'Majandus' arhiiv

Börsiguru Seppo Saario: Peaksin ehk Baltikumi naasma

Autor
Toivo
| October 20, 2009
Teema Arvamus, Inimene, Majandus and Äri
. 0 kommentaari

seppo_saario1Soome ”Warren Buffetiks” tituleeritud 70aastane börsiguru Seppo Saario (pildil) ütleb, et hoiab börsidest veel mõnda aega eemale, sest pelgab finantsšokke. Samas on Eesti börsifirmade aktsiatel tema arvates juba atraktiivsed hinnad.

Kui palju olete Eestisse investeerinud?

Praegu mul Eestis investeeringuid pole, kuid varasemalt olen päris palju Eestisse raha paigutanud. 1990ndatel olin üks esimesi välisinvestoreid Eestis. Mul oli raha Hansapanga, Saku õlletehase, Tallinna Farmaatsiatehase, Merko, Harju Elektri ja teiste firmade aktsiates.

Kaks aastat tagasi tegin Tallinna börsiga lõpparve, sest aktsiad olid läinud liiga kalliks. Siis tõmbasin oma raha välja ka Lätist ja Leedust. Aga praegu vaatan, et võibolla oleks aeg Baltikumi naasta, sest hinnad on läinud heaks.

Tallinna Börs on vaikne, kuid Soome väärtpaberiturg on kriisist hoolimata võrdlemisi aktiivne. Mis on selle põhjus?

Madalad intressimäärad ja finantsturgude järsk kukkumine on investeerimise paljude jaoks taas huvitavaks teinud. Investorid tunnetavad, et noteeritud ettevõtted muutuvad kord taas kasumlikeks. Ning panga deposiidid ei paku huvi oma madala intressi tõttu.

Lisaks voolab välisraha taas Soome avalikesse ettevõtetesse. Ligi 30 Helsingi börsil noteeritud ettevõtet on müünud uusi aktsiaid või muid finantsinstrumente, et oma kahjusid katta.

Miks soovivad Soome firmad börsile minna?

Põhjused on klassikalised: et saada aktsiale hind ja likviidsus, et leida uusi investoreid, katta kapitalivajadused, samuti tõsta ettevõtte usaldusväärsust.

Millist rolli mängib Soomes börs?

Helsingi börsi tähtsus on kasvanud, sest kasvanud on ka börsifirmade roll Soome majanduses. Soome börsifirmade koguväärtus on umbes sama suur kui riigi sisemajanduse kogutoodang. Aga ei saa unustada, et suuremalt jaolt tegutsevad need firmad välisturgudel ja teenivad mujal ka lõviosa müügitulust. Śamuti domineerivad Soome börsifirmade aktsionäride ringis välisinvestorid.

Milline võiks teie arvates olla ideaalse investorsuhtega ettevõte?

Investorsuhted sujuvad lihtsalt kui ettevõte areneb ja kasvatab oma kasumit ning dividende. Kõige olulisem on ausalt ja kiiresti olulise info edastamine halbadel aegadel. Finantsringkondades kulub usalduse saavutamiseks aastaid. Kuid selle kaotamine on minutite küsimus.

Soome on pidanud viimase paarikümne aastaga oluliselt täiustama finantsturvalisuse reeglid. Investorsuhted on muutunud olulsiemaks kuna suured välisinvestorid on võtnud Soome firmad luubi alla.

Kuidas on Nasdaqi tulek Skandinaaviasse mõjutanud põhjala börse?

Aastad on näidanud, et Nasdaqi börsid on pälvinud rohkem uute välisinvestorite tähelepanu ja see on turu likviidsuse seisukohast väga hea. Välisinvestorid tulevad suure rahaga helsingi börsile ja firmade aktsiate hinnad kerkivad tublisti. Kuid kui see investor otsustab kord börsilt lahkuda ja oma aktsiad müüa, toimub hindade sügav kukkumine.

Kodumaiste investorite hulk ja võimalused on suhteliselt väikesed võrreldes välisinvestorutega.

Nüüd on näha, et Nasdaqil võib Põhja-Euroopas tekkida ka tugevaid konkurente, näiteks Burgundy ja Turquoise.

Kuidas hindad Tallinna börsi väljavaateid ning ühendatud Balti börsi loomise ideed?

Need sõltuvad päris paljud Eesti majanduse käekäigust. Ja sellest, kuidas Eesti firmadel läheb. Kui on olemas tugevate toodete või teenustega ettevõtted, kellel on hea kasvupotentsiaal, leiavad investorid need üles.

Investorite jaoks pole suurt vahet, kas Baltikumis on üks või kolm börsikeskkonda. Ma ei usu, et Balti börside liitmise plaan võiks lähiajal realiseeruda. Sest paljud noteeritud ettevõtted paeluvad vaid kohalikke investoreid. Ja kui mõelda, et Eestis, Lätis ja Leedus räägitakse erinevaid keeli, poleks börside liitimise mõttel erilist jumet.

Mida peaks tegema, et Soome investorid hakkaksid rohkem Tallinna Börsile raha paigutama?

Eesti firmade jaoks on päris keeruline suuri Soome otseinvetseeringuid saada. Hansapank paelus paljusid soomlasi 1996-1999 aastani. See oli midagi uut ja ühtlasi ka noteeritud Helsingis.

Äsja lugesin ühest artiklist, et Soome investorid on raha paigutanud küll Stockholmi, kuid mitte eriti palju Oslosse või Kopenhaagenisse. Norralased seevastu on investeerinud Rootsi, aga mitte eriti Helsingisse ega Kopenhaagenisse. Taani investorid aga vaatavad Norra ja Rootsi, aga mitte Soome suunas. Seega võib öelda, et otseinvesteeringud liiguvad pigem kodumaiselt või äärmisel juhul naaberriiki, kui seal on mõni huvitav ettevõte, mille sarnast kodubörsilt ei leia.

Need eraisikud ja äriühingud, kes kaugemalt välismaale investeerivad, kasutavad selleks turul kaubeldavaid fonde (ETF - exchange traded funds).

Kas midagi saaks ka valitsus teha, et Tallinna börsi välisinvestorite silmis atraktiivsemaks muuta?

Peamine on saada majandusele uus hoog sisse. Kui majandus hakkab kasvama ja valitsus hoiab eelarve tasakaalus, paraneb olukord ka börsil. Praegu on selle ootuses nii Soome, Rootsi, Saksamaa kui ka paljud teised riigid.

Aga kuidas on lood tulude maksustamisega?

Soomes on maksud ühed kõrgemad. Vaid Rootsis ja Norras on kõrgemad. Ses osas on Eestis kõik juba palju valutum.

Kuidas suhtud alternatiivturgudesse nagu First North?

Kui majandus uuesti kasvule pöörab, näeme seal palju uusi tegijaid. Praegu elab see rohkem vaikelu. First North on parim väiksematele ettevõtetele, kes ei taha maksta hullu hinda raportite, avalike suhete ja investorsuhete eest.

Kuidas hindate Põhjala majanduskliimat – kas kriis on läbi ja edasi järgneb tõus?

Hetkeolukord on hea, kuid seda vaid tänu madalatele intressimääradele ja suurele likviidsusele. Põhjala majandused taastuvad mõnevõrra, kuid suuremat kasvu ma lähiaastatelt ei ootaks.

Globaalsed majanduselus hakkavad aina suuremat rolli mängima Hiina, India ja Venemaa. Seevastu USA majandus on ebakindel. Födreaalreserv trükib liiga suure hooga raha juurde, mis tähendab täiendava finantsšoki ohtu USA suunalt.

Milline on teie investeerimisportfell?

Seal on umbes 50 firmat. Viimasel ajal olen aktsiaturgudelt rohkem eemale hoidnud ja paigutanud raha näiteks kinnisvarasse. Sest aktsiaturgudel võib üks hoop olla veel ees – USAs nimelt trükitakse liiga palju uut raha.

Eelistan raha paigutamist turul kaubeldavatesse fondidesse. 

Milline on sinu elu parim investeering?

Ma ei ole sellise pilguga ajalugu vaadanud. Kuid head investeeringud on Soomes näiteks Nokia ja YIT. 

 

Kes on Seppo Saario?

  • Sündinud 10. mail 1938 Helsingis.
  • Tunnustatud investor, ettevõtete juht aga ka kirjanik - mitmete menukate finantsturge käsitlevate raamatute autor. Pälvinud nende kirjutistega ka Soome majandusliidu SEFE 20 000 eurose preemia.
  • Tema teosed räägivad säästmisest, aktsiatesse investeerimisest, börside pikast perspektiivist jmst.
  • Sai majandushariduse 1961. aastal Helsingi Kõrgemast Kommertskoolist ning pälvis magistrikraadi 1966. aastal USAst Columbia ülikoolist. 
  • Töötanud juhtivatel kohtadel sellistes Soome ettevõtetes nagu Huhtamäki, Kansallis-Osake-Pankki, Weilin+Göösin, Amer-yhtymä ja Kouri Capital.

Uskumatu lugu: isa töökaotus tõi perre õnne

Autor
Toivo
| July 13, 2009
Teema Inimene and Majandus
. 2 kommentaari

pere

Kogu elu karjäärile ohverdanud pereisa Karmo Kivila (pildil vasakul) räägib, kuidas ootamatu töökaotus kogu ta pereelu rööpasse ajas.

Kivilate õdusas eramus Kiisa alevis ei alga päev enam kell kuus hommikul. Pereisa auto ei käivitu enne seitset. Majast ei kostu nääklemist ja lapse nuttu ning hilistel õhtutundidel ei surise enam läpakate kõvakettad.

Seal majas elavad töötu pereisa Karmo Kivila (30) ja tema lapsepuhkusel abikaasa Kairi (35, pildil paremal), koos seitsmekuuse poja Kristofer Luka ning spanjel Lonnyga.

„Imelik asi on nendega juhtunud,” räägib naaber. „Varem olid närvilised ja stressis, nüüd rõõmsad ja avatud, käivad jalutamas, möllavad aias, sõidavad jalgratastega.”

Karjäärirobotitest on inimesed saanud. 

Prisked palgad ja majalaen

Veel aasta tagasi näis Karmole ja Kairile, et paremat elu ei saagi olla: mõlemad töötasid vastutusrikkal ametikohal ja said soliidset palka. Mees juhtis tuntud akna- ja uksetootja Tallinna esindust, naine rahvusvahelise rõivaketi Baltikumi poode. Pere ootas järelkasvu ning selleks võeti Swedbankist suur laen, et oma maja osta. Kairi vihtus viimase hetkeni tööd teha, et siis teenitult pesa punuma jääda. 

Ometi oli toona Kivilate peres kõik pea peal. Või kas see oli üldse elu?

„Mõtlesin kogu aeg, et kui täna koju jõuan, lähen jooksma või sõidan rattaga. Kuid koju jõudes oli alati sada muud muret,” räägib Karmo. „Lõpuks hakkasin täiesti ära keerama: raske oli vahet teha, mis on õige ja oluline. Nii palju asju korraga peas, iga päev uued teemad, kuhjuvad probleemid…”

Äratus kell kuus, siis tass kohvi, autole hääled sisse ning linna. Et õhtul kell 23 koju jõuda ja sülearvuti avada. Probleem oli juba ainuüksi see, et arvuti nii kaua käivitus - kiire! kiire! kiire!

Kairi: „Igal õhtul oli mõlemal arvuti lahti ja last vahetasime ühest sülest teise … täiesti haige olukord!”

Kui naine mehele midagi ütles, ei suutnud too seda kahe tunni pärast enam meenutada. Sest peas olid vaid projektid, objektid, kliendid ja muu tööga seonduv.

Laps isast: kes see onu on?

„Mu mees oli justkui kodus aga ei olnud ka. Nägin pealt, kuidas ta end tööga ära tapab! Lõuna ajal helistasin, et meelde tuletada - mine sööma. Tema vastas, et pole aega. Siis õhtul tuli koju ja laps ei saanud arugi, et kes see onu on!”

Nüüd on issi kodus, sest ta sai aprillis firmast sule sappa. 60-miljonilise käibega ettevõte läks sisuliselt hingusele. Firmaomanik, keda Karmo tahaks hingest hea sõnaga meenutada ja kes veel eelmisel aastal palus, et Karmo teise firmasse tööle ei läheks, teatas ühtäkki, et mehed, vsjoo, palka ei saa ja minge laiali. Mitu kuud pidi Karmo veel koondamisraha eest võitlema.

„Kaks ja pool aastat rügasin teiste heaks. Ja siis öeldi lihtsalt: nägemist!” paneb juhtunu Karmot nördima. Firma allakäik oli siiski ette aimatav.  “Me sisimas lootsime, et see nii hullusti ei lõpe,” lisab Kairi.

Vee peal hoiavad vanemahüvitis ja koondamisraha

Nüüd on Kivilate elu suur chill ja suvitamine. Endisi priskeid sissetulekuid katavad vanemahüvitis ning see, mis veel koondamishüvitisest alles. “Küll see laps ikka oskas õigel ajal sündida,” mõtleb Kairi.

Kivilate krunti, mis enne oli kui sigade songermaa, katab nüüd roheline muruvaip. Põõsad ja lilled - kõik hoolikalt üles vuntsitud. Peenardel kasvab salat, kurk ja maasikas. Mitte kunagi varem polnud pere istunud keset päeva terrassil ja joonud kohvi. Samuti oli varem ilmvõimatu, et kogu pere viskab keset päeva lihtsalt voodisse pikali.  Nüüd on see igapäevane tegelikkus.

Mobiiltelefonitsi Kivilaid nii lihtsalt enam kätte ei saa. Varem tirisesid need taskutes vahetpidamata, ent nüüd võivad olla välja lülitatud kasvõi terve päeva. 

“Ainuke mure, et kui kodunt ära läheme, võib G4S helistada, kui midagi majaga lahti on,” ütleb Karmo.

Kairi: „Teate, me oleme hakanud argipäeviti peale lõunat sauna tegema! Teised võivad küll mõelda, et appii, mis toimub, aga meie teeme sauna! Oleme kasvõi õhtuni saunas. Varem pidime õhtul kiiresti tunniga ära käima, sest rohkem ei viitsinud.”

Karmo: „Nüüd saab keset päeva ka poes käia. Ei pea õhtuti koos tööinimestega järjekorras tunglema.”

Hirm hingab kuklasse

Kivilate õnneks pole neil tarbimislaene ega piiramatu limiidiga krediitkaarte, SMS laenudest rääkimata. Ainult üks suur eluasemelaen.

Juba siis, kui pere rahakott oli veel priske, löödi iga kuu kulud ja tulud Exceli tabelis kokku. Tõsi küll, kui eelarve läks lõhki, ei lastud sellest end liialt heidutada.

Nüüd loetakse iga senti ja krokodillide kombel kärbitakse väljaminekuid. Suurim kokkuhoid saavutati toidu pealt.

„Eks mingi hirm kogu aeg hingab kuklasse, et kuidas me eluga hakkama saame. Räägitakse ju ka vanemahüvitise vähendamisest. Aga me ei anna alla! Võitleme!” ütleb Kairi.

Karmo otsib tööd ning üritab elu sisse puhuda oma uuele firmale. 

Arvata on, et pereema peab aga sügisel lapsepuhkuse katkestama ja tööle minema, muidu ei tule Kivilad enam ots-otsaga kokku.

“Kui vaja, lähen tööle. Mis parata? Aga teen seda täiesti vastumeelselt. Kokku hoida pole pooltki nii hull kui see….„ mõtiskleb Kairi.

Karmo: „Mulle öeldi, et mis sul viga, jääd lapsega koju. Tore küll, aga kes siis lapsele rinda annab?” 

Swedbank ja tema “lahendused” makseraskustes klientidele

Pangad ütlevad klientidele, et kui neil peaks tekkima makseraskusi, pöördugu nad julgesti panka ning “koos leiame lahenduse”.

Swedbanki laenutöötaja pakkus Kivilatele tõepoolest vägagi jalustrabavaid „lahendusi”.

Esimese variandi kohaselt oleks pere saanud ajutiselt intressi maksepuhkust (võit 2800 krooni kuus), ent vaid tingimusel, et hiljem maksavad „võidu” kiirkorras tagasi. Sellisel juhul oleks kuu laenumakse kerkinud 10 000 krooni võrra.

Teine rootsi pankurite „lahendus”: pikendame laenuperioodi, et kuumaksed väheneksid. Aga klient maksku trahvi 200 000 krooni.

Samasuguse trahvi eest oli pank lahkelt valmis Kivilate fikseeritud laenuintressi „ujuvaks” tegema.

Kivilad ei võtnud isegi maksepuhkust ning pingutavad nui neljaks, et suurt laenu ära maksta.

„Nad võivad sulle pangas teha kaasatundlikku nägu, kuid tegelikult ei huvita sa neid absoluutselt. Isegi siis kui oled alates 2003. aastast korrektselt eluasemelaenu maksnud,” räägib Kairi.

Pankuri jutult lahkus ta pisarsilmi. „Rohkem ma sinna ei lähe ka. Võib-olla kunagi, kui võidan miljoni, siis astun uhkelt uksest sisse et näe, tulin laenu tagasi maksma.”

Foto: Tiit Blaat

Ilmarine – firma kaasajas, tootmine aastas 1975

Autor
Toivo
| May 18, 2009
Teema Innovatsioon, Majandus and Äri
. 0 kommentaari

ilmarineEesti tööstuse ajalooline suurtegija Ilmarine plaanib märkimisväärset läbimurret välisturgudele, fookuses nimekad ja suured metallkonstruktsioonide tellijad. Kui veel ainult saaks tootmise aastast 1975 aastasse 2009.

Tänavu oma 150. sünnipäeva tähistava Ilmarise tehases Tallinnas Mustamäe teel avaneb veider vaatepilt – pilk kontori poolele räägib edumeelsest läänelikust tööstusettevõttest, fookusega arendusele, müügile, kvaliteedile, kliendisuhetele ja „võtmed kätte“ tellimustele.

Kui aga pista pea tootmisüksusse, oleks seal aeg justkui alates 1975. aastast (mil tehas käivitus) seisma jäänud – ebaefektiivne ruumikasutus, amortiseerunud seadmed, vilets valgustus ja ventilatsioon jne.

Tootmine ajale jalgu jäänud

„Teeme väga tugevat müügitööd aga jääme tootmistingimustega tugevalt ajale jalgu,“ tunnistab Ilmarise tegevjuht Karel Saar. Piinlik lugu: tuleb mõni partner tehast vaatama, vabandab ja ütleb, et tema küll siit tellida ei saa.

Seni kuni kerkib Maardu uus tehas, kannavad ettevõtet suur usk ja ambitsioon. Vanadest tootmispinkidest pigistatakse välja maksimaalne.

Mingil määral ka kaubamärk, eriti idaturul, millega käib teatav aura kaasas. Oleks tegu mingi muu metallikombinaadiga Eestist, siis ei tuntaks huvi, kuid nimi Ilmarine tekitab paljudes äratundmisrõõmu. Saar ütleb, et otseselt tuntud nimele küll müügitöös ei rõhuta.

ilmarine22

Põhitoode sadamagaleriid

Ajalooliselt au ja hiilgust pälvinud Ilmarine käis põhjalikult alla 1990ndatel aastatel. Nüüd nimetab Karel Saar firmat „väikeseks Eesti ettevõtteks“, kes on otsinud aastaid oma nišši ja kohati päris edukalt.

Ettevõtte põhiline toode on „võtmed kätte“ printsiibil valmivad erinevad infrastruktuurilahendused sadamatele – reisijate galeriid, tuubused, rampid jm. Tallinna Sadam usaldas firmale omal ajal reisisadama galeriide ja tuubuste ehitamise. Kuna sellest saadi hea referents, käivad nüüd läbirääkimised Peterburgi ja Stockholmi sadamatega.

Samuti hoitakse Ilmarises silma peal Venemaa Sotši sadamate vajadustel seoses eelseisvate olümpiamängudega ning kõigi Skandinaavia suuremate sadamate arendusplaanidel.

„Ega nende sadamarajatiste puhul erilist innovatsiooni pole,“ tunnistab Saar. „Pigem on tähtis see, et kui varem telliti neid väljastpoolt Eestit, siis nüüd teeme ise ja üritame ka välja müüa.“ Rinda tuleb pista kahe kõva konkurendiga, kellest üks on Soomes, teine Hispaanias.

Lisaks sadamaehitistele tiksub Ilmarise tehases masinaehitus ja alumiiniumitöötlemine. Tehasest tulevad muuhulgas laevaehituslikud konstruktsioonid, samuti tootmisseadmed ja nende komponendid Soome paberitööstusele.

Ilmarine on ka suurim Scania linnalähiliinide busside alumiiniumosade tarnija – valmivad bussininad, akukastid, trepid jm. Paraku on bussimüük viimasel ajal märgatavalt kukkunud.

ilmarine3

Müük läbi nööbist kinni võtmise

Saare sõnul käib müügitöö Ilmarises laia kliendibaasi silmas pidades. Pool-juhuslikult leidsid eestlased hea kontakti paari väga suure tegijaga ning neile on saadetud ka juba proovitellimused.

Näiteks üks suuremaid uusi kliente on avameretööde transpordi ja teenindamisega tegelev firma, mille palgal on 1000 inseneri ning mis ehitab hetkel maailma suurimat 382meetri pikkust laeva naftaplatformide transpordiks. Saar räägib, et sai täiesti juhuslikult tuttavaks firma omanikuga, kes polnud Baltikumist kunagi varem midagi tellinud. Rääkis talle Ilmarisest ning tänaseks on proovitellimus teele pandud.

„Avameretööde ajal on pidevalt vaja mingisuguseid metallkonstruktsioone, mida meie klient partneritelt-allhankijatelt sisse ostab. Kui neil on midagi vaja, lahendame tulevikus selle vajaduse koos nende ja meie oma inseneridega ära, arendame juurde ka tarne ja paigalduse teenuse,“ ütleb Saar. Sedalaadi toodang Ilmarise tehasest tulla võikski.

Ilmarise uue tehase võimaluste vastu näitas elavat huvi ka Norra tööstuskontsern TTS Marine, mis toodab laevadele erinevaid masinaid ja seadmeid.

ilmarine4

Kui ainult saaks uude tehasesse…

Saar on veendunud, et väikesele Ilmarisele jaguks suures laevandusmaailmas tööd küll. Kui vaid ettevõttel õnnestuks kolida kaasaegsesse uude tehasesse, mis peaks loodetavasti lähiajal Maardusse kerkima.

Uue tootmishoone projekti ettevalmistustega alustati juba kuus aastat tagasi kui Ilmarises kaardistati erinevaid pudelikaelu. Projekti järgi peaks uues tehases kõik tingimused paranema, muuhulgas kolitaks välja kesklinnast.
Saare arvates on Ilmarine tõestanud, et tal on tugev tiim, uue tehasehoone ehituse alguseks on kõik valmis, nüüd peaks sööstma investeerima. Paraku on pangad muutunud ehituse finantseerimisel ettevaatlikuks ja hindavad riske konservatiivsemalt kui seni. Uus tehas läheb maksma 70 miljonit krooni. „Peame end veelgi rohkem tõestama, mis on iseenesest hea – rasked olud näitavad ära meie nõrkused ja võimalused ning aitavad tulevikus tugevam olla,“ leiab Saar.

Plaan konkreetne nagu 1-2-3

Ilmarises on paika pandud väga konkreetne tegevusplaan: kõigepealt panna käima uus tehas, siis panustada veel müüki ning seejärel täiustada inseneripoolt. 6-7 aasta pärast täidab ettevõte nende klientide tellimusi, kes pole Baltikumist kunagi midagi tellinud.

Eesti masinaehituses valitseb kurb tõdemus: võrreldes soomlaste või rootslastega tehakse siin küll kõige suuremaid ja raskemaid metallitöid, ent samas hinnalt kõige odavamaid.

Ilmarise uus tehas annab hea võimaluse seda põhimõtet murda. See tõstab ettevõtte tootmishierarhias kõrgemale, siin valmivad keerukamad tooted nõudlikumale ja suuremale kliendile. Mõistagi kasvab siis ka toodete hind.
„Mida kõrgemale ronime tooteahelas, seda rohkem on klient meis kinni ja meist sõltub,“ väidab Saar.

Uue suunana üritab Ilmarine kaasa rääkida energiasektoris. Saare sõnul tehakse praegu näiteks koostöös ühe briti firmaga suuri metallkonstruktsioone Kasahstanis renoveeritavasse elektrijaama.

Saar: „Tahame olla kliendi jaoks teenindaja – sebime, jookseme ja teeme tema eest kõik vajaliku ära. Tänu sellele võitsime hiljuti üle 100 tonnise metallkonstruktsioonide tellimuse. Meie hind oli küll kallim kui hiinlastel, kuid meie teeninduse tase ja kultuur meeldisid kliendile – nii ta põhjendas valikut.“

Teehöövlitest pioneeripliitideni

ilmarine51

  • Ilmarisele pani 1859. aastal aluse Friedrich Wiegand, asutades Rakveres vasksepatöökoja. See tootis seadmeid Eesti viinatööstusele. Paar aastat hiljem koliti töökoda Tallinna, tehasest hakkasid tulema vesiveskite seadmed, aurumasinaid, tehaste sisseseadeid, rehepeksumasinad ja muud põllutööriistadad.
  • Peagi alustati malmivalu. Juba 1885. aastal oli ettevõttel müügikontor Moskvas, mille kaudu tarniti seadmeid vene viinatehastele. Sajandi vahetusel hakati tootma Venemaal kuulsaks saanud naftamootoreid “Russ”.
  • Enne Maailmsõda tegi Ilmarine peamiselt aurumasinaid, seadmeid suhkruvabrikutele, pumbasid, sillakonstruktsioone, samuti remonditi laevu. Sõja ajal tehas seis.
  • Ettevõtte hiilgus sai alguse 1920ndatel, kui Eesti Vabariigi toonaste juhtfiguuride initsiatiivil hakati tootma teehöövleid, linttraktoreid, kaevandusseadmed jms. Vabrikust tulid ka keskkütteradiaatorid, veduri osad, vagunirattad, õlimahutid, bensiinijaamad, kaitseväe tellimusel mürsukestad jpm.
  • Nõukogude ajal spetsialiseeruti ümber jõujaamade katelde abiseadmete valmistamisele. Koos Tallinna Polütehnilise Instituudi inseneridega konstrueeriti ja lasti välja uusi turbakogumismasinaid ja briketitööstusele vajalikke seadmeid. Valmistati ka trammivaguneid.
  • 1969. aastast läks toodang eriti kirjuks. Kõigele muule lisaks tootis Ilmarine ka potte-panne, pioneeripliite ning lastekelke.
    Eesti taasiseseisvudes käis Ilmarise käekäik kõvasti alla, firma vahetas korduvalt omanikku, killustus ja tassiti laiali.
  • Kuni 2006. aastani, mil värsked omanikud töötasid välja mõtestatud ja agressiivne turuhõivamise strateegia. Arengufond investeeris Ilmarisesse kahes etapis 10 miljonit krooni.
  • Lähiaastatel tahab ettevõte kolida Maardu tehnoparki, kus peaks valmima uud tehas. Ilmarise 2009 aasta esimese kvartali käive oli üle 15 miljoni krooni, milllst eksport moodustas 90 protsenti. Ettevõtte on jooksvalt kasumis.
  • Ilmarise omanikeringis on lisaks Arengufondile Karel Saar, Guido Kundla, Ivar Siimar, Martin Petjärv, samuti Juhan Kolk ja Urmas Past.

Lugu ilmus maikuu Inseneerias. Fotod: Ilmarine.

Rein Langi survel annab Eesti riik poole oma valdustest ära

Autor
Toivo
| March 21, 2009
Teema Arvamus, Inimene and Majandus
. 1 kommentaar

lang

Majandusminister Juhan Parts ja justiitsminister Rein Lang vaidlesid üle aasta selle üle, kas Eesti riik peaks vabatahtlikult loobuma 45 protsendist oma territooriumist. Hiljuti andis Parts alla ja laskis Langil endast teerulliga üle sõita.

Tüliõunaks kahe ministri vahel olid riiklikud veekogud: avameri, järved ja jõed. Nende alla jääv ala moodustab üle 38 000 ruutkilomeetri (Eesti maismaa ­territoorium on mõnevõrra üle 45 000 ruutkilomeetri). Lang arvab, et merepõhjad tuleks riigi omandist välja arvata ja teha nad “avalikuks hüveks”. Parts polnud nõus.

Projektid seiskusid

Äge vaidlus kahe ministeeriumi vahel seiskas määramata ajaks kõik sadamate ja tuuleparkide arendusprojektid. Teiste hulgas ligi 100 miljardi väärtuses investeeringuid avameretuuleparkidesse. Sest siiani puuduvad seadused, mille alusel saaks riigi veekogudesse midagi ehitada. “Käib üks tugev hämamine,” kirjeldatakse olukorda tuuleenergia assotsiatsioonis.

2007. aastal näis, et merre ehitamise küsimus saab lihtsa lahenduse. Majandusministeeriumi töörühm, kuhu kuulusid ka justiitsministeeriumi ametnikud, käis välja plaani anda riigi merepõhi kasutusse võlaõiguslike kasutuslepingutega.

Kuid Rein Langi justiitsministeerium lajatas mullu kevadel partnerite lauale ootamatult jäiga nõude: riik peab loobuma omandiõigusest sisemerele ja territoriaalmerele, Peipsi järve Eestis paiknevale osale, Võrtsjärvele, Emajõele, Väike-Emajõele ning Narva, Nasva ja Kasari jõgedele. Merepõhja ehitamiseks piisab justiitsministeeriumi arvates vee erikasutusloast.

Jäik nõue

Ainuüksi Eesti mereala pindala on üle 36 000 ruutkilomeetri. See kõik tuleb justiitsministeeriumi kategoorilisel nõudmisel riigi omandist välja arvata!

Pakkuski majandusministeerium selle baasilt välja uue kava. Hakkame ehituseks välja andma vee erikasutuslubasid.

Kuid see ei meeldinud keskkonnaministeeriumile - vee erikasutusluba reguleerib vee kasutamist, aga mitte ehitusküsimusi, leiti minister Jaanus Tamkivi leeris.

Majandusminister Juhan Parts kolleeg Langi suunal repliike ei loobi. Ent Partsi alluvate hinnangul on justiitsministeerium jonnakas. Võtta ära riigilt omandiõigus veekogudele olevat liialt radikaalne ja põhjapanev samm, mille taga puudub analüüs.

Rein Lang: majandusministeerium ei saa aru

Lang aga turtsub vastu: “Mulle on arusaamatu, miks majandusministeeriumis asjadele pihta ei saada ja mingit oma jonni aetakse, et nii ei saa ja nii ei saa,” ütleb ta telefonivestluses Ekspressile.

“Miks peaksime hakkama merepõhja kaar­distama, sinna katastrit ja detailplaneeringuid tegema ning pärast hoonestusõigusi ja mida iganes veel seadma, kui kümme korda odavam on kõik ehitusküsimused lahendada ühe dokumendiga - vee erikasutusloaga?” ei mõista Lang. Meri polevat kinnisasi, mida saad kellelegi välja üürida. See olevat avalik hüve nagu põhjavesi, õhk, maavarad ja raadiosagedused.

Majandusministeerium: Rein Lang ei saa aru

Majandusministeeriumi õigusosakonna juhataja Eva Vanamb pareerib, et majandusministeerium pole kunagi soovinud hakata moodustama merepõhja katastriüksusi. Ehituse seisukohalt pole tema sõnul tähtis, kas merepõhi kuulub riigile või on “avalik hüve”.

“Kui muudetakse mingit olulist pikka aega kehtinud õiguslikku paradigmat, nagu seda on veekogude kuulumine riigile omandiõiguse alusel, peab selleks olema mingi ilmne pakiline vajadus ja sellele eelnema sisuline analüüs,” ütleb Vanamb. “Sellist analüüsi pole praegusel juhul olemas.”

Lang tahtvat Vanambi arvates nii-­öelda pintsakut nööbi külge õmmelda, mida õigusloome hea tava kohaselt ei tehta, kui pole just hädavajadus.

Teerullimeetod

Veebruari lõpus lahati merepõhja ehitamise küsimust valitsuse kabinetiistungil. Selle tarvis koostatud memost paistab välja tõeline pärl - kuidas Eesti riiki valitsetakse. Ehkki Parts ja Tamkivi on üle aasta kolleeg Langi seisukohtadele vastu seisnud ega jaga neid ka täna, lubavad nad ometi justiitsministril lahkelt endast teerulliga üle sõita, sest tuli on takus. Lähiajal peaks Langi näoga variant riigi omandis olevatesse veekogudesse ehitamise seadusest saama valitsuse heakskiidu ja liikuma Riigikogusse.

Majandusministeerium põhjendab oma seisukohtade ohvriks toomist hädavajadusega merepõhja ehitamise küsimuses edasi liikuda, “et mitte seada ohtu tuuleenergeetika ja sadamate edasist arengut ning kahjustada oluliselt Eesti majanduskeskkonda ning mainet rahvusvahelisel tasandil”.

Parts: võibolla tõesti

Parts ütleb, et küsimus on “õigusteoreetiline” ning ehk oleks tõesti aeg veekogude puhul loobuda riigi omandist rääkimisest, mis on nõukogude ajale omane väljendus, ning nimetada asju teise nimega - avalik hüve.

Riik tahab tuuleparkide operaatoritelt ja teistelt merepõhja ehitajatelt kasseerida merepõhja ehitamise eest ka tasu - majandusministeeriumi arvestuse kohaselt oleks see 600-1000 MW võimsusega pargi pealt 140-235 miljonit krooni aastas. Tasu saaks küsida vee erikasutusloa eest.

Ministrid vaidlevad, tuulepargid kallinevad
Ministeeriumide vaheline õiguspalagan merepõhja ehitamise teemal paneb Nelja Energia juhi Martin Kruusi õlgu kehitama. Tema arvates on ükskõik, kas tuulikute püstitamiseks on vaja välja rääkida vee erikasutusluba, hoonestusõigus või mingi rendileping. Peaasi, et saaks ehitama hakata. 
Eesti ettevõtjatele Jüri Mõisale, Hannes Tamjärvele ja Kalle Kiigskele ning nende Norra partnerile kuuluv Nelja Energia kavandab Hiiumaa rannikule merre 700 MW tuuleparki. Investeering läheks maksma üle 30 miljardi krooni. Algul kavatses firma alustada ehitust juba 2010. aastal. Praegu on kõik lükkunud määramatusse, sest puuduvad seadused, mille alusel saaks midagi merre ehitada.

Kruus ütleb, et kui riigil oleks tõsine soov merepõhja ehitamise küsimus lahendada, oleks seda juba ammu tehtud. Asi aga venib nagu härja ila. “Kui erasektoris tekivad eriarvamused, lahendab need projektijuht. Riigisektoris seisavad kõik jõuliselt oma argumentide juures ning erimeelsuste lahendajat pole. Nii võibki kemplema jääda,” räägib Kruus.
Aja möödudes ehitus vaid kallineb. Kunagine rusikareegel 1 MW tuuleparki maksab 1 miljon eurot (15,6 miljonit krooni) ei kehti enam. Praegu on tuulikute püstitamine poole kallim.

Foto: Ingmar Muusikus

Eksperiment: Kindlustusseltsid valetavad klientidele näkku

Autor
Toivo
| March 20, 2009
Teema Arvamus, Majandus and Sigadus
. 2 kommentaari

liikluskindlustus

Miks maksab minu auto liikluskindlustus ühes seltsis kaks-kolm korda vähem kui teistes?

See lugu on kõigile teile, kes sõidate liising­autodega ega mõista, miks on liikluskindlustus nii kallis. Suure tõenäosusega olete kindlustusseltsilt petta saanud.
Eestis on ligi 120 000 liisingule kuuluvat sõiduautot. Neist hinnanguliselt kuni 50 000 kindlustamine võiks olla palju soodsam, kui seltsid suvatseksid hinna arvutamiseks kasutada õiglast ja täiesti seaduslikku mudelit. Klientidele ütlevad nad, et see pole “tehniliselt võimalik”, mis on paraku sulaselge vale.

2342?!!

Mina olen üks neist 50 000 “õnnetust”. Pöördun kindlustusmaakleri poole, et sõlmida oma aastavanusele Škoda Octaviale aastapikkune liikluskindlustuse poliis. Silmapilkselt laekuvad mu postkasti pakkumised:

If …5475 krooni
QBE … 5324 krooni
Salva…4394 krooni
BTA…5250 krooni
Gjensidige …6725 krooni
RSA… 5501 krooni
Inges …2342 krooni

2342 krooni?! Kuidas on võimalik, et üks selts kindlustab teistest kaks-kolm korda odavamalt? 
Et seda mõista, tuleb aru saada, kuidas kujuneb kohustusliku liikluskindlustuse hind.
Kõige selle alus on üks püha näitaja - riskikoefitsient. Kui oled noor juht või teinud avarii, siis on sinu koefitsient kõrgem. Oled staažikas ja eeskujulik sohver, on koefitsient madalam.
Koefitsiendist tulenevalt võib kindlustuspoliisi hind erineda mitu korda.
Liisingautosid kindlustades kiikavad seltsid tehnilisse passi, kus on kaks olulist rida. Esiteks sõiduki rentnik (vastutav kasutaja), s.t mõni firma või eraisik, kes liisingut tasub. Teiseks nii-öelda lihtkasutajad - inimesed, kes autoga reaalselt sõidavad.

Omanik-rentnik-kasutaja

Minu auto kuulub liisingule, kellelt seda rendib minu erafirma (riskikoefitsient 1,2). Mina olen aga firma juhatuse liige (riskikoefitsient 0,5), tehnilises passis lihtkasutaja. Avariides pole ma üheksa aasta jooksul osalenud ei selle ega mõne teise sõidukiga.

Maakler teatab, et ainsana arvutab hinna minu isikliku riskikoefitsiendi alusel Inges - ainus kodumaisel kapitalil põhinev kindlustusselts, mille omanik on Voldemar Vaino.

“Üldjuhul teeme rentniku järgi,” ütleb Ingese klienditeenindaja. “Kuid kui kasutaja on tehnilises passis kirja pandud, saame ka tema järgi teha. See pole keelatud, järelikult on lubatud.”

Ärgu ma kujutagu ette

Seesam väidab, et see, mida Inges teeb, “pole tehniliselt võimalik” ning reeglid ütlevad, et liisingautol tuleb kindlustus teha rentniku järgi.

“Süsteem ei lase lepingut kinnitada,” ütleb seltsi klienditeenindaja.

Ja mida ma üldse endale ette kujutan: kui sõidukil on näiteks kümme kasutajat, kelle riskigrupi järgi siis peaks poliisi tegema?

Seesam soovitab ka, et uurigu ma Ingese kahjukäsitlust - kui leping on vildakas, kas siis kahjud ikka korvatakse?

Sama lugu on Ifi ja Salvaga. “Meie käitume vastavalt liikluskindlustuse seadusele ja meil pole pähegi tulnud, et võiksime kuidagi teisiti toimida,” põhjendab Ifi teenindaja, miks nemad liisingautosid kasutaja järgi ei kindlusta.
“Minu meelest ei tee niiviisi poliise enam ka Inges,” arutleb Salva esindaja.

Poliis, mida pole võimalik teha

Aga näed, ometi teeb! Mina sain Ingesest poliisi kätte. Ei julgenud aastaks võtta, võtsin kolmeks kuuks (hind vaid 600 krooni). Äkki tekib mingi jama. See on ju poliis, mida teiste seltside hinnangul pole võimalik teha.

Ergo Kindlustuses tehakse mulle puust ja punaselt selgeks: “Liikluskindlustuse seadus ütleb, et riskikoefitsiendi aluseks peab olema vastutav kasutaja (sisuliselt rentnik, liisingu maksja) ja kui Inges kuidagi teisiti teeb, siis ei tea, kuidas.”

Ergo esindaja kahtlustab, äkki pole mulle auto liisinud pank sellega nõus, et minu kindlustuspoliis koostati seadust rikkudes.

“Ma eeldan, et teie liisingfirmal ei tule sellist mõtetki, et võiksite nii auto kindlustada! Kes on nii-öelda süüdi, kui toimub avarii?”

Nüüd olen jamas, käib mõte peast läbi. Aga mu autot omav liisingfirma kinnitab, et tal pole vahet, kelle koefitsiendiga masin kindlustatakse.

Pole võimalik ja ei saa - see on Ingese liikluskindlustuse tootejuhi Eva Tjunini arvates suur hämamine. “On võimalik, pole keelatud ja saab!”

On võimalik, iseasi kas tahetakse

Tema kinnitusel on igas seltsis olemas nn administraatori õigustega inimesed, kes saavad valida, kelle riskigruppi hinna arvutamisel kasutatakse. Iseasi, kas on tahtmist.

Terve mõistuse seisukohast pole ju õiglane, et riskigrupp määratakse näiteks naise järgi, kes küll maksab liisingut, kuid kel pole lubagi, sest sõidab tema mees. Või siis noore firma järgi, keda “karistatakse” kõrgema tariifiga ainult seetõttu, et tema nimel pole varem autosid olnud.

Ega minu osaühing autoroolis ei istu, mina istun!

Tjunin ütleb, et kui ma teen avarii, siis tõuseb minu firma riskikoefitsient. Kui aga kirjutan seletuskirja, et olen avariis süüdi, siis tõuseb minu isiklik riskikoefitsient.

“Meilt mingeid ebameeldivaid üllatusi teil ees oodata pole,” kinnitab ta.

Sampo ütleb EI

Ainult Sampo Liising ei luba Ingesel lihtkasutaja järgi oma autodele kindlustusi sõlmida. Kõik Sampo autod peavad olema kindlustatud rentniku järgi, ütleb seltsi saabunud resoluutne kiri.

Miks?

“Juriidilisel kindlustusalasel põhjusel,” öeldakse Sampost. Kui lihtkasutaja on rentnikfirma juhatuse liige (nagu minu juhtumi puhul), siis lubab Sampo ka tema järgi kindlustada.

Sampo viitab Liikluskindlustuse Fondi juhatuse 2007. aastal kinnitatud reglemendile, mille järgi olevat üles ehitatud kõikide seltside müügiprogrammid.

Reglement ütleb, et “kindlustusandja soovil lisatakse lepingusse piirang, mis keelab lepingule rentnikuks lisada tehnilisse passi vastutava kasutajana mitte märgitud isikuid [-] Sellise piirangu kohaldamise vajadus on tekkinud asjaolust, et on sagenenud juhud, kus on hakatud esitama vääraid andmeid soodsama kindlustusmakse saamiseks.”

Seega ei riku Inges reegleid. Iga selts otsustab ise, kui palju ta oma klientidele vastu tuleb. Piirangut, et kindlustus sõlmitakse vaid rentniku järgi, saab kehtestada “kindlustusandja soovil”.

Milleks vastu tulla, kui saab raha teenida?

Ent milleks klientidele vastu tulla ja iga kliendi puhul riske veidigi individuaalsemalt hinnata, kui hoopis mugavam on kõigile ühe puuga lajatada ja neilt võimalikult palju raha sisse kasseerida? Kindlustus on kasumit taotlev äri nagu iga teine!

Ka Liikluskindlustuse Fondi (LKF) koordinaator Rait Matiisen ütleb, et hinnakujundus on iga seltsi enda teha.

Riskikoefitsiendid ja tariifid määrab iga kindlustusandja eraldi, oma metoodika kohaselt. Hinnad peaks paika panema konkurents. LKFi süsteem seltsidele midagi ette ei kirjuta ega ole kuidagi seotud hinna määramisega.

Matiisen ütleb, et kui ma ostan endale kindlustuspoliisi, läheb sada protsenti sellest tulust seltsile, kes seejärel peab võimalike kahjude ja kuludega toime tulema.

M.O.t.t.

Ingese-vastane müüt

Müüt, nagu oleks Ingesel “tänu” soodsamatele hindadele ka problemaatilisem kahjukäsitlus, on suuresti alusetu, ehkki levinud turul aastaid. Mullu esitati kindlustusseltside üle järelevalvet teostavale finantsinspektsioonile Ingese suhtes kaks kaebust, mis on igati “normi piires”. Samuti ei räägi Ingese kahjuks LKFi vaidluskomisjoni statistika.

Jääb vaid küsida, miks kindlustusseltsid valetavad oma klientidele, et isegi kui nad tahaksid, ei saa nad “süsteemist tulenevalt” pakkuda oma klientidele soodsamat ja õiglasemat hinda.

If Balti Kindlustusüksuse juht Mihkel Uibopuu palub vabandust, kui selts on kliente eksitanud. “Meie põhimõte on, et tariif kujuneb selle isiku järgi, kes sõiduki eest vastutab.”

Me pole valetanud

Liiklusseaduse alusel on vastutav kasutaja isik, kes vastutab kõige eest, mis sõidukiga toimub. Talle laienevad sõiduki kasutamisel omanikuga sarnaselt samad kohustused ja näiteks liisingsõiduki puhul on selleks liisinguvõtja.
“Meie hinnangul iseloomustab vastutava kasutajaga seotud risk kõige paremini sõidukiga seotud riski,” ütleb Ifi mees. See põhimõte kehtivat Eestis sarnaselt teiste Euroopa Liidu riikidega alates 2007. aastast.

Seesami turundusjuht Tiia Prööm leiab, et selts pole klientidele puru silma ajanud. Hinnaarvestus käib neil samuti nagu Ifis.

“Seesami ja teiste seltside esindajad ei saa teha ise valikut, millist riskigrupi arvutust kasutada, ja see info, et “süsteem ei võimalda”, on täiesti õige. Hinna määramisel oleme lähtunud põhimõttest, et iga selts on oma liikluskindlustuse makse kujundamisel vaba.”

Ingesel üheksa protsenti liikluskindlustuse turust

Kahe kuu (jaanuar-veebruar 2009) müügi baasil turuosad kohustusliku liikluskindlustuse osas

BTA  4,3%
Codan Forsikring  2,2%
Ergo  20,9%
Gjensidige Baltic  3,0%
If   27,3%
Inges 9,2%
QBE  8,2%
Salva  9,4%
Seesam   9,3%
Swedbank Varakindlustus  6,1%

Allikas: LKFi infosüsteem

Eesti sõjatehnika kasutusel Araabia Ühendemiraatide armees (VIDEO)

Autor
Toivo
| March 18, 2009
Teema Disain, Innovatsioon, Koolitus, Majandus, Tehnoloogia and tarkvara
. 0 kommentaari

eli1

Olgu sõdurid Araabia Ühendemiraatide relvajõududes või Eesti kaitseväes – mõlemad kasutavad väljaõppes Eesti tehnoloogiafirma Eli lahingusimulaatoreid. Uue väljakutsena arendab firma mehitamata luurelennukeid.

Tallinnas Pirita parkmetsade varjus vaikselt tegutsev Eli on Eesti kõrgtehnoloogilise sõjatööstuse üks lipulaev ning innovaator. Balti riikide juhtiv tegija armee simulaatorite alal toodab lisaks erinevaid raadio teel juhitavaid sihtmärgisüsteeme, tiire ja relvade tagasilööki imiteerivaid seadmeid.

Kõik olemas, sealhulgas niiöelda “omatoode”

Ettevõttel on kõik, mis rahvusvaheliseks läbilöögiks vaja – lisaks oma ainulaadsele patenteeritud lahendusele ka tugev partnerite võrk ning entusiasm. Seetõttu leiab Eli tooteid lisaks Euroopa riikidele – Eesti, Läti, Soome, Inglismaa, Prantsusmaa jt – ka eksootilisematelt turgudelt nagu Araabia Ühendemiraadid, Kolumbia, Bangladesh, Malaisia ja USA.

“Kümme aastat tagasi mõtlesime, et oleksime väga õnnelikud, kui saaksime kõik Eesti kaitseväe tellimused. Kuid Eesti turg on ju nii väike!” leiavad Eli tegevdirektor Tõnu Vaher ning müügidirektor Gerry Saarep.

Simulaator nagu päris relv

Simulaator on sõjalist arvutimängu meenutav toode, mille arendamisel põimuvad mehaanika, elektroonika ja tarkvaraarendus. See võimaldab sõdurile rahulikult ja tubastes tingimustes selgitada laskmise algtõdesid. Erinevalt arvutimängust ei kasutata aga laskmiseks mitte hiirt, vaid päris ehtsat tulirelva. Tõsi küll, mitte päris laskemoona.

Videoprojektori abil kuvatakse seinale maastik, kus vastavalt eelsisestatud legendile hakkavad liikuma tankid või muud sõjamasinad. Neid sihitakse küll tavalise tankitõrjerelvaga, kuid mürsu asemel on see varustatud laserkiire sensoriga. Kui toimub lask, arvutab arvuti tuule suuna, relva ballistika, tanki liikumiskiiruse ja relvatoru asendi järgi täpselt välja, kas sihtmärk sai tabamuse. Kui sai, toimub virtuaalne plahvatus.

Simulaatori mõte on hoida kokku kalli laskemoona pealt, sest kuivõrd lihtne “raketipauk” maksab kümneid tuhandeid kroone, on laserkiir palju odavam. Samuti saavad sõdurid ja politseinikud simulaatoris ettevalmistuse reaalses konfliktiolukorras sihtmärgi tabamiseks. Lisaks simulaatoritele, kus kasutatakse tulirelvi, võib põhimõtteliselt luua ka vibulaskmise või koguni golfi simulaatori. Ent Eli keskendub sõjatehnikale.

eli2

Gruusia valmistub sõjaks Eesti simulaatorite abil

Esimene kodumaine simulaator valmis Elis juba 1995. aastal, kui ettevõte tegevust alustas. Praegu on erinevaid simulaatoreid Eestis üleval kümneid. Neist suurim – 12 meetrit lai virtuaalne sõjatanner Alfons on Tartus, Kaitseväe Ühendatud Õppekeskuses. Eakas virtuaallahinguväli Alfons valmis kümmekond aastat tagasi ja toona oli ta Eesti kaitseväe jaoks üle mõistuse innovaatiline lahendus. Sellest sai alguse Eli vilgas arendustöö ning praeguseks on mitmed “simud” läinud ka ekspordiks – Araabia Ühendemiraatidesse, Lätti ja Gruusiasse. Enne 2008. aasta augustis puhkenud Venemaa-Gruusia konflikti teatasid Eli grusiinidest partnerid, et nemad võtavad eestlaste saadetud käsitulirelvade ja tankitõrje simulaatoreid väga tõsiselt, sest “nad valmistuvad sõjaks”.

Unikaalne patenteeritud tagasilöögi süsteem

Simulaatori puhul on veel üks väga tähtis asi. Kuna reaalsetest relvadest lastakse nii-öelda virtuaalset laskemoona ehk laserkiiri, tuleb kuidagi tekitada tagasilöök ja müra, et asi kujuneks võimalikult ehtsaks. Selleks on Eli mehed leiutanud ja patenteerinud maailmas üsna unikaalse toote – käsirelvadele mõeldud tagasilöögi- ning laadimismehhanismi –, mis annab laskmisel tugeva tagasilöögi, kasutades selleks süsihappegaasi.

Vaata ka ka allpool olevat demovideot!

Pealtnäha on tegu paarikümnesentimeetrise õõnsa raudtoruga, mis käib relva sisse, asendades kelgu ja luku. Kui veel salve panna padrunite asemel väike korduvtäidetav CO2-balloon, siis hüppab relv tagasi ja paugub nagu tegelikul tulistamisel. “Omal ajal mõtlesime välja, et tagasilöögi saaks teha CO2ga. Üllatuslikult tuli välja, et sellist lahendust maailmas polegi. Nüüd ostavad mõned simulaatorite tootjad tagasilöögimehhanismid meie käest,” ütleb Vaher. Neid Eli unikaalseid “raudtorusid”, mis maksavad pea samapalju kui relv ise, nimetab Vaher Eli põhitooteks ja neid müüvad eestlased igal aastal sadu üle maailma. Turg kasvab iga aastaga.

Eli tellib “raudtorud” allhankena Soomest. “Seal on paremad ja kallimad tööpingid, suurema automatiseerituse astmega, mis võimaldab teha suuremaid partiisid kiiremini ja odavamalt,” ütleb Saarep.

Äri peene kontrolli all 

Saarepi sõnul napib Elil oma toodete osas globaalset müügivõimekust. Lihtsam on müüa tagasilöögimehhanisme suurtele simulaatorite tootjatele kui minna oma simulaatoritega nii-öelda võtmed kätte põhimõttel maailmaturule. Isegi kui Eesti simulaatorid on väga head, maailma parimad, maksavad selles äris referentsid.

“Tore oleks ju otse välisriikide sõjajõudude logistikaosakonnaga kaupa teha, kuid meil pole veel õnnestunud sinna läbi murda. Igal pool eelistatakse ikka kodumaiseid tootjaid,” ütleb Saarep.

Lisaks “sõjaväepoliitikale” tuleb Eli meestel arvestada ka väga peene kontrolliga nende äri üle. Iga müügitehing peab saama riikliku strateegilise kauba komisjoni heakskiidu. “Kui meile helistab keegi kusagilt suvalisest maailmanurgast ja soovib meie toodangut, siis suhtluse alustamisega pole probleeme. Kuid me peame küsima, keda ta esindab, ta peab saatma meile lõpptarbija kinnituse. Siis läheb taotlus koos kaaskirjadega komisjoni, kust tuleb vastus müüa või mitte,” kirjeldab Vaher bürokraatiat.

eli3

Mehitamata lennukid “Made in Estonia“

Eli meeste uus väljakutse on mehitamata lennukid. Kaitseministeeriumi tellimusel, kellega firmal on head suhted, algas lennumasinate arendus juba viis aastat tagasi. Tänaseks on kokku pandud mitu tiivulist tehnikaimet. Väga jutukad Elis lennukite osas ei olda, sest konkurentidele ei taheta anda liiga palju vihjeid. Samuti on tegu masinatega, mida hakkavad tõenäoliselt kasutama nii Eesti kaitsevägi kui ka muud teenistused.

Ühel Eli lennukil on kolmemeetrised tiivad ning ta kaalub 12 kilogrammi. Kaameraga varustatuna lendab ta mõnesaja kilomeetri kaugusele ning pildistab ja filmib objekte vastavalt arvutisse sisestatud korraldustele.

Teine ja ühtlasi uus mudel, sedapuhku nelja mootoriga helikopterit meenutav tehnikaime, on nii kompaktne, et selle võib panna seljakotti või isegi põue. Ning erinevalt lennukist on ta võimeline õhus kohapeal rippuma ja filmima. Võtad kotist välja, programmeerid talle tegevuse ja viskad õhku – varsti tuleb ta andmetega tagasi. “Näiteks “ütlen” talle, et lähed siit kilomeetri kaugusele, 300 meetri kõrgusele ja oled seal pool tundi. Ning tema käib ära,” illustreerib Vaher. Seda võivad tulevikus kasutada ka päästeamet või politsei.

Tegemist on mudeliga, mille taga pole kaitseministeeriumi tellimus, vaid Eli meeste entusiasm. Nad on veendunud, et kui lennuk hästi välja kukub, küll siis mundrikandjad selle omaks võtavad.

Kaitseväe tiivulised

Saarepi sõnul on mehitamata lennumasinate arenduses põhimure hea tasakaalu leidmine lennuki kaalu ja külge pandava tehnika vahel. “Kui tehnikat on liiga palju, siis lennuk ei lenda. Kui aga liiga vähe, siis pole temast kasu,” ütleb ta.

Mehitamata luurelennukeid saaks kaitsevägi Saarepi hinnangul kasutada nii pataljoni kui ka rühma tarvis. Esimesel juhul saadetaks lennuk luurele mõnesaja kilomeetri kaugusele, teisel juhul tehtaks lähivaatlust mõne kilomeetri raadiuses.

2008. aasta detsembris sai Eesti kaitseväe Tapa väljaõppekeskus Elilt õhutõrje tarvis esimesed luurelennukid koos kontrollkeskusega. Esmane ülesanne neile võiks olla õppuste vaatlemine. Eli mehed on veendunud, et peagi on nad valmis täitma ka välistellimusi. Eli on nende Eesti tehnoloogiafirmade hulgas, kes on end üles andnud Euroopa Kosmoseagentuuri potentsiaalseteks partneriteks. Saarepi sõnul on side kosmosega seni spekulatiivne. “Oleme tiivad maast lahti saanud, esimene kaks kilomeetrit on käes ja kosmoseni jääb veel kõigest paarsada,” muigab ta.

 
Estonian warfare industry innovator Eli (DEMO) from Toivo Tänavsuu on Vimeo.

Mida toodab Eli?

Lendavad sihtmärgid - Raadio teel juhitavad lennukid, mis on mõeldud laskeharjutuste läbiviimiseks nii kaitseväes kui ka tsiviilõppustel. Samuti saab neid kasutada vaatlusteks piirkonnas, kuhu on raske ligi pääseda.

Laskesimulaator Koolitiir - Laskesimulaator, mis koosneb mulaažrelvast M16, kaameramoodulist, märklehest või märklehemoodulist ning arvutisse installeeritavast tarkvarast. Võimaldab seitsme meetri kauguselt laskeharjutusi igas vanuses inimestele.

9-positsiooniline kaameratiir - Simulaator, mille peal on võimalik kasu­­tada erinevaid käsitulirelvi ning millega on võimalik laskeväljaõpe siseruumis kuni üheksalt laskepositsioonilt. Kasutab CO2-põhist tagasilöögimehhanismi.

Liikuv laskemärk Hardy-M - Laskeväljale paigutatud liikuvate sihtmärkide süsteem. Sihtmärke juhitakse puldist.

Miinipilduja simulaator M-GOLF - Väga hea täpsusega 81mm ja 120mm miinipilduja laskesimulaator, mis on ette nähtud miinipildurite ja tulejuhtide laskeharjutusteks ning väljaõppeks välitingimustes.

Tulejuhi ja lahingusimulaator Alfons2M - Samanimelise simulaatorite põlvkonna (uusima tarkvaralahendusega) lahingutegevuse, miinipilduja ja tulejuhi simulaator. Selle keskmeks on virtuaalne keskkond maastiku, teede, ristmike, metsatukkade ja lagendikega. Simulaatoril on võimalik kasutada nii käsirelvi, automaate, kuulipildujaid kui ka tankitõrjerelvastust.

Relvade tagasilööki imiteerivad seadmed - Eli poolt välja töötatud ja patenteeritud süsihappegaasiga töötav tagasilöögimehhanism käsitulirelvadele, mis võimaldab automaat- ja poolautomaatrelvade laadimise matkimist ja annab kasutajale reaalse tagasilöögiga üsna lähedase tunde. On lisaks Eestile kasutusel Lätis, Tšehhis, USAs, Araabia Ühendemiraatides, Soomes, Prantsusmaal jm.

Tankitõrjerelvade simulaator ANTITANK3 - Simulaator, mis on mõeldud erinevate tanktõrjerelvade laskeharjutusteks avamaastikul.

Laskemärkide komplekt Hardy - Tõusvate laskemärkide komplekt, mis on ette nähtud laskeharjutuste sooritamiseks laskeväljal.

Artikkel ilmus märtsikuu Inseneerias.

Hiiumaa tuulepargi rajaja sai Vene oligarhilt medali

Autor
Toivo
| March 12, 2009
Teema Inimene and Majandus
. 0 kommentaari

RUSSIA-PUTIN

Koos Ülo Pärnitsaga Ida-Virumaale ning Hiiumaale tuuleparke kavandav salapärane Kanada firma Greta Energy kirjutas veel mõni nädal tagasi oma netiküljel, et firma juht Victor Belilovskiy pälvis aastatel 2005-2006 eriliste teenete eest Vene Föderatsiooni heaks Venemaa presidendilt Vladimir Putinilt Peeter Suure aumedali.
Praeguseks on see fakt mehe iseloomustusest kustutatud.

Uurisin siiski, millised eriteened Venemaa heaks on väidetavalt väga jõukal venelasest ärimehel, keda hiidlased taga kiruvad ning kelle firma tahab Hiiumaale ja selle rannikule püstitada 20 korda rohkem tuulikuid, kui praegu töötab kogu Eestis (ehk umbes 1500 MW võimsuses).

Selgus, et hiidlased tähtsustavad meest üle. Peeter Suure aumärgi lõi aastaid tagasi hoopis Magnitogorski metallikombinaadi omanik Viktor Rashnikov (pildil paremal), kelle ajakiri Forbes nimetas mullu maailmas rikkuselt 73. meheks. Tema varandus ületas 170 miljardit krooni.

Rashnikov andis medaleid ärimeestele ja ametnikele heade suhete märgiks. President Putin polnud medalite jagaja, vaid sai ise selle 2001. aastal Rashnikovilt kui “parim juht”.

Kuna Belilovskiy pole Venemaal suure kaliibriga äritegelane - on tegel­nud muuhulgas sellise äriga nagu põran­daküte -, siis arvatakse, et võib-olla ta maksis, et Peeter Suure ­medalit saada.

Eestlased hakkavad Valgevenes rästikuid “lüpsma”

Autor
Toivo
| March 5, 2009
Teema Majandus
. 0 kommentaari

rastik3

Eesti väikefirma Vipis ja suur Valgevene riik hauvad koos plaani rajada rästikute kasvandus ja hakata selle asukatelt kallihinnalist mürki “lüpsma”.
Filigraanne projekt näeb ette Valgevenes Võgonoštšatski kaitsealal ligi 5000 rästiku kinnipüüdmist ja nende paigutamist õige soojuse ja niiskusega farmi ehk serpentaariumisse. Seal saaks nendelt mürki nõrutada ja seda kallist kraami Eesti kaudu maailma ravimitööstusse turustada.

Hariliku rästiku ehk Vipera berus’e mürk hinnatakse olevat ravimiturul üsna nõutud, et mitte öelda defitsiitne kraam. Selle gramm maksab 200-300 dollarit (2500-3700 krooni). Eestlastele on tegu äriga. Vogonoštšanski kaitseala haldav Valgevene riigiasutus näeb projekti kaudu võimalust ka rästikute uurimiseks.

Ussifarm käivitub tänavu

Ussikasvatuse projekti järelevalvaja, Valgevene Teaduste Akadeemia professor Ruslan Novitski hindab serpentaariumi projekti kõrgelt. Teadur kinnitas hiljuti Vene uudisteagentuurile Interfax, et farm lastakse käiku veel tänavu ning lisaks maofarmi asukatelt mürgi nõrutamisele on kavas ka loomakeste “lüpsmine” kohe püügikohas.

Vipise suuromanik Jaanus Vahl jääb projekti suhtes äraootavale seisukohale.

“Ikkagi Valgevene värk,” ütleb ta. “Venelastel on tihtilugu nii, et alguses tehakse suurt kisa, aga pärast kukub välja nii nagu ikka.”

Päris uitmõte asi siiski pole. Serpentaariumi idee tekkis juba viis aastat tagasi. Kaante vahel on uuring, mis lubab Euroopa suurima rästikupopulatsiooniga kaitsealal Bresti oblastis Tševeni rajoonis ligi 50 000 rästikust 10-15 protsenti farmi tarvis kinni püüda. Valgevenelastel on välja räägitud ka püügiluba, järgmisena tulekski kinni püüda “proovipartii”. Et Valgevenes toodetud mürk jõuaks Vipise kaudu maailmaturule, tuleb eestlastel välja rääkida siinse ravimiameti kooskõlastus.

Vipis “lüpsis” 10 aastat tagasi rästikuid

Nii Vipisele kui ka tema Valgevene partneritele oleks tegu kunagise ettevõtmise taaselustamisega. Praegu mitmesuguseid looduslikke aerosoole, tablette, õlisid, ninatilku ja köhasiirupeid tootev Vipis “lüpsis” veel kümme aastat tagasi Eestis rästikuid. Need oskused pärinevad kunagisest Harku bioloogiainstituudist.

Vipise mürgiäri soikus, kui ühel hetkel Tallinna Farmaatsiatehas seda kodumaist kraami enam ei vajanud. Venemaalt toodud Vipise rästikud lasti Harku soodes vabadusse. Et Euroopas on harilik rästik looduskaitse all, poleks siinmail serpentaariumi avamine Vahli hinnangul enam võimalik. “Selle äri aeg on siinkandis pöördumatult läbi.”

Valgevenesse pole aga sellised “euronõuded” veel jõudnud. Kui uskuda professor Novitskit, koguti seal veel 1990. aastate keskel roomajatelt mürki lausa piinaval moel. Loomad soojendati 35 kraadi peale, et mürk muutuks vedelamaks ja seda saaks rohkem. Seejärel anti neile elektrilöök. Paljudele neist jäi see viimaseks hammustuseks.

Mürk nõrgub pitsi

Vahl räägib, et tänapäeval “lüpstakse” tsiviliseeritumal kombel: kõigepealt pannakse laua külge konjakipitsi sarnane anum ning selle peale kile. Kahekesi teineteist turvates võetakse rästik ettevaatlikult kätte, tema alalõug pannakse vastu klaasi äärt ning hambad ülalõuas “krõpsti” läbi kile. Mürk nõrgub ajapikku pitsi.

Vahli sõnul annab üks rästik kuni 70 milligrammi mürki kuus. 5000pealise roomajafarmi kuine kogusaak oleks keskmiselt ligi sada grammi.

Tallinna Farmaatsiatehas, mis kasutab rästikumürki ühe koostisosana oma toodetavas Viprosali salvis, ei soovi Eks­pressile selle mürgi turust rääkida. Firma logistikaosakonna juhataja Allan ­Ahtloo ütleb vaid, et suurim tarnija tegutseb Prantsusmaal.

Professor Novitski hinnangul vajab ainuüksi Euroopa ravimiturg 800 grammi rästikumürki aastas.

Kõige rohkem kasutatakse rästikumürki vastumürkide tootmiseks ja valuvaigistites.

Õudsed seigad Eesti rästikukasvatuse ajaloos

  • Viimased kümme aastat pole rästikute kasvatamisega Eestis laiemalt tegeldud. Selle valdkonna varasemast ajaloost leiab aga mõningaid õudseid seiku. Reptiilihuviliste foorumis reptile.ee jutustab neist keegi ilmselgelt asjatundlik kasutaja “william”. Ta kirjeldab Eesti taasiseseisvumise eel loodud Tallinna Bioloogiainstituudi ja Kungla-Dialoogi ühisfirma Biokungla ettevõtmisi.
  • Biokungla serpentaarium tegutses 1990. aastate alguses. Omanikud tahtsid ehitada Harkusse kahekorruselise kompleksi, et paigutada sinna 60sse puidust puuri 2000 Venemaalt toodud rästikut. Tegelikult käivitunud ettevõtmine aga ühes garaažis ja puure saadud loomade saabumiseks valmis palju vähem.
  • “Tavaliselt on puuris 30 looma, aga me pidime riskima ja pistma sinna 40-50 tk, et võimalikult palju neid ära majutada,” kirjeldab william. “…Väljas ropp palavus ja meie garaažis puudus igasugune ventilatsioon ja seinad olid kuumad kui praeahjus ja mis te arvate, mis seal pinalites toimus, kui me paari-kolme päeva pärast neid nüüd juba olemasolevatesse puuridesse laiali paigutama hakkasime… see oli meie mõlema õudusunenägu ruudus. Seda pilti ma teile ümber jutustama ei hakka, aga ütlen vaid seda, et 2000 ilusast maost saime puuridesse pista 1200 ringis ja kuna nad olid selle löga sees ja limpsisid seda, siis… järgmise kuu jooksul jäi lõpuks järele ca 700 madu.”
  • Williami sõnul lugenud osanikud mürgi müügist saadud kasumeid kokku juba enne, kui rästikud üldse Venemaalt kohale jõudsid, kompleks jäi ehitamata, asjaosalised pöörasid tülli.
  • William: “Palk oli ääretult sitt (kuigi meil mürk jooksis) ja kui me käisime nutsu juurde lunimas, siis öeldi meile, et poisid, püüdke rästikuid ja näpistage neid kortsaaniga sabast ja kui rohkem mürki on, siis räägime edasi. Pudruga me neid ei toitnud, vaid said ikka konna-hiirt ja hiljem ka linnuvabrikust kana sisikondasid. Sõid kõike, muidugi mitteelus toiduga oli see jama, et pidi neid paganama tükke lõikama ja see kunsttoidu peal olev jama ei lõhnanud kõikse meeldivamalt ja rästikud läksid jube kergelt rasva.”
  • Niimoodi sai williami sõnul vegeteeritud aastaid, kuni osa seltskonnast sellest “Harku krematooriumist” eraldus, leiti Jaanus Vahl (pildil) ning nii sündiski firma Vipis. Vipisel oli williami sõnul maksimaalselt 1000 rästikut ja nad elasid normaalsetes tingimustes. “Vastsündinud pojad lasime teatud piirkondadesse lahti, eelnevalt tegime neile talvituskohad ja vanamutid olid pagana tigedad, et kuram küll, on ikka siia rästikuid palju siginenud - me pidasime peenikest naeru.”
  • Mürgiäri lõpetati kümmekond aastat tagasi, kui Farmaatsiatehas loobus siinse kauba ostmisest. Wil­liamile jäänud muuhulgas mälestuseks 12 rästikuhammustust.

Rootsi Swedbank nõuab Eesti väikefirmalt Swedpank.ee domeeni

Autor
Toivo
| March 2, 2009
Teema Majandus
. 6 kommentaari

swedbankSwedbanki Rootsi üksus kaebas kohtusse Eesti firma OÜ Koidu Maja seoses viimase poolt registreeritud domeeniga Swedpank.ee.

Swedbanki pressiesindaja Anna Sundbladi sõnul on eesmärk domeeni õigused endale saada vaatamata asjaolule, et selles sisalduv nimi on panga nimega kõigest sarane, mitte identne. Esimene kohtuistung vaidlusküsimuses toimub märtsis.

Koidu Maja, mille omanikud on firmade kaudu perekonnad Šabelski ja Lipavski ning Väino Ruul, registreeris Swedpank.ee domeeni juba aastaid tagasi, kui Hansapanga nimevahetus oli veel kõlaka tasemel. Koidu Maja esindaja on varem küsinud domeeni eest 50 000 krooni.

Sten Tamkivi, Allan Martinson jt ettevõtjad peavad Stanfordi ülikoolis loenguid

Autor
Toivo
| February 19, 2009
Teema Arvamus, Innovatsioon, Koolitus, Majandus and Tehnoloogia
. 0 kommentaari

stanford1

Pisut enam kui kuu aega tagasi käivitus USAs Stanfordi ülikoolis (pildil)õppeprogramm Euroopa ettevõtlusest ja innovatsioonist, kus üheks partneriks on EAS.

Programm on mõeldud kõigile huvilistele ja kannab nime European Entrepreneurship and Innovation Thought Leaders.

EASi esindaja Räniorus Andrus Viirg ütleb, et ettevõtmise eesmärk on tutvustada Stanfordi ja Silicon Valley piirkonnale mitmete Euroopa riikide, sealhulgas Eesti ettevõtluskeskkondi ning võimalusi koostööks tootearenduse ja innovatsiooni vallas. Samuti luua otsekontakte tehnoloogia- ja riskikapitalifirmade ning teadus- ja uurimisasutuste vahel.

„EAS’i koostöö Stanford ülikooliga annab suurepärase võimaluse nii Eesti kui ka meie ettevõtete tegemiste nähtavuse suurendamiseks Silicon Valley’s, niiöelda maailma tehnoloogiasektori kesksel turuplatsil,“ leiab Viirg.

12. jaanuari avaloengul andis Eestist ülevaate Viirg,  järgnevatel loengutel esinevad Skype Eesti juht Sten Tamkivi, riskikapitalist Allan Martinson, Modesati ärijuht Hillar Tork ning Microsofti innovatsioonikeskuse juht Andrus Aaslaid. Kõrvuti Google’i, Sun Microsystemsi, Seesmicu jt tuntud firmade juhtivtegelastega.

Kevadsemestri õppeprogrammi Stanfordis organiseerib EAS koostöös Soome, Norra ja Taani tehnoloogiaagentuuride esindustega Silicon Valley’s.

32 queries. 0.4620 seconds.