Olgu sõdurid Araabia Ühendemiraatide relvajõududes või Eesti kaitseväes – mõlemad kasutavad väljaõppes Eesti tehnoloogiafirma Eli lahingusimulaatoreid. Uue väljakutsena arendab firma mehitamata luurelennukeid.

Tallinnas Pirita parkmetsade varjus vaikselt tegutsev Eli on Eesti kõrgtehnoloogilise sõjatööstuse üks lipulaev ning innovaator. Balti riikide juhtiv tegija armee simulaatorite alal toodab lisaks erinevaid raadio teel juhitavaid sihtmärgisüsteeme, tiire ja relvade tagasilööki imiteerivaid seadmeid.

Kõik olemas, sealhulgas niiöelda “omatoode”

Ettevõttel on kõik, mis rahvusvaheliseks läbilöögiks vaja – lisaks oma ainulaadsele patenteeritud lahendusele ka tugev partnerite võrk ning entusiasm. Seetõttu leiab Eli tooteid lisaks Euroopa riikidele – Eesti, Läti, Soome, Inglismaa, Prantsusmaa jt – ka eksootilisematelt turgudelt nagu Araabia Ühendemiraadid, Kolumbia, Bangladesh, Malaisia ja USA.

“Kümme aastat tagasi mõtlesime, et oleksime väga õnnelikud, kui saaksime kõik Eesti kaitseväe tellimused. Kuid Eesti turg on ju nii väike!” leiavad Eli tegevdirektor Tõnu Vaher ning müügidirektor Gerry Saarep.

Simulaator nagu päris relv

Simulaator on sõjalist arvutimängu meenutav toode, mille arendamisel põimuvad mehaanika, elektroonika ja tarkvaraarendus. See võimaldab sõdurile rahulikult ja tubastes tingimustes selgitada laskmise algtõdesid. Erinevalt arvutimängust ei kasutata aga laskmiseks mitte hiirt, vaid päris ehtsat tulirelva. Tõsi küll, mitte päris laskemoona.

Videoprojektori abil kuvatakse seinale maastik, kus vastavalt eelsisestatud legendile hakkavad liikuma tankid või muud sõjamasinad. Neid sihitakse küll tavalise tankitõrjerelvaga, kuid mürsu asemel on see varustatud laserkiire sensoriga. Kui toimub lask, arvutab arvuti tuule suuna, relva ballistika, tanki liikumiskiiruse ja relvatoru asendi järgi täpselt välja, kas sihtmärk sai tabamuse. Kui sai, toimub virtuaalne plahvatus.

Simulaatori mõte on hoida kokku kalli laskemoona pealt, sest kuivõrd lihtne “raketipauk” maksab kümneid tuhandeid kroone, on laserkiir palju odavam. Samuti saavad sõdurid ja politseinikud simulaatoris ettevalmistuse reaalses konfliktiolukorras sihtmärgi tabamiseks. Lisaks simulaatoritele, kus kasutatakse tulirelvi, võib põhimõtteliselt luua ka vibulaskmise või koguni golfi simulaatori. Ent Eli keskendub sõjatehnikale.

Gruusia valmistub sõjaks Eesti simulaatorite abil

Esimene kodumaine simulaator valmis Elis juba 1995. aastal, kui ettevõte tegevust alustas. Praegu on erinevaid simulaatoreid Eestis üleval kümneid. Neist suurim – 12 meetrit lai virtuaalne sõjatanner Alfons on Tartus, Kaitseväe Ühendatud Õppekeskuses. Eakas virtuaallahinguväli Alfons valmis kümmekond aastat tagasi ja toona oli ta Eesti kaitseväe jaoks üle mõistuse innovaatiline lahendus. Sellest sai alguse Eli vilgas arendustöö ning praeguseks on mitmed “simud” läinud ka ekspordiks – Araabia Ühendemiraatidesse, Lätti ja Gruusiasse. Enne 2008. aasta augustis puhkenud Venemaa-Gruusia konflikti teatasid Eli grusiinidest partnerid, et nemad võtavad eestlaste saadetud käsitulirelvade ja tankitõrje simulaatoreid väga tõsiselt, sest “nad valmistuvad sõjaks”.

Unikaalne patenteeritud tagasilöögi süsteem

Simulaatori puhul on veel üks väga tähtis asi. Kuna reaalsetest relvadest lastakse nii-öelda virtuaalset laskemoona ehk laserkiiri, tuleb kuidagi tekitada tagasilöök ja müra, et asi kujuneks võimalikult ehtsaks. Selleks on Eli mehed leiutanud ja patenteerinud maailmas üsna unikaalse toote – käsirelvadele mõeldud tagasilöögi- ning laadimismehhanismi –, mis annab laskmisel tugeva tagasilöögi, kasutades selleks süsihappegaasi.

Vaata ka ka allpool olevat demovideot!

Pealtnäha on tegu paarikümnesentimeetrise õõnsa raudtoruga, mis käib relva sisse, asendades kelgu ja luku. Kui veel salve panna padrunite asemel väike korduvtäidetav CO2-balloon, siis hüppab relv tagasi ja paugub nagu tegelikul tulistamisel. “Omal ajal mõtlesime välja, et tagasilöögi saaks teha CO2ga. Üllatuslikult tuli välja, et sellist lahendust maailmas polegi. Nüüd ostavad mõned simulaatorite tootjad tagasilöögimehhanismid meie käest,” ütleb Vaher. Neid Eli unikaalseid “raudtorusid”, mis maksavad pea samapalju kui relv ise, nimetab Vaher Eli põhitooteks ja neid müüvad eestlased igal aastal sadu üle maailma. Turg kasvab iga aastaga.

Eli tellib “raudtorud” allhankena Soomest. “Seal on paremad ja kallimad tööpingid, suurema automatiseerituse astmega, mis võimaldab teha suuremaid partiisid kiiremini ja odavamalt,” ütleb Saarep.

Äri peene kontrolli all 

Saarepi sõnul napib Elil oma toodete osas globaalset müügivõimekust. Lihtsam on müüa tagasilöögimehhanisme suurtele simulaatorite tootjatele kui minna oma simulaatoritega nii-öelda võtmed kätte põhimõttel maailmaturule. Isegi kui Eesti simulaatorid on väga head, maailma parimad, maksavad selles äris referentsid.

“Tore oleks ju otse välisriikide sõjajõudude logistikaosakonnaga kaupa teha, kuid meil pole veel õnnestunud sinna läbi murda. Igal pool eelistatakse ikka kodumaiseid tootjaid,” ütleb Saarep.

Lisaks “sõjaväepoliitikale” tuleb Eli meestel arvestada ka väga peene kontrolliga nende äri üle. Iga müügitehing peab saama riikliku strateegilise kauba komisjoni heakskiidu. “Kui meile helistab keegi kusagilt suvalisest maailmanurgast ja soovib meie toodangut, siis suhtluse alustamisega pole probleeme. Kuid me peame küsima, keda ta esindab, ta peab saatma meile lõpptarbija kinnituse. Siis läheb taotlus koos kaaskirjadega komisjoni, kust tuleb vastus müüa või mitte,” kirjeldab Vaher bürokraatiat.

Mehitamata lennukid “Made in Estonia“

Eli meeste uus väljakutse on mehitamata lennukid. Kaitseministeeriumi tellimusel, kellega firmal on head suhted, algas lennumasinate arendus juba viis aastat tagasi. Tänaseks on kokku pandud mitu tiivulist tehnikaimet. Väga jutukad Elis lennukite osas ei olda, sest konkurentidele ei taheta anda liiga palju vihjeid. Samuti on tegu masinatega, mida hakkavad tõenäoliselt kasutama nii Eesti kaitsevägi kui ka muud teenistused.

Ühel Eli lennukil on kolmemeetrised tiivad ning ta kaalub 12 kilogrammi. Kaameraga varustatuna lendab ta mõnesaja kilomeetri kaugusele ning pildistab ja filmib objekte vastavalt arvutisse sisestatud korraldustele.

Teine ja ühtlasi uus mudel, sedapuhku nelja mootoriga helikopterit meenutav tehnikaime, on nii kompaktne, et selle võib panna seljakotti või isegi põue. Ning erinevalt lennukist on ta võimeline õhus kohapeal rippuma ja filmima. Võtad kotist välja, programmeerid talle tegevuse ja viskad õhku – varsti tuleb ta andmetega tagasi. “Näiteks “ütlen” talle, et lähed siit kilomeetri kaugusele, 300 meetri kõrgusele ja oled seal pool tundi. Ning tema käib ära,” illustreerib Vaher. Seda võivad tulevikus kasutada ka päästeamet või politsei.

Tegemist on mudeliga, mille taga pole kaitseministeeriumi tellimus, vaid Eli meeste entusiasm. Nad on veendunud, et kui lennuk hästi välja kukub, küll siis mundrikandjad selle omaks võtavad.

Kaitseväe tiivulised

Saarepi sõnul on mehitamata lennumasinate arenduses põhimure hea tasakaalu leidmine lennuki kaalu ja külge pandava tehnika vahel. “Kui tehnikat on liiga palju, siis lennuk ei lenda. Kui aga liiga vähe, siis pole temast kasu,” ütleb ta.

Mehitamata luurelennukeid saaks kaitsevägi Saarepi hinnangul kasutada nii pataljoni kui ka rühma tarvis. Esimesel juhul saadetaks lennuk luurele mõnesaja kilomeetri kaugusele, teisel juhul tehtaks lähivaatlust mõne kilomeetri raadiuses.

2008. aasta detsembris sai Eesti kaitseväe Tapa väljaõppekeskus Elilt õhutõrje tarvis esimesed luurelennukid koos kontrollkeskusega. Esmane ülesanne neile võiks olla õppuste vaatlemine. Eli mehed on veendunud, et peagi on nad valmis täitma ka välistellimusi. Eli on nende Eesti tehnoloogiafirmade hulgas, kes on end üles andnud Euroopa Kosmoseagentuuri potentsiaalseteks partneriteks. Saarepi sõnul on side kosmosega seni spekulatiivne. “Oleme tiivad maast lahti saanud, esimene kaks kilomeetrit on käes ja kosmoseni jääb veel kõigest paarsada,” muigab ta.

 
Estonian warfare industry innovator Eli (DEMO) from Toivo Tänavsuu on Vimeo.

Mida toodab Eli?

Lendavad sihtmärgid - Raadio teel juhitavad lennukid, mis on mõeldud laskeharjutuste läbiviimiseks nii kaitseväes kui ka tsiviilõppustel. Samuti saab neid kasutada vaatlusteks piirkonnas, kuhu on raske ligi pääseda.

Laskesimulaator Koolitiir - Laskesimulaator, mis koosneb mulaažrelvast M16, kaameramoodulist, märklehest või märklehemoodulist ning arvutisse installeeritavast tarkvarast. Võimaldab seitsme meetri kauguselt laskeharjutusi igas vanuses inimestele.

9-positsiooniline kaameratiir - Simulaator, mille peal on võimalik kasu­­tada erinevaid käsitulirelvi ning millega on võimalik laskeväljaõpe siseruumis kuni üheksalt laskepositsioonilt. Kasutab CO2-põhist tagasilöögimehhanismi.

Liikuv laskemärk Hardy-M - Laskeväljale paigutatud liikuvate sihtmärkide süsteem. Sihtmärke juhitakse puldist.

Miinipilduja simulaator M-GOLF - Väga hea täpsusega 81mm ja 120mm miinipilduja laskesimulaator, mis on ette nähtud miinipildurite ja tulejuhtide laskeharjutusteks ning väljaõppeks välitingimustes.

Tulejuhi ja lahingusimulaator Alfons2M - Samanimelise simulaatorite põlvkonna (uusima tarkvaralahendusega) lahingutegevuse, miinipilduja ja tulejuhi simulaator. Selle keskmeks on virtuaalne keskkond maastiku, teede, ristmike, metsatukkade ja lagendikega. Simulaatoril on võimalik kasutada nii käsirelvi, automaate, kuulipildujaid kui ka tankitõrjerelvastust.

Relvade tagasilööki imiteerivad seadmed - Eli poolt välja töötatud ja patenteeritud süsihappegaasiga töötav tagasilöögimehhanism käsitulirelvadele, mis võimaldab automaat- ja poolautomaatrelvade laadimise matkimist ja annab kasutajale reaalse tagasilöögiga üsna lähedase tunde. On lisaks Eestile kasutusel Lätis, Tšehhis, USAs, Araabia Ühendemiraatides, Soomes, Prantsusmaal jm.

Tankitõrjerelvade simulaator ANTITANK3 - Simulaator, mis on mõeldud erinevate tanktõrjerelvade laskeharjutusteks avamaastikul.

Laskemärkide komplekt Hardy - Tõusvate laskemärkide komplekt, mis on ette nähtud laskeharjutuste sooritamiseks laskeväljal.

Artikkel ilmus märtsikuu Inseneerias.