Eesti kiireim kohtutäitur Elin Vilippus (40, pildil) sõidab tööle tsikliga ning leiab oma kunded üles nii maa alt kui ka maa pealt.

Õnnis jõulueelne õhtu. Paljudes kodudes ehitakse kuuske või küpsetatakse ahjus piparkooke. Pimedas Kopli sadamas liiguvad kolm tumedat kogu, tassides kaasas sülearvutit ja printerit. Nad kolavad ühe laeva juurest teise juurde, aeg-ajalt trappi mööda mõne pardale hiilides. Hea, et laevadel pole parajasti madruseid, kes trapid üles tõmbaksid, et ootamatud külalised niisama lihtsalt pardale ei pääseks. Siis läheks märuliks, sest kohale kutsutaks mundrimehed.

Üks laev pistis täituri eest putku

Sel korral lähevad asjad Eesti kiireimal kohtutäituril Elin Vilippusel ja tema kolleegidel siiski libedamalt. Kolme tunniga on “operatsioon” Kopli sadamas läbi. Arestitud on kolm eksootilistelt maadelt pärit kaubalaeva, kellel jäid eri sadamates üles kuni miljoni krooni suurused võlad. Neljas laev pistis aga täituri eest putku, õigemini lasti tal heauskselt sadamast lahkuda. Kella kümne paiku õhtul võib Vilippus kodus oma piparkoogid ahju panna.

“Eks ma ikka katsun tööd ja eraelu lahus hoida, aga hästi ei õnnestu,” räägib juba kaheksa aastat täiturileiba söönud Vilippus Ekspressile. “Varem kasutasin ka psühholoogi abi, nüüd olen tööga harjunud.” Õnneks on kodus advokaadist abikaasa, kellega “juriidikat” arutada. Kaheksa-aastane poeg juba kaalub, kas saada täituriks või advokaadiks.

Vilippuse töö ei ole meelakkumine. Soontes peab voolama külm veri. Aga tõenäoliselt kehtestab ta end väga erineva vastutustunde ja vaimse seisundiga võlgnike seas hoopis oma naiseliku sära ja otsekohesusega. Mis saabki kellelgi olla ütlemist daamile, kes käib suviti iga päev 65 kilomeetri kauguselt tööle 850kuubikulise, automaatkäigukastiga Aprilia Mana tsikliga? “Selle kohta ütlevad isegi tsiklimehed, et see juba “sõidab”,” muigab täitur.

Tavaline võlgnik solvub ja põgeneb

Vene noormees Andrei (28) on Vilippuse tavakunde. Nii tavaline, et ei pane silma ka pilgutama. Andrei põgenes võlgade eest Soome ja töötab ehitusel. Mees on täituri ja võlausaldaja peale südamest solvunud, ent tema tulevik näib hirmuäratav: nüüd oleneb kõik tema vanematest, kas Andrei jääb kuni 30 aastaks täituri lõa otsa või pääseb võlaorjusest.

Vilippuselt ei maksa ülemäärast armu loota. Andrei võlg on üks ligi 25 000 võlast, mille sissenõudmisega ta iga päev tegeleb. Ehmatavalt suur arv, kuid täituril on abiks kümmekond peamiselt üliõpilastest töömesilast, kellest igaühel on kindel ülesanne ja kindlad toimikud. Pealegi, tunamullu Eesti kiireima täituri tiitli pälvinud Vilippus väidab, et majanduslangus pole täituritel tööd üle pea kasvatanud - võlgnike arv pole hüppeliselt suurenenud, lihtsalt iga inimesega tuleb rohkem tööd teha.

Nii ka Andreiga, kes langes täituri “hoole” alla möödunud aastal. Vilippus ja tema abilised on Andrei ja tema perekonnaga suhelnud vähemalt 30 korda.

Äri kõrbes, laen hapnes

Andrei puhul algas kõik nii nagu tänapäeval paljude võlgnikega. Mõni aasta tagasi, kinnisvarabuumi laineharjal, otsustas ta kätt proovida hõlptulu pakkuvas ehitusäris. Samal ajal soetas endale ridaelamuboksi Harkus, võttes selleks pangast ligi kolm miljonit krooni laenu. Ehitusturg kukkus, äri kõrbes ning mees jäi jänni elamuboksi eest pangale tasumisega.

Andrei ütleb Ekspressile, et on hingepõhjani solvunud, et pank ei andnud võimalust laenu tasumise osas läbi rääkida, vaid saatis kohe täituri asja klaarima. Pank pareerib süüdistusi, öeldes, et alustas täitemenetlust alles pärast mitmete võlateadete saatmist.

Lõhki laenamine on inimeste süü

Pangad on kurja juur, sest andsid inimestele laenu liiga kergekäeliselt, ütlevad praegu paljud. Vilippuse arvates on inimesed ise oma võimalusi üle hinnanud - poolvägisi võivad pankurid küll pähe määrida krediitkaarte, kuid mitte miljonitesse küündivaid kodulaene.

Täitemenetluse alguses saab võlgnik täitmisteate koos trahvi-, laenulepingu või muu võlga tõendava paberi koopiaga. Vajadusel arestitakse võlgniku vara või pannakse sellele kasutamise keelumärked. Inimesel on 10-30 päeva aega võlg vabatahtlikult tasuda, kuid selle aja jooksul teeb seda vaid viis protsenti neist. Mõni maksab võla ainult seetõttu ära, et tüütust täiturist vabaneda.

Andrei ei teinud vabatahtlikult midagi, nagu enamik teisi võlgnikke. Tema eluase Harku vallas “uppus” esimest korda sadade sundenampakkumisel olevate varade sekka mullu novembris. Esimene oksjon alghinnaga 1,6 miljonit nurjus, sest polnud huvilisi. Järgneva kahe kuu jooksul ei andnud tulemust veel kaks Vilippuse välja kuulutatud oksjonit. Sel nädalal pidi boks taas haamri alla minema - sedapuhku kolm korda väiksema hinnaga, kui omanik selle ostis, ehk 1,1 miljoni krooniga. Ehkki kindlaid ostuhuvilisi oli juba kaks, jäi oksjon siiski ära, sest Andrei vanematele anti kuu aega võla osamakse tasumiseks ajapikendust.

Täituril omad nõksud

Kaheksa aastat täiturina töötanud Vilippuse sõnul hindab võlgnik alati oma vara väärtust üle. Täitur aga arvestab kiirmüügihinnaga. “Täitemenetluse eesmärk (tasuda võlg) tuleb saavutada maksimaalselt kiiresti,” märgib Vilippus. Et võlgnik täituriga siiski kohe raksu ei läheks ja menetlust kohtu kaudu torpedeerima ei hakkaks, kasutab Vilippus nutikat nõksu: paneb esmalt vara müüki kõrgema hinnaga, et oleks pärast hea öelda: näed, ei läinud! Juba esimese oksjoni järel on täituril õigus vara hinda langetada tervelt 50 protsenti.

Täitur ütleb: “Kallid võlgnikud, mida vähem te minuga koostööd teete, seda vähem saan mina teie asja müügist sissenõudjale raha!”

Andrei on Vilippuse jaoks tüüpiline võlgnik - vene rahvusest inimesi on tema “portfellis” 70 protsenti. “Miskipärast lähevad venelased psühhoosiga lihtsamini kaasa,” märgib ta. Tüüpiliseks teeb meie loo kangelase ka see, et alguses tegi Andrei koostööd ja andis täiturile isegi häärberi võtmed, et seda saaks ostjatele näidata. Kuid nüüd, kus on näha, et võla tasumine on raske, lööb käega ja “peidab pea liiva alla”.

Kõik võla katteks

Et tülikas ridaelamuboks müümata jääb, Vilippus ei usu. Kaubaks läheb praegu kõik - treilerid, tööriistad, õmblusmasinad jm - küsimus on vaid hinnas. Näiteks töömehed ostavad tööriistu enampakkumisel hea meelega. Mis ei lähe hästi, on autod, kuid Vilippus on valmis need vajadusel kas või vanarauaks müüma - kilohinnaga ikka ostetakse. Ostja leiab isegi see vara, mille võlgnik on luku taha pannud ja mida ei ole võimalik näha, kui aga hind on madal.

Midagi head Andrei väljavaadetes pole. Isegi kui tema eluase leiab ostja ja ta tasub oma võlast 1,1 miljonit krooni, jääb tal üles võlg 1,5 miljonit. Seaduse järgi säilib sissenõudjal nõudeõigus tema varale veel kuni 30 aastaks. Tema palk ja kõik, mis ta soetab - kõik läheb võla katteks.

Hetkel Soomes ehitusel töötava Andrei arvates on see, et täitur tema vara müügiga kiirustab, hirmuäratav. “Temaga (Vilippusega) pole võimalik suhelda, sest ta ei kuula mind absoluutselt! Minu elu rikutakse lihtsalt ära, ei muud!” kurdab mees Ekspressile.

Sissetulek arestitakse

Vilippus ütleb, et kui Andrei läheb tööle, saab ta sellest maksuinfo kaudu kohe teada ning saadab töökohta sissetuleku arestimise akti. Tõsi, mõni võlgnik naerab täiturile näkku, et laseb juba ammu oma palga sõbra kontole kanda.

Kui mees ostab kinnisvara või auto, on needki kohe registritest näha. Täitur võib nõuda pangast võlgniku konto väljavõtet. Kui võlgnikul on liisitud näiteks külmutuskapp, võib täitur selle eelares­tida, kuni liising lõpeb.

Üldiselt pole Tartu ülikooli õigusinstituudi lõpetanud Vilippuse töö üldsegi kadestamist väärt, ehkki ära näib ta sellest kenasti elavat. Täitur teenib 500kroonise võla sissenõudmise eest 250 krooni, 9 miljoni kroonise võla eest aga 4 protsenti.

Ehkki seadus lubab täituril toiminguid teha kuni kella kümneni õhtul (pärast seda pole teil, head võlgnikud, kohustust täiturile ust avada), on vahel tarvis varasid ka öösel arestida - et võlgnik neid ära ei müüks.

Võib ka peksa saada

Omaette kunst on juba täitemenetluse dokumentide võlgnikule toimetamine. Mõni võlgnik ei ava täiturile ust, mõni aga väidab, et pole tema ise, vaid hoopis tema kaksikvend. Peksa võib ka saada, aga seda tuleb Vilippuse sõnul “ise küsida”. Kord ajas Vilippus ühes Tallinna kesklinna korterelamus endast välja napsise mehe, kes teda pimedasse koridori tõukas. “Ma oleksin pidanud jätma jala ukse vahele panemata,” ütleb täitur.

Teisel juhul ilmus Vilippuse büroosse Kristiine keskuse kõrval äsja vanglast vabanenud närviline võlgnik, kes murdis sekretäridest läbi ning surus täituri vastu ust ning vehkis tema näo ees rusikaga. “Võib-olla me ei kuulanud teda piisavalt ära.”

Ei saa jätta siiski küsimata, mis motiveerib Vilippust mängima 250kroonise täituritasu nimel kassi-hiire-mänge mõne Kopli avarustes pesitseva narkomaaniga, kelle rahvus, elukoht ja hingesolekki on ebamäärased. Esiteks see, et justiitsministeerium teeb järelevalvet, et täiturid kliente tasu järgi ei valiks. Ja teiseks, ütleb Vilippus, et täituritöö on huvitav ja annab talle vabaduse.

“Võin puhata, millal tahan. Teadmine, et kui mul on väga paha, tõusen laua tagant ja lähen ära, on rohkem väärt kui see, et ma tegelikult nii kunagi ei tee.”

Lugu ilmus 22.jaanuari Ekspressis