamat tegurit - toodangu kõrge kvaliteet, atraktiivne disain ja tootearendus ning panustamine müügivõrku. „Edu taga on kindlasti ka tohutu pühendumus eesmärgile olla igal aastal parem kui eelmisel ja kasvada Skandinaavia suurimaks mänguväljakute tootjaks ja müüjaks,“ ütleb ta.

Et mänguväljaku või –atraktsiooni kvaliteet oleks tasemel, tuleb kasutada parimaid materjale. Peaaegu kõik materjalid, sealhulgas plastik, metall ja vineer ostab Tip Tip Tap väljastpoolt Eestit, vaid liimpuit tuleb kohalikust Stora Enso tehasest.

Lastega seotud toodete puhul on vaja järgida tervet rida ohutusnõudeid. Ainsa oma valdkonna tegijana Baltikumis on firma pälvinud ka rahvusvahelise kvaliteedisertifikaadi. See protseduur võttis aega kolm aastat ja selleks kulus pool miljonit krooni.

Varunovi sõnul kasutatab Tip Tip Tap samalaadseid materjale nagu konkurendid üle maailma, kuid eelisena püütakse rõhuda disainile. „Laste mänguväljakud peaksid olema värvikirevad, sest poes on ka mänguasjad enamasti kas kollased, punased või sinised. Vahel ka oranžid, roosad või spidermani-värvi. Väikesed lapsed haistavad selliseid erksaid värve kõige paremini. Roheline mänguväljak rohelise looduse taustal neid mängima ei kutsu,“ räägib Varunov.

Ettevõtte tootevalikus olevaid kõikvõimalike ronilaid, liumägesid, kiikesid, liivakaste, mängumaju jm disainib Standardis lastemööbliga tegelenud Hilda Ostonen. Paljud ideed testib ta eos oma lapselaste peal ära.

Tip Tip Tapi kataloog sisaldab üle 80 erineva toote, millele järgmiseks hooajaks lisandub 25. Sealt leiame näiteks üle kümne erineva liumäe või mängulinnaku, hulganisti ronilaid, kiikesid, vedrukiikesid, mängumaju ja palju muud. Tooted kannavad huvitavaid nimesid, näiteks toru Rebaseurg, Juustusein, ronilad Pilveke, Ämblikutele ja Vikerkaar, vedrukiiged Urr, Tibu ja Maanteemuhk, mängumajad Tsuhh Tsuhh ning Õunake Põõsaga jne. Muudest toodetest valmistab Tip Tip Tap ka näiteks pargipinke, rippkange, jalgrattahoidjaid ja isegi prügikaste.

Viimased aastad on ettevõte tegelenud oma müügivõrgu ehitamisega. Üle Eesti tegutsevad viis müügiesindajat, lähiajal on kavas luua tütarettevõtted Lätis ja Leedus. Läbi partnerite käib müük Soomes ja Rootsis ning kavas on asuda tegutsema ka Norras. Samuti on ettevõttel müügiesindaja Ukrainas. 

Varunov ütleb, et Ukrainas on küll esindaja olemas, kuid sinna pole veel suudetud müüa. Ühe mänguväljaku hind küündib kümnetesse tuhandetesse kroonidesse ja Ukrainas riiklikud struktuurid on nende ostmiseks veel liiga vaesed.

Soomes ostavad Tip Tip Tapi tooteid korteriühistud, päevahoiud, vallad ja isegi mõned kirikud. Tänavu peaks firma käive kasvama 30 miljoni kroonini.

„Meie turg oleneb sellest, mismoodi riik või linna oma prioriteedid seab – kas suunab raha laste arengusse või ei. Eestis on suur areng selles osas toimunud, Lätis ja Leedus on aga kõik see veel ees. Samamoodi on linnad erinevad – Tallinn on tõeliselt eesrindlik, kuid Tartus tellitakse ehk ainult kümnendik sellest, mis Tallinnas,“ ütleb Varunov.

Viiendik Tip Tip Tapi käibest moodustab 200 Tallinna mänguväljakute hooldus, milleks on sõlmitud mitmeaastane leping Tallinna keskkonnaametiga. Kokku on pealinnas 600 mänguväljakut.

Labyroom – mänguväljakute innovatsioon

Mänguväljakud võivad olla kvaliteetsed ja laste jaoks atraktiivsed, kuid nad võivad olla ka innovaatilised. Koostöös partneritega toodab ja müüb Tip Tip Tap ruumilist mängumaailma Labyroom, mille sees saavad lapsed ronida nagu labürindis.

Tegu on ühe kuupmeetriste klotsidega, mida saab kokku panna nagu lego, ehitades sellet maju, losse, kindlusi, koopaid jne. Seejuures on kuupe võimalik ümber tõsta, et tekiks iga kord midagi uut. Laps läheb ühest august sisse ja tuleb teisest välja.

Kuna Labyroomi toodetakse samadest materjalidest, millest valmivad ka liumäed, sobib see ideaalselt ka välitingimustesse.

Artikkel pärineb edukate ettevõtete sarjast, mille kirjutasin väljaandele Eesti Parimad Ettevõtted 2008

Minu esimene blogivideo!

Autor
Toivo
| November 7, 2008
Teema Internet, Meedia and Tehnoloogia
. 0 kommentaari

Eile postitasin oma inglisekeelsesse blogisse esimese originaalvideo.

Selle sõnum sai küll pisut liiga high-tech, vorm oli veidi kohmakas ja kvaliteet kodukootud, kuid esimene läheb ikka natuke aia taha. Igatahes mulle videoformaat meeldib ja kavatsen seda liini edasi ajada.

Esimene videoga uudis minu TigerPrises.com blogis räägib tehnoloogiafirmast Modesat, mis on patenteerinud nutika raadiosidelahenduse ning koputanud sellega maailma telekomigigantide ja  lennukitootjate ustele.

Modesati PilotSync lahendus, mis õigupoolest arendati välja hoopis Valgevenes, võimaldab muuhulgas luua kiire lairiba internetiühenduse ülikiiresti liikuvatesse objektidesse, nagu reisilennukid, kiirrongid jne.

Saame näha, kas eestlased saavad kaubale näiteks Boeinguga, et me saaks tulevikus üle Atlandi lendudel veebis surfata ja satelliittelevisiooni nautida. Modesat on Boeingu meestega juba kohtunud.

Favor ja tema “20 eduvõtit”

Autor
Toivo
| November 7, 2008
Teema Majandus
. 1 kommentaar

Eesti suurim lehtmetalli töötleja Favor edestab konkurente soodsa hinna ja paindlikkuse poolest, ent üheks firma eduteguriks on ka töö tõhususmetoodika “20 võtit” kasutamine.

Muugal tegutsev ettevõte on viimastel aastatel kiiresti kasvatanud – nelja aastaga on käive peaaegu kolmekordistunud, ulatudes tänavu ligi 400 miljoni kroonini. Favor on tugev eksportöör, sest 42 protsenti toodangust läheb ekspordiks. Mullu avati uus 63 miljonit krooni maksma läinud tehas.

Ettevõtte üheks eripäraks on see, et kui Eesti majanduses püütakse terminile “allhange” omistada negatiivset ja taunimisväärset tähendust, siis Favoris seda ei häbeneta. Favor valmistab erinevaid ehitusprofiile ning müüb ripplagesid. Ent on teisalt ka teenusettevõte, pakkudes klientidele allhankena muuhulgas lehtmetalli tükeldamise teenust ning lehtmetallist komponentide ja koostude tootmise teenust.

Favori juhatuse esimees Aivar Kärmas ütleb, et mõne keerukama sõlme või detaili valmistamine pakub kordades suuremat kasumlikkust kui oma tootega turul olemine. “Mahuefekt ja spetsialiseerumine võimaldavad toota vähem raisates ning suured tellijad tagavad stabiilse tootearenduse ja kümnetes kordades suurema turu, kui ise lõpp-produkti tootes oleks võimalik saavutada,” ütleb Kärmas.
Pealegi, keerulise ja innovatiivse toote kõigi osade valmistamiseks ja monteerimiseks napib Kärmase hinnangul Eesti töötlevas tööstuses tööjõudu.

Favorile on suuremate konkurentide ees edu toonud paindlikkus ja soodsam hind. Seda võimaldavad omakorda hästi sisse töötatud koostöö nii klientide kui ka tarnijatega. 30 protsenti toorainest ostab Favor oma “naabrilt” ArcelorMittal Tallinnalt (endine Galvex).

Favoril on mitmeid tuntud kliente, kellele tarnitakse lehtmetallist komponente ja koostusid. Näiteks ABB, kes kasutab neid automaatika- ning energeetikatoodetes, Carrier, kes kasutab neid külmatehnikas ning Radio Frequency Systems, kellele tarnitakse telekommunikatsiooni valdkonna toodete alumiiniumist komponente ning koostusid, muuhulgas näiteks mobiilsidevõrkude antenne.
Lisaks paindlikkusele on nagu võluväel ettevõte töö efektiivsust tõstnud “20 võtme” metoodika kasutuselevõtt.

Metoodika töötas välja Jaapani professor Iwao Kobayashi ja seda kasutatavad ettevõtted üle maailma enda süsteemseks ülestöötamiseks, püsimajäämise tõenäosuse suurendamiseks ja arengu kiirendamiseks.

“20 võtme” metoodikat kasutades võrdleb Favor end pidevalt konkurentidega ning kõrvutab erinevate üksuste töö tootlikkust ja efektiivsust. Lisaks tunnustab firma häid saavutusi ning seab töötajatele ning meeskondadele väljakutsuvaid eesmärke. Ka firma ligi 180 töötaja oskuste süstemaatiline arendamine, nende kvalifikatsiooni tõstmine ja vastavalt sellele töötasu tõstmine kuuluvad Favori põhimõtete juurde. Tähtsaks peetakse seda, et iga Favori töötaja teab, mida temalt oodatakse.
“20 võtme edulisus seisneb tema terviklikus lähenemises ettevõtte juhtimisele. Firma erinevad valdkonnad toetavad üksteist ning sellest mõjust tekkiv sünergia aitab ettevõttel areneda kiiresti uuele tasemele,” ütleb Kärmas.

Sisuliselt on “20 võtme” puhul tegemist tootmise “tagatoa” pedantliku korrashoiu, säästliku ja põhjalikult timmitud tootmise ning hästi motiveeritud kaadri loomisega. Midagi ei toimu lihtsalt niisama, kusagil ei kulutata ressursse üleliia, areng ei seisku kunagi.

Favor on pannud efektiivsemalt tootmisele ja tulemused on näha: töötaja kohta loodav lisandväärtus on ettevõttes nelja aastaga enam kui kahekordistunud!

Kärmas ütleb, et allhankeäris saab firma trumbiks olla vaid paindlikkus, mis tähendab läbi lühikeste tarneaegadega tootmist, sealhulgas väikeste partiide tootmist.

“Peame väga oluliseks ühelt tootelt teisele üleminekuaegade lühendamist,” ütleb Kärmas. Seda püüab Favor saavutada pinkide töö ja tootmisprogrammi põhjaliku eelplaneerimise ning pinkide töö maksimaalse optimeerimisega.

“Ja loomulikult igasugune automatiseerimine, eesmärgiga vabastada töötajat sellistest  töödest, mis on üksluised, füüsiliselt rasked või ohtlikud,” lisab Kärmas.

Favori neli tootesuunda

CutCenter
Lehtmetalli müügi ja lehtmetalli rullide tükeldamise, see tähendab lehestamise ja ribastamise teenused. Kliendid on tööstusettevõtted, kes vajavad tooraine tarnijana nende vajadusi arvestavat partnerit, kes suudab pakkuda terviklahendusi lehtmetalli osas.
2007. aastal tootles Favor 19 000 tonni lehtmetalli ning eksportis märgatava osa sellest Lätti, Leetu, Soome ja Rootsi. Ettevõtte turuosa selles vallas on Eestis 60 protsenti.

Metaform
Õhukesest lehtmetallist komponentide ja koostude tootmisteenuseid.
Peamiselt ekspordile suunatud teenused, kus klientideks on Saksamaa, Hollandi, Suurbritannia, Rootsi, Soome, Taani ja Ungari jahutus- ja elektriseadmete tootjad.

Profiline
Rullvaltsimise tehnoloogia abil erinevate ehitusprofiilide valmistamine. Tootevalikus on kergroovid, siseehituse terasprofiilide süsteemid ja metallist ripplaesüsteemid.
Profiline tooted on tuntud kogu Baltikumi ehitusturul oma usaldusväärse ja stabiilse kõrge kvaliteedi poolest. Favori turuosa on selles vallas Eestis 65-70 protsenti, Lätis 15-20 protsenti.

Laekeskus
Äriklientidele suunatud professionaalne ripplagede müügikeskus. Tootevalikus on kõik ripplaetüübid erinevailt maailma tootjatelt, lisaks pakub firma lagede paigaldust ja tehnilist tuge.
Laekeskusel on üle poolesaja partneri Eesti ehitusmaterjale müüvate kaupluste hulgas, firma turuosa on selles vallas Eestis 22 protsenti.

Artikkel pärineb edukate ettevõtete sarjast, mille kirjutasin väljaandele Eesti Parimad Ettevõtted 2008

Suurerastaja Sonny Aswani tahab Eesti majandusajalugu tagasi keerata

Autor
Toivo
| November 6, 2008
Teema Majandus
. 5 kommentaari

Ärimees Sonny Aswani (pildil) tahab Kehra paberivabriku päästa keskendudes niigi odavalt veel odavamale tootmisele.

Horizon Pulp & Paperi tegevjuht ­Sunil Marwah ja firma omanik Singapuri ärimees Sonny ­Aswani on võtnud nõuks Eesti majandusratas tagasi keerata. Kui siin ei ole enam võimalik odavat paberit toota, tuleb konkurentsis püsimiseks hakata tootma veelgi odavamat paberit.

Nii saaks tehas jätkata ja säilitada 500 töökohta.  

Selline on osa Kehra paberivabriku päästeplaanist, millega tehase juhtkond sel nädalal lagedale tuli.

Sel esmaspäeval sõuavad üle unise Kehra eriti sünged pilved. Morn on elu ka paberitehases. Töötab vaid vetsupaberi ja salvrätikute üksus, laadimist ootab kuus rekkatäit IKEA-le toodetud salvrätte ja ohtralt odavat Daisy tualettpaberit.

Põhiline ehk jõupaberi tootmisliin aga seisab möödunud nädalast, töötajad on sundpuhkuse asemel koristama pandud, juhtkond närveldab.

Kindel on see, et midagi kindlat pole

Singapuris viibiv Aswani lubab Ekspressile telefonitsi, et tehast kinni ei panda ning tootmine jätkub nädalal, mis algab 17. novembriga.

Vabriku boss Marwah, kellega kohtume Kehras, ülemäärast optimismi siiski ei ilmuta. “Praegu on vaid see kindel, et midagi kindlat pole,” tunnistab ta, viidates paberitehaste sulgemisele üle Euroopa.

Paberivabriku rajas Kehrasse 1938. aastal president Konstantin Päts. See oli osa Singapuri kapitalil põhineva Tolaram Groupi erastamissaagist 1990. aastate keskel. Aswani ja Co ostsid toona kokku hulgi nõukogude ajast pärit “surnud” tootmist. Eesti kodakondsuse kingiks saanud “raha maaletooja” Aswani lihvis aastaid seisnud ja peaaegu laiali tassitud Horizoni oma siinse äri kroonijuveeliks, süstides Kehrasse enda sõnul üle miljardi krooni.

Paberivabrik on kohaliku majanduse suuremaid eksportööre. Tema miljardile kroonile lähenevast aastakäibest moodustab 97 protsenti eksport Euroopasse, Aasiasse ja Aafrikasse.

Kümme aastat jutti teenis ettevõte kenasti kasumit, kuid nüüd on ähvardavalt tõusnud pankrotikirves. Küsime, miks.

Häid uudiseid kaasa ei toonud

Marwah tuli äsja välismaalt, kus ta otsis uusi kliente ja kohtus praeguste Horizoni suuremate Euroopa, Aasia ning Aafrika tellijatega. Häid uudiseid ta kaasa ei toonud.

Üleilmne ehitusturg kukub ning nõudlus tsemendi järele sellega koos. 40–50 protsenti Horizoni jõupaberitoodangust läks aga just tsemendikottideks. Koeratoidukottide materjali on muidugi samuti võimalik toota, kuid palju seda ikka vaja on. Kliendid tühistavad tellimusi ning jäävad üleilmsest finantskriisist haavatuna Horizonile võlgu.

Aswani ja Marwah leiavad tehase allakäigus veel mitmesuguseid “vääramatuid jõude”. Esiteks on kallinenud puitkiud ja palk – tehase toormaterjal.

Teiseks kallines tehase peamine kuluartikkel maagaas lühikese ajaga mitu korda. Tehase miljonivõlg Eesti Gaasi ees sundis gaasifirmat seal gaasi suuremalt jaolt kinni keerama, mis põhjustaski tootmisseisaku. Marwah tahab gaasitarnijaga kokkuleppele jõuda sel nädalal.

Puit ja gaas moodustavad külmematel kuudel Horizoni tegevuskuludest üle 50 protsendi.

Samuti näevad Kehra omanikud süüd Eesti Energial, mida Aswani kostitab teravate repliikidega. Ärimees kurjustab, et elektrifirma otsis poolteist aastat põhjuseid, et mitte maksta Horizonile toetust, millele firmal on taastuvenergia tootjana õigus. Ehkki tänaseks on sõjakirves maetud, jäi Horizonil saamata 20 miljonit lisakrooni. Jant Eesti Energiaga oli Aswani hinnangul Horizoni “probleemide algus”.

Pärast tehase ajutist sulgemist on silmapaistva välisinvestorina tunnustust saanud ärimehele peavalu valmistanud Anija vallavanem Jüri Lillsoo, kes kiirustanud Aswani sõnutsi meedias paanikat tekitama. Lillsoo nimetas läinud nädalal ajakirjanduses tehase sulgemise
uudist väga halvaks ja ähvardas valda ökokatastroofiga, sest Horizon käitleb muuhulgas Kehra reovett.

“Mul on kahju, et pean tegelema selliste inimestega, kes olukorrast tegelikku pilti omamata lobisevad, mis pähe tuleb!” ütleb Aswani, innustades vastutustundlikkusele. 

Päästerõngas on odavam tootmine

Kõige hullem probleem on Kehra vabrikule turu ja tellimuste ärakukkumine. “Kümme aastat pole tellimuste poolelt probleeme näinud, nüüd ühtäkki oleme aga lõhkise küna ees,” ütleb Marwah.

Ent omanikel on õlekõrs leitud. Kui kallimale jõupaberile turgu pole, tuleb hakata tootma odavamat jõupaberit. Marwah kinnitab, et kui tehas hakkab vanapaberist ehituspaberit tootma, leiab ta uusi kundesid Aafrikast ja Aasiast, kus kliendid on hinnatundlikud. Head eeldused selle kava õnnestumiseks loob tema arvates ka energia mõningane odavnemine. Tuleval aastal loodab Horizon näiteks maagaasi saada kolmandiku võrra soodsamalt kui tänavu. Odavnenud on ka puit. 

Kehra tehase omanikud loodavad vargsi ka Eesti valitsuse abile, justkui poleks kursis siinse jäiga “liberaalse majanduspoliitikaga”. Marwah märgib, et tore oleks, kui ettevõte saaks riigilt näiteks ajapikendust sotsiaalmaksu ja muude maksude tasumise osas. “Iga riigi valitsuse ülesanne peaks olema toetada efektiivselt toimivaid ettevõtteid. Efektiivsed oleme kahtlemata, sest ületasime kulude kokkuhoiu eesmärke märgatavalt,” väidab ta.

Kui tehas siiski jalad alla saab, tuleb vabriku juhi sõnul sinna järgneva viie aasta jooksul investeerida lisaks pool miljardit krooni. Seadmed vajavad välja vahetamist, lisaks unistatakse üleminekust taastuvenergiale, et viia gaasivajadus nullini. 

Kehra kohalik: Mul on savi!

Elu Kehras paistab nii unine, et keegi ei näi perspektiiviga 70aastase tehase sulgemise ega 500 töökoha kadumisega oma pead vaevavat.

“Poka rabotajem,” kostavad paberivabriku venelastest töötajad, näod koristamisest tahmased. Keegi neist pole halvimaga arvestanud ning lootust on.

Kohalikud Sirje ja Svetlana, kes Kehra linnapargis lehti riisuvad, lähevad lausa riidu, kui Ekspress neilt vabriku kohta küsib.

Sirje elukaaslane Tarmo on Horizoni leelisetsehhis töötanud üle kümne aasta. “Ta on optimistlik ja rahulik, ei pelga koristustööd. Tuleb koju ja rahustab ka mind ning kõiki teisi – midagi hullu pole, homme jälle tööle ja eks siis näeb,” räägib Sirje, kes ise ei tööta ning sõltub seega elukaaslase sissetulekust.

Seepeale nõuab Svetlana, et tema sõbranna kahe jalaga maa peale tuleks. “Tehasega on kööga! Null! Seisak  kestab kindlasti kauem ja mul on kahju töötajatest, kellel on võlad ja liisingud kaelas!”

Svetlana jätkab tehase eluolu kirjeldamist: “Gaasi pole, vett pole, seda-toda pole, kõik seadmed on väga vanad. Trööstitu! Kui pannakse kinni, oleks see katastroof! Aga mul on savi muidugi! Ongi parem, haisu vähem!”
Sonny Aswani ärid Eestis ja mujal

Baltex 2000 - Endine tekstiilitööstus Balti Manufaktuur, mille Tolaram 1995. aastal erastas, kuid mis 2005. aastal pärast pikemat vindumist kinni pandi. Seejärel tegi Aswani vabrikust kinnisvaraprojekti, käies välja kava püstitada Koplisse 200meetrine Baltimaade kõrgeim pilvelõhkuja.

Seoses kinnisvarakrahhiga on Aswani projekti mõneks aastaks kalevi alla pannud. Ent ta väidab, et kiiret ka pole, sest laene pole kaelas.

Qualitex - Sindis tegutsev trikotaažkanga ja õmblustoodete tootmise ettevõte, kellel Aswani kinnitusel läheb rahuldavalt. Firma viimased aastaaruanded räägivad aga süvenevast kahjumist.

Kommunaar - Endine saapavabriku hoone Tallinnas Laki tänaval teenis nn Tolarami Keskusena omanikele aastaid kena renditulu. Kuni Aswani ja Co müüs hiiglasliku ärihoone 2007. aastal Taani varahaldusfirmale Baltic Property Trust. Tagantjärele hindab Aswani seda diili väga heaks, sest see oli sooritatud kinnisvarabuumi laineharjal.

Taste of Asia - Tolarami hägune kava tuua oma kontserni tuntud kiirtoidukaubamärk Eestisse. Idee oli rajada kusagile Ida-Virumaale või Pärnu kanti kiirnuudlivabrik, kuid plaaniks see jäigi. Aswani ütleb, et nuudlivabrik tuleb kusagile mujale, mitte Eestisse.

Tolaram Biodiesel - Meeste ilusalongi kõrval on Aswani üks uuemaid äriideid panna Sindis püsti biodiislitehas. Üldiselt märgib ärimees, et Eesti on tema jaoks siiski järjest vähem huvitav investeerimiskeskkond.

Status Club ja Rasa Trading Company  - Tolarami “elustiiliettevõtted” – üks spordiklubi, teine sigarimüüja.

Tolaram Group - Indoneesiast alguse saanud mitmele perekonnale kuuluv rahvusvaheline investeerimisfirma, mis tegutseb nii Aasias, Euroopas kui ka Aafrikas. Kontserni kuulub hulganisti toiduaine-, paberi- ja tekstiilitööstusettevõtteid, samuti energia, logistika, panganduse ja kinnisvara vallas tegutsevaid firmasid kokku 12 riigis – lisaks Eestile veel Singapuris, Indoneesias, Araabia Ühendemiraatides, Lõuna-Aafrikas, Mosambiigis, Nigeerias, Malawis, Kongos, Ghanas, Ugandas ja Zimbabwes.

Sonny Aswani sõnul keskendutakse edaspidi Aafrika ja ­Aasia turgudele, mida üleilmne finantskriis pole nii palju räsinud. Nigeeriasse kavandab Tolaram näiteks keemiatööstust, samuti kavandatakse Aafrikasse sojatoodete tehaseid.

31 queries. 0.3340 seconds.