Keskmine Eesti kaupmees on ostjate nappusele vaatamata ahne ja paindumatu. Seetõttu on poes tingida kohutavalt raske.
Väide võib esmapilgul imelik tunduda, sest kõikjal ilutsevad reklaamid kuni 70protsendilistest allahindlustest. Paraku eksivad need, kes arvavad, et kui kaup on 70 protsenti alla hinnatud, teeb kaupmees endale kohutava tünga. Juurdehindlused küündivad kosmosesse!
See selgus juba esimeses Ülemiste keskuse butiigis, kuhu hinnajaht mind viis.
Pierre Cardini poes jäi silma mantel. Omal ajal pandi see poes müüki hinnaga 4095 krooni. Hiljem hinnati 3275 krooni peale ja nüüd maksab ta 2050 krooni.
“Juurdehindlus 100 protsenti on isegi vähe!”
Teen ettepaneku osta kaup ära 1500 krooniga. Müüja mõtleb, uurib kassaarvutit ja ütleb ei. „See läheks juba alla omahinna. 2050 on viimane piir!”
„Kas teil on sajaprotsendilised juurdehindlused tavapärased?”
Müüja: „Oh, see on isegi vähe veel. Kui te vaid teaksite, mis tegelikult hindadele otsa pannakse!” Tema tahtvat palka saada, keskus üüri jne.
Järgmisena proovin pehmeks rääkida Montoni müüjaid. Värske kollektsiooni ülikond maksab 2700 krooni, kuid ma rihin 10protsendilist soodustust. „Me ei saa teha. Kui oleks tootel mingi defekt, siis saaks, muidu ei saa,” ütleb müüja. Kui ma jonni ei jäta, viiakse mind vanemteenindaja juurde. Tema juhib tähelepanu kudumite kampaaniale - osta kaks (hinnad 399 ja 499 krooni), saad 699ga. „Aga meil on ka vanemaid ülikonnamudeleid,” osutab ta umbes 400kroonistele retromundritele. Tänan, ei.
Tore klient saab viis protsenti alla
Guessi butiigis saan müüjannalt pika loengu, kuidas valge käekott oleks mu abikaasale väga praktiline, sest seda võib kanda nii roosa kui ka punase kingaga. Seevastu kollane ridikül ostuks märksa pretensioonikamaks. „Eile käis ka üks meesterahvas meil, mõttes sõbrapäev. Nii et pole see Eesti mees midagi nii loru ja tuim. Ja iga naine on õnnelik, kui mees talle midagi kingib,” jutustab müüjanna. Noogutan.
Lauale jääb kunstnahast kott. Hind 2995 krooni.
„No viis protsenti saan alla teha. Ma katseajal ja suuremaid võimalusi pole,” pakub müüjanna, enne veel kui olen tingima asunud.
„Mille eest viis?”
„Niisama. Kui on tore klient. Ma ei pea andma, kui ei taha!”
Samasuguse toreda kliendi viieprotsendilise soodustuse saan Samsonite’i kohvrite ja kottide poest, kus müüjad tallavad kohvrite vastupidavust demonstreerides neil otsas.
“Ei ole võimalik. Karmid ajad”
Järgmised kaks kauplust - rõivabutiik Olsen ja lõhnapood Esthetique ei taha hindade langetamisest midagi kuulda. Olsen pakub kliendikaarti, millega saaks kaheksa protsenti hinnast alla, kuid selle saamiseks peaksin ostma 7000 krooni eest kaupa.
Esthetique’i müüja on endale kõik lõhnad pähe õppinud ja sibab erinevaid aroome soovitades riiuli juurest teise juurde. Kui küsin kolme lõhna pealt kümme protsenti alet, saadetakse mind kuu peale. „Ei ole võimalik. Karmid ajad,” ütleb müüja. Kuigi teoreetiliselt peaksid karmid ajad just hinnad alla tooma.
Samuti piisab Sergio Tacchini poes müüja arvates mulle sulejope allahindlusest 60 protsenti. Sellised rabatid olevat neil tavalised.
Sportland - sama lugu. „Ei,” ütleb vanemmüüja resoluutselt ja teeb sääred, kui olen küsinud tossude, dressi ja koti hinnast (kokku ligi 2600 krooni) kas või mõnegi protsendi alla.
Beebipoes Kaks Karu läheb tingimisralli nii kaugele, et luban kõik imikule vajalikud kaubad sealt osta. Aga nemad ei anna mulle ikka sentigi hinnast alla. Paluvad tuleval nädalal tagasi tulla - siis on kõik normaalhinnaga kaubad 15 protsenti odavamad. Aga täna ärgu ma lootku.
Tõsi, kliendikaardiga saaks hinnaalandust 10 protsenti ja kaart maksab vaid 100 krooni.
Boss vihastub, kui kaubast lahti saab
Kuldan Luxury juveelipoes ootab mind ebameeldiv üllatus. Müüja ajab ebakonkreetset juttu - ostku ma kindlalt kaup ära, alles siis räägime allahindlusest.
Briljantide ja ametüstiga kaunistatud valgest kullast sõrmus maksab 9905 krooni. Sõbrapäeva sooduskampaania raames saab selle 20 protsenti soodsamalt.
„See hind on lõplik?”
„Kui oleksite kindel ostja, helistaksin mänedžerile ja ehk saaks veel paar-kolm protsenti.”
„Mis see hind siis oleks?”
„Peaksin helistama. Aga praegu ma ei helista, sest te ei osta.”
„Mind huvitab lõplik hind”
„Ostate siis või? Praegu kohe?”
„Ei saa osta, kui hinda ei tea.”
„Ei, nii ei saa. Kui te ei osta, siis miks ma peaksin helistama?”
„Et saaksime teada hinna!”
Müüja vihastub ja toksib pisikesse arvutisse 9950-20%=7924. „Vaat selline!”
Ägestun ka mina. „Kas te teete minuga nalja või?”
„Kui teame täpselt, et ostate ja saate maksta sularahas, siis räägiksime muidugi teistmoodi. Aga kui soovite mõelda, siis ei.”
„Aga kui ma soovin osta ja siis helistate mänedžerile ja siis ma ei soovi osta?”
„Siis tülitan teda asjata ja minu jaoks on lood halvad…”
„Mänedžer ei ole huvitatud kaubast lahti saamisest?”
See küsimus jääb vastuseta ja müüja näost võib lugeda: nägemist!
Viis protsenti… ok, seitse!
Sisustuspoes Mööbel.zip pannakse mind valiku ette - kas ostan 18 782kroonise voodi ja öökappide komplekti täishinnaga (üldjuhul tarneaeg kuni kolm kuud) ja saan pehme salli kauba peale. Või ostan sama asja väikse soodustusega ja salli ei saa.
„Soodustust saame teha viis protsenti,” ütleb müüja, kes hetk varem oli kurtnud ostjate nappuse üle. Helistab siis ülemusele ja ütleb: “Hea küll, seitse protsenti!” Reeglid on reeglid, nemad seal leti taga aga kõigest müüjad - seetõttu ma salli ei saa.
Üks tuttav mees proovib Bata kingapoes jalanõusid. Catweesis Hondasid müüv Kalle Kuuspalu tahab kolm paari korraga osta, et mitte lasta jalavarjudel liialt ära kuluda. Nüüd on temagi meie eksperimendis sees.
Viis korda pinnib ta erineval moel müüjalt, kas „kaupa” saab teha. Ja viis korda saab vastuseks ei. „Ma käin vahepeal söömas ära, mõtlen natuke. Äkki te siin mõtlete ka vahepeal,” üritab ta müüjat moosida. „Sorry!” tuleb müüjalt vastuseks.
Kuuspalu lubab, et tema annaks mulle küll oma juhitavas autopoes neliveolise Honda Legendi poole milliga ära (normaalhind 769 000).
Tehnikapoes arvesta ise hinnad väiksemaks
Euronics on hea koht tingimiseks. Seal võid kallimatelt hindadelt kohe mitu tuhat krooni ise alla arvestada. Allahindlust ei saa ainult loll, kel pole taipu seda küsida.
Delli sülearvuti maksab letis 15 999 krooni. Tarvitseb müüjalt vaid küsida „õiget hinda”, käib ta kahe minutiga tagaruumis ära ja tuleb lagedale pakkumisega:
„Kui nüüd, kohe ja praegu, siis 13 999!”
„Nüüd ja kohe?”
„Jah, homme räägime teist juttu juba.”
„Ja see siis on lõplik hind?”
„No jah, mis te mõtlete, et saate kümnega kätte või?”
Kõrval asuvas Delli poes maksab sama arvuti 14 200 krooni.
Hullud päevad Armanis
Ülemistest sõidan Fordi salongi Järvel. Seal pole midagi põnevat, sest kohe uksest sisse astudes on kõik Mondeod 70 000 krooni võrra soodsamad. Käib kampaania. No hea küll, talverehvid antakse veel pealekauba ja lootust on ka müüja kulul klaasid toonitud saada.
Kui autosalongis näeb veel huvilisi, siis Emporio Armani ja Nude rõivapoodides kesklinnas pole kedagi peale igavlevate müüjate ja tühja pilguga turvamehe.
Armani 4000kroonised teksad saab praegu õite soodsalt - 2000ga! Aga need on vanad asjad. Et saada uue kauba pealt viis protsenti alla, pead tegema vähemalt 30 000kroonise arve, mis selles poes polegi teab mis kunsttükk.
“Igal pool mujal tullakse hindades vastu, aga meil on nii-öelda käed seotud,” kurdab Armani poemüüja nukker hääl.
Josing: jäikadest kaupmeestest saavad inkasso kliendid
Minu tingimiseksperiment näitas, et enamasti on poodides hinnad jäigalt paika pandud ja müüjate võimalused hinnaalandust teha piiratud. Erinevalt näiteks Araabia kultuurist, kus teisel pool letti seisab kauba omanik, kel on voli kliendile kas või kogu kaup tasuta ära kinkida, kui tal selleks soovi on.
Konjuktuuriinstituudi direktori Marje Josingu sõnul pole Eesti kaupluste hinnad tihtilugu paika pandud isegi Eestis, vaid väljaspool. Teaduri sõnul peavad kaupmehed tihedas konkurentsis müügiedu saavutamiseks hinnas paindlikud olema. Osa Eesti ettevõtjaid pole sellest aru saanud ning on oma turupositsiooni kaotanud.
„Kinnisvaramulli lõhkemisel kartis suur osa kinnisvaraärimeestest hindu langetada ja pakkusid selle asemel boonusena küll sulast, küll aiatraktorit. Need, kes õigel ajal hindu langetasid, siiski müüsid, väga jäigalt oma hindadest kinni hoidjad peavad nüüd aga inkassofirmadega asju ajama,” ütleb ta.
2009. aastal näeme Josingu hinnangul päris suurt hinnasula seoses investeeringute ja tarbimise languse, eelarvepiirangute ning kulude (energiakandjad, tööjõud) vähenemisega.
Statistikaameti andmetel aeglustus tarbijahindade aastane kasv jaanuaris 4,1 protsendini.
Tingimine kasvab üle ilma
Ajakiri The Economist teatab viitega turu-uuringufirmale America’s Research Group, et viimase nelja kuu jooksul on tinginud 72 protsenti USA tarbijatest. Aasta tagasi oli sama näitaja 56 protsenti. Tingimine käib peagu igas eluvaldkonnas, alates telefoni- ja internetiteenusest kuni ülikoolimaksete, raviarvete ja krediitkaardi intressideni.
Foto: Tiit Blaat
Skype’i asutajate investeerimisgrupp Ambient Sound Investments (ASI) rahastab Suurbritannia tarkvarafirmat Mendeley. Ettevõte arendab sotsiaalse võrgustiku põhimõttel tasuta platformi akadeemiliste teadustööde haldamiseks ja jagamiseks.
Ühendriikide ühe suurima panga 
Raha vaja prototüübi jaoks
Eelmisel nädalal avati 
Digitaliseeruv maailm karjub tehnoloogiate järele, mis aitaksid tagada digitaalsete andmete tõendatavust. Ühe lahenduse pakub ajatempli infrastruktuuri näol välja Eesti firma 
Ajatempel on kui digitaalne sõrmejälg, mille jätavad masinad, seadmed ja programmid digitaalsete andmete salvestamisel.. Seejuures pole sõrmejälg personaalne, ta ei näita kes on andmed loonud.
Guardtime partnerite nimistu võib olla väga pikk ja mitmekesine. Praegu testitakse eestlaste välja töötatud tehnoloogiat erinevates toodetes mitmel pool. Guardtime jaoks moodustavad potentsiaalse turu kõik firmad ja asutused, kes arhiveerivad ning peavad tõendama digitaalseid andmeid. Nemad integreerivad tehnoloogia oma toodetesse.
Guardtime on globaalsele turule suunatu rahvusvaheline firma. “Globaalset äri saab üles ehitada vaid suure kogemusega rahvusvahelise meeskonnaga. See oli ka üks Skype edu võti,” ütleb Einberg.
Recent Comments