Madis Tänavsuu (pildil) võinuks saada miljonäriks. Ent ta oli liialt sinisilmne, langetas mitu rumalat otsust ning tõmbas sellega bandiite ligi.

Olin umbes kaheksa-aastane, kui isa suure innuga oma krundile Kiisal Kasemetsa külas müügikioski püsti pani. Kuuldused sellest paarikümneruudusest putkast, kust sai defitsiidi-ajal viinereid, suhkrut ning parimat Armeenia konjakit, levisid kiiresti üle terve Eesti. Legendaarne Kasemetsa-Madis pakub Saku vallas veel tänagi äratundmisrõõmu.

1990. aasta augustis kirjutas Äripäev artikli pealkirjaga “Võimalusi on. Peab ainult ise mees olema ja tegutsema”. Jutt käis minu isast!

Hullumeelne idee

Ta pidas juba mitmendat suve kaupmeheametit, püüdis ETKVLi kooperatiivist eralduda ja ise otsustada. Kust tal see hullumeelne eraettevõtja idee tuli, ei tea ta nüüd ise ka.

Edgar Savisaare valitsuse kaubandusminister Ants Laos kutsus isa tihti ministeeriumisse kohvile ja vedas teda üle Eesti, et näidata teistelegi erakaupmehe “elavat eksponaati”.

Minister eraldas isale isegi külmkapi, mis oli toona suur väärtus. 

Isa kurtis Äripäevale algaja kaupmehe  – endise meremehe muresid: auto mootor loobus tuksumast ja uut pole kusagilt võtta. Kui leiakski küla pealt autoomanikke, kes abistaksid hädapäraste sõitudega, siis bensiini ikkagi pole.
 
Kaheksakümnendate lõpus polnud poodides “mitte sittagi”, nagu isa väljendub. Aga Luha-Madise Äri õitses, sest siit sai nii mõndagi, järjekord oli kogu aeg putka ees. Eraäri registreerimispaber näpus ja kilekottidega rublasid kaasas, sõitis isa ühest tehasest teise ja ajas kaupa välja.

Mis asi see eraettevõtja on?

“Keegi ei mõistnud, mis asi see eraettevõtja on. Olin nagu mingisugune erandkuju, kellega ei osatud midagi peale hakata,” räägib isa.

“Kord kauplesin välja Gaz 53 ja sõitsime Valga lihakombinaati. Teadsin, et konserve pole, vorsti pole, sittagi pole – aga järjekord oli kodus ukse taga. Näitasin eraettevõtja paberit ja raha, et ei toimu mingit pettust. Ja meile anti kaupa! Ladusime auto ­lihakraami täis ning müüsin kodus ühe õhtuga 600 kg viinereid. Konserve haarati kastide viisi!”
 
Erisuhted lõi paps armeenlaste, moldaavlaste ja ukrainlastega. Eestis polnud müügil suhkrut.

Kuid papsile toodi Ukrainast seda terve rekkatäis – 10 tonni. Putka ümbrus läks kihama kui sipelgapesa, tänav ummistus autodest. Suhkru-kõlakas oli nii vägev, et terve last läks kaubaks ühe päevaga! Ja isa tellis kaupa juurde. 

Kogu kraam õuele

Samamoodi voorisid Kiisale defitsiidi ajal viina, šampuse, konjaki, sibula, aprikooside, mandariinide, kreeka pähklite ja muu importkauba koormad. Osalesin ka ise teinekord hilistel õhtutundidel selle kraami mahalaadimisel. Putka jäi kiiresti väikeseks, ent mingit ladu isal polnud, aiast rääkimata. Kaup pandi õuele presendi alla, osa kraami ladustati naabrite-tuttavate keldritesse ja garaažidesse. 

Isa räägib, et kord saabus Venemaalt koormatäis viina. “Mul polnud seda kusagile panna.

Panin õuele ja ladusin tühjad õllekastid ümber, et poleks näha. Ei mäleta, et keegi oleks vargil käinud.”

Kui isa kord sularahakohvriga Armeeniasse konjakilastile järele sõitis, võeti teda seal vastu nagu parunit. Kohalikud pakkusid papsile müügiks miljonilist briljanti ja avaldasid kahetsust, et tal seekord nii palju raha kaasas pole. 

Rahahunnik keset tuba
 
Jah, isa oli tehtud mees. Vabariigi taasloomise järel ta lausa suples rahas ja kuulsuses.

Ent ta tegi ka ränka tööd. Luha-Madise Äri laienes Kohilasse ja Männikule. Keset suvilarajooni käivitas ta oma häärberi ehituse, kuhu pidi lisaks eluruumidele tulema kauplus, pagaritsehh ja lihatööstus. Majja pidi tulema isegi lift ja muidugi ka bassein. Isal olid suured plaanid.

Rahareformi järel tekkis tal riuklik plaan – kui ametlikult sai igaüks vahetada endale rublade vastu vaid 150 krooni, siis isa võttis vastu ja vahetas ümber ka kõik ülejäänud rublad. Nende eest ostis ta ida poolt kaupa.

Vene raha toodi isale nii palju, et kord valas ta keset elutuba suure rubladekuhja ja istus ise koos elukaaslase ning naabrinaisega selle otsas.

Ilmselt isa raha lugemisest – saja kaupa pakki, kumm ümber, kilekotti – sain ka mina arvutamise niivõrd käppa, et sellega mul hiljem erilisi probleeme ei tekkinud.

10 aastat samade pükstega

Isal läks kogu aur ärisse ja isiklik elu jäi tagaplaanile. Ta ei küsinud näiteks kordagi, kuidas mul koolis läheb. Tal polnud isegi aega endale uusi pükse hankida, vaid käis kümme aastat ühtedega.

Tallinnfilm tegi oma ringvaates isa imelisest karjäärist loo. Kuuldused kaupmees ­Madisest levisid üle maa. Isa arvab, et ta sai liiga kuulsaks. 

Just oli kiosk saanud uhiuue plekk-katuse, kui aknale ilmus üks paks vene mees ja küsis: “A vam krõšu nado?” Isa elukaaslane Tiia vastas “Net, ne nado” ja mees sõitis žiguliga ära.

“Ju siis vaatas, et müüja nii kuradi loll, ja lõi käega,” muigab isa. Esialgu läksid mafiosnikud isast imekombel mööda.  

Sellele vaatamata hakkasid umbes 1993. aastast asjad viltu kiskuma. Ühel hetkel kaotas ta igasuguse reaalsustaju. Mis papsil küll mõttes oli?

Ta ise väidab, et tema hädades on süüdi sinisilmsus, liigne usaldus pankurite vastu ja usk õigusriiki (mida 1990ndatel ju polnud).

Kaks ”SMS-laenu”
 
Isa võttis kaks hirmsat laenu. Innovatsioonipangast laenas ta 50 000 krooni üheks aastaks, intressiga 60 protsenti(!), et kiirendada majaehitust. Ning hiljem Keila Pangast kaheks kuuks 100 000 krooni, intressiga 72 protsenti(!!), et osta moldaavlastelt kolossaalne kogus veini. Isa pooleliolev maja, mille väärtus oli toona üle miljoni krooni, läks veinilaenu tagatiseks.

Ühel hetkel pandi Eesti idapiir kinni. Ja isa varustanud moldaavlased jäid umbes 2000 kasti odava kuiva veiniga piirile toppama. Ehkki sellist kogust polnud neilt tellitud, väitsid kavalpead piiril, et toovad laadungi just nimelt Kiisale isale. Mingeid hulgiladusid tollal veel polnud.

Koorem jõudiski isa juurde ja kõik kohad said aastateks veini täis. 

“Sain veini väga odavalt kätte, palju odavamalt, kui seda müüdi poes. Ent ma ei arvestanud asjaoluga, et tol ajal lubati importida läänest igasugust paska ja kõik tahtsid lääne veine proovida, olgugi et need olid palju kallimad,” ütleb ta.

Ehkki isa ja ta elukaaslane kärutasid UAZiga Eestis ringi ja üritasid kas või kast haaval veinidest lahti saada, oli niivõrd suure koguse müük paari kuuga nurjumisele määratud. Ning ühel heal päeval seisis õuel pankur Keila Pangast, valges kitlis ja revolver käes(!): maksku laen heaga tagasi!

“Ma varem kaldusin arvama, et pankur on ettevõtja sõber. Ent pidin pettuma, pankur on boss ja teised tema etturid!” ütleb isa.

Maja 1 krooniga müüki!

1990ndate keskpaiga segastel aegadel mängiti isa vara (ja närvidega) suurejoonelisi juriidilisi mänge.

Esmalt müüs Innovatsioonipank isa maja 1 krooniga(!) oma nupumehest juristile Rein Küttimile. Tõsi, see kurioosne tehing, millest Ekspress 1994. aastal kirjutas, hiljem tühistati.

Seejärel rändas maja riiulifirma kaudu venelaste kätte, keda isa tituleerib “bandiitideks”. Nad kihutasid papsi majast välja, lagastasid ja laamendasid ning tassisid vara laiali. “Meid majja ei lastud, sisuliselt sülitati ametnikele näkku, lasti gaasi, tulistati meie koera, loobiti me asju aknast välja,” kirjeldab isa, kes toona elas üle tee rendimajas.

Hädas ja meeleheites saabus lootusekiir, kui tema teed ristusid kurikuulsate jäägritega ning nende õigusnõuniku, kunagise ERSP asutajaliikme ja praegu teadmata kadunud (isa: ilmselt maha löödud) Hillar Mardoga.

Automaatidega relvastatud jäägripoisid kihutasid bandiidid majast välja ja see konflikt läks nii suure kella külge, et oli isegi arutlusel Andres Tarandi valitsuse kabinetinõupidamisel.  

Jäägri näost paistis kindlameelsus

Ekspress kirjutas 1995. aasta veebruaris, et pankrotistunud ärimees (minu isa) palkas seitse relvastatud jäägrit valvama oma maja, mis oli võlgade katteks müüdud. Kui Ekspressi ajakirjanik Allan Teras ning fotograaf Tiit Blaat soovisid majja siseneda, tõmbas poisi­ohtu jääger kuuli rauda ning “tema näost paistis kindlameelsus”. Kui Ekspress soovis tutvuda õue ladustatud veini- ja viinakastidega, tegi sama teine laiguline.

Kaitseliidu ülem Johannes Kert nimetas jäägrikompaniid relvastatud bandeks, kes ei allu kellelegi. Politseiameti peadirektor ­Herman Simm kutsus isa abilisi “idiootideks”, ent ei söandanud konflikti politseid segada. 

Isa jamad aga jätkusid. Täiturid arestisid korduvalt tema vara. Igasugused sulid tiirlesid tema ümber nagu herilased ümber moosipurgi.

Kord ütles paps mulle möödaminnes, et hoidku ma kooliteel igaks juhuks silmad lahti, kui mõni kahtlane tegelane püüab mulle läheneda. Minu pantvangi võtmine isa “töötlemiseks” oli täiesti reaalne!

Üks mees on siiani raha järel

Isa oli ostnud 100 000 krooni eest hiiglasliku suitsuahju oma lihatööstuse tarvis. Siis sadasid külla mingid venelased ja soovisid ahju ära osta. Laadisid selle oma auto peale ja sõitsid minema. Üks mees läks raha ­järele. Ta on siiani “raha järel”.

Isa palus abi igalt poolt. Õhus oli variant, et praeguse BIG Panga, toonase Liivimaa Lombardi omanik Vahur Voll aitab, ent mees hüppas alt.

Isamaaliidu boss Mart Laar kutsus papsi riigikokku ja lubas toetust. Aastaid varem, kui Laar pidas muinsuskaitse loenguid, oli isa teda korduvalt Kohilast autoga linna koju viinud. Laar osutus siiski kõigest jutumeheks. Ja hiljuti, kui nad isaga Saaremaa praamil trehvasid, tõstis poliitik ajalehe silme ette, teeseldes, et ei näe isa. “Ilmselt mõistis ta toona, et siit talle raha ei kuku. Selliseid jutumehi olen oi kui palju näinud!” ütleb isa.

Kolm aastat sõitu ilma lubadeta

Isa räägib, et “bandiidid” varastasid temalt ära kõik dokumendid. Ja nii sõitis ta kolm aastat iga päev ringi ilma lubadeta, kordagi vahele jäämata. Napsimees pole paps kunagi olnud – jumal tänatud selle eest. Äri algusaegadel, kui seltskonnas mõne pitsi siiski võttis ja politseile aurudega vahele jäi, andis mundrimehele kasti õlut ja asi korras. 

Ka keerulistel aegadel jätkas isa kaubandusega. Mitu aastat kärutas ta järjekindlalt iga päev oma Moskvit& scar on;iga linna kauba järele, et see siis Kiisa suvitajatele “koju kätte tuua”. “Madis, a moroženoje jest? A pivo jest? a vodki jest?” küsisid kohalikud alatasa.

Mul polnud mingit vajadust otsida endale suveks tööd, sest olin mitu suve isa poes müüja – 10 krooni tund. Ja kui ta paariks päevaks näiteks Saaremaale puhkama sõitis, jäi kogu majapidamine ja pood minu – poisikese hooleks.

Niigi võlavangis olles laenas isa aastaid suvalistelt tegelastelt tuhandete kroonide kaupa raha kokku, lootes mingile imele. Jäi mulje, et ta võlgnes kõigile midagi. Palju raha mattis kaupmees ka “pärgade alla”, sest oli andnud kümnete tuhandete kroonide eest kaupa võlgu inimestele, kes surid ära.

Kaotas sõbrad

Paps kaotas paljud sõbrad, kellelt laenu võttis. Mitmed võlausaldajad käivad teda siiani “pigistamas”. Et isa jättis tagasimaksed dokumenteerimata, oli tema sinisilmsust kerge ära kasutada. Ja kasutatigi.

Mina suutsin isale raha laenamist üldiselt vältida. Kord jõudsin äratundmisele, et olen saanud korraliku õppetunni: nii, nagu isa võlgu olemisse ja rahasse üldse suhtub, ei taha mina oma elus mingil juhul suhtuda. 

Ükskord, tõsi, oli õhus variant, et vabastan isa vaevast ning võtan tema maja tagasi­ostuks enda kaela suure pangalaenu. Ent loobusin. Ja isa on tänaseks maja suure vaevaga sisuliselt ka tagasi saanud, sest “vasjade” jaoks muutus häärberi pidamine ja pidev protsessimine liiga kulukaks ja tülikaks.
 
Endisest hiilgusest pole isal aga midagi järel peale mälestuste ja värvikate lugude.  Nüüd on ta pensionär ja teeb puidutööd. Tema juuksed on hallid ja silmaalused lillad. “Mootor” töötab põues aga endiselt kui õlitatult. 

Oleks ma raha dollaritesse pannud…

“Raha on ropult tuulde loobitud ja väga palju olen ma “peksa” saanud. Kui oleksin õigel ajal raha dollaritesse pannud, elaksin praegu kenasti. Nüüd pean elama 95aastaseks, et natukenegi sellest kõigest tagasi teenida,” jätkub tal optimismi. 68aastasena üritab ta käivitada majutusäri.

Isas on kahtlemata ka helgem pool. Paljud said tänu temale või tema kulul jalad alla, aga pole selle eest isegi aitäh öelnud.

Aastakümneid oli isa hobi korras jõuluvana. Ümbruskonnas on isa kui A ja O: keegi sureb, Madis peab tassima; keegi on haige – Madis peab vaatama minema; kellelgi vaja küüti linna – Madis sõidutab jne. Ta lihtsalt ei oska “ei” öelda.
 
PS Isa, üht tahtsin sulle veel öelda: olgugi et sa ajad mind vennaga vahel sassi, mu laste nimesid ei tea ja pole selgitanud, miks meie juurest ära kolisid, ma ometigi armastan sind. Sest oled andnud endast parima.

Foto: Vallo Kruuser.